Kate Chopin: "Virgumine"

USA autor Kate Chopin (1850-1904) kirjutas peamiselt lühijutte ning on avaldanud ka kaks romaani. Tema loomingu tegevus toimub enamasti Louisianas, kus autor suure osa oma elust ka veetis. Chopin oli progressiivne autor ning tema looming sai sellest lähtuvalt ka üpris ohtra kriitika osaliseks. Sellest lähtuvalt ei saavutanud autor oma eluajal ka erilist edu.

"Virgumine" (The Awakening, 1899) on Chopini teine romaan. 19. sajandi lõpus olid ideed nagu naisprotagonisti emotsionaalne ning seksuaalne areng eneseteadlikuks, sõltumatuks indiviidiks ja isiklike sihtide poole püüdlemine ning abikaasa tiiva alt lahkumine ennekuulmatud. Moraalset halvakspanu põhjustasid eelkõige truudusemurdmine ning seksuaalne avameelsus, kuid üldiselt kritiseeriti oma mõtteid vabalt avaldavat ning ühiskondlikest normidest mitte hoolivat naisprotagonisti loomulikult peaaegu et veel hullemini.

Min Jin Lee: "Pachinko" (2017)

Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.

Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.

Nobeli kirjanduspreemia 2010: Mario Vargas Llosa

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa (sünd. 1936) on äärmiselt huvitav ning nutikas, rikkaliku sisu ja kuuega kirjanik, kelle romaanid tundelised, intensiivsed, poliitiliselt teravad ning põnevalt kirjutatud. Kindlasti on Llosa üks noist kirjanikest, kellele Nobeli kirjanduspreemia teenitult anti, ning tema romaane loetakse veel mitukümmend aastat hiljem sama intensiivse huviga.

Llosast on eelnevaltki juttu tulnud: olen varem lugenud tema romaane "Paha tüdruk" ning "Roheline maja" (link). Seekord võtsin kätte 1993. aastal ilmunud romaani "Lituma Andides" (Lituma en los Andes). 

Lembit Uustulnd: "Kapten. Avameri"

Eesti kirjanik Lembit Uustulnd on meremehe ametit pidanud üle kolmekümne aasta, ning tema sulest on ilmunud üheksa raamatut. Uustulndi esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” ilmus aastal 1998.

Sarjana plaanitud "Avameri" näitab mõlema kogemustepagasi olemasolu, kuna romaan on voolav nii meremeheõpikuna kui meelelahutusena.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. Saaremaa ühismajandi „Kaluri poeg” laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui Aafrikast, ning eksootiliste sihtide lähedus eesti meremehele oli minu jaoks ootamatu ning väga põnev lugeda.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.

Nobeli kirjanduspreemia 2008. J. M. G. Le Clézio: "Kõrb"

Prantsuse kirjanik, tõlk ning esseist Jean-Marie Gustave Le Clézio (sünd. 1940) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2008. 1994. aastal Prantsusmaa ajakirja "Lire" poolt läbi viidud küsitlus näitas, et Cléziot loetakse suuremate elavate prantsuse kirjanike hulka.

Eesti keeles on ilmunud kaks Le Clézio teost: "Diego ja Frida: Mehhiko kuulsa kunstnikepaari Diego Rivera ja Frida Kahlo elu ja armastuse lugu", mis ilmunud ka filmina, ja romaan "Kõrb" (Désert, 1980), millest tuleb juttu täna.

Juli Zeh: "Mängusoov" (Spieltrieb, 2004)

Saksa autor Juli Zeh (sünd. 1974) on avaldanud käputäie romaane, samuti lühijutte ja näidendeid. Tema teosed on Saksamaal tuntud ja kiitust pälvinud. Tema romaan "Mängusoov" (Spieltrieb, 2004) ilmus 2013. aastal ka filmilinal.

Zeh debüütromaan "Kotkad ja inglid" mulle erilist muljet ei avaldanud (blogi link), "Mängusoov" seevastu jättis tugeva jälje.

Tundeteaduste uurijad on tõestanud, et kui loetule on parasjagu reageerimas emotsionaalne aju, lülitatakse pragmaatiline aju osa välja või vähemalt lükatakse tagaplaanile. Sellele vastavalt on Zeh juba oma peatükkide pealkirjades selgitanud, mis toimub, et alaealiste vaheline seks ning keerulise iseloomuga noorukitega täidetud erakoolis aset leidvad ebaeetilised sündmused juhatatakse koheselt sisse.

Patrick Rothfuss: "Targa mehe hirm". "Kuningatapja kroonika" II päev

Ameerika Ühendriikide fantaasiakirjanik Patrick Rothfussi (sünd. 1973) "Kuningatapja kroonikat" peetakse viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses, tema maailma võrreldakse Tolkieni Keskmaaga. "Kroonikast" on tänaseni ilmunud kaks osa, ning kolmandat oodatakse peatselt.

Esimene romaan "Tuule nimi" käsitleb protagonist Kvothe esimese päeva jutustust, ning teine romaan "Targa mehe hirm" jätkab sellele vastavalt teisel päeval jutustatuga. Nimelt on tormilist elu näinud ja elanud Kvothe taandunud kõrvalise küla kõrtsipidajaks ning varjab oma tegelikku isikut kohalike eest, kuna on karta, et miski jälitab Kvothet ja tema elu võib olla ohus. Romaan algabki põneva kirjeldusega sellest, kuidas Kvothe täielikus vaikuses oma surma ootab.

Nobeli kirjanduspreemia 2007: Doris Lessing

Briti-Zimbabwe kirjanik Doris Lessing (1919-2013) on avaldanud pikemaid romaane, lühiromaane, lühijutte ning luuletusi. Tema suuremad projektid, näiteks "Kuldne märkmeraamat", millest blogis juttu olnud siin (link) on jaotatud nelja erinevast perspektiivist kirjutatud romaani.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal ning on vanim seni Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaat.

Lessingi põhilised teemad on aparteidist tulenevad probleemid ning feministlikust perspektiivist kirjutatud arengulood, tema romaanid on sügavalt psühholoogilised ning tundelised, kuid samaaegselt põnevad ning kohati ka julmad. Kindlasti mainin kohe, et soovitan nii "Kuldset märkmeraamatut" (The Golden Notebook, 1962) kui vanemast loomingust tuntud ning samuti eesti keelde tõlgitud romaani "Rohi laulab" (The Grass is Singing, 1950). Viimasest on samuti juba blogis juttu olnud siin (link).

Seekord lugesin uue kogemuse leidmise nimel paljutõotavat ning samuti menukat lühiromaani "Viies laps" (The Fifth Child, 1988), mis kuulub juba hilisema loomingu hulka. Põhimõtteliselt võinuks siis  seniste väga heade lugemiskogemuste põhjal eeldada, et tegu on nii psühholoogiliselt kui jutustuslikult eriti kompleksse ja põneva looga.

Nobeli kirjanduspreemia 2006: Orhan Pamuk

Türgi kirjanik, haritlane, stsenarist ning üks Euroopa Kirjanike Parlamendi asutajaid, Orhan Pamuk (sünd. 1952) on üks Türgi tuntumaid kirjanikke ning ainus türgi autor, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Pamuk pärjati nobelistiks aastal 2006.

Lugesin Pamuki romaani "Lumi" (Kar, 2004), mis jutustab probleemidest Türgi ühiskonnas ning poliitilisel maastikul, revolutsioonidest ning sellega kaasnevate religioonist ning traditsioonidest tulenevate konfliktidest. Luuletaja Ka reisib pärast pikaajalist elu Frankfurtis tagasi koju Türgisse, et uurida noorte neiude enesetappude põhjuseid Karsi linnas, ning loodab salamisi kohtuda noorpõlve armastuse Ipekiga, et koos Euroopasse ning unistuste täitumisele avatud tulevikku reisida ja mineviku luhtunud lootuste täitumist uuesti alustada. Kuid ainus, mis Karsis kindel, on et lumi langeb igal hommikul uuesti ning matab poliitiliste pingete ja radikaalsete kuritegude järelkaja värvitusse vaikusesse.

Anton Hansen Tammsaare: "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)

Eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on eelkõige tuntud kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, kus tähtsal kohal seisab tema epopöa "Tõde ja õigus", vähemalt selle esimene ja teine osa. Tammsaare mahukaima teose kõrval on tuntud aga ka näidend "Juudit", romaan "Kõrboja peremees" ja mõndagi muud.

"Põrgupõhja uus vanapagan" on nagu ülejäänugi Tammsaare loomingust ilmunud 20. sajandi esimeses pooles, kuid kuna see romaan ilmus eelmisel aastal Tänapäeva kirjastuses uues kuues, on taas põhjust Tammsaarest rääkida.

Romaanide üldiseks teemaks on Suur Talurahva Ike, põllutööde aastaring ning sellega seotud võitlus loodusega (nagu paljudes suurtes Skandinaavia kirjanduse teosteski), kuid samaaegselt on tähtsaks ning keskeks teemaks inimese võitlus iseenda pahupoolega. 

Nobeli kirjanduspreemia 2001. V. S. Naipaul: "A House for Mr Biswas"

Trinidadi päritolu briti kirjanik V. S. Naipaul (1932-2018) pälvis Nobeli krijanduspreemia aastal 2001. Naipaulilt on eesti keeles ilmunud romaan "Jõekäärus", mis meenutab Joseph Conradi romaani "pimeduse süda". Lisaks Trinidadi ning India ajaloo ja olukorra ilukirjanduslikule käsitlemisele on Naipaul kirjutanud esseesid, artikleid ning reisikirjandust, mis tegeleb autori kultuurilise ning geograafilise päritoluruumiga, kuid käsitleb alati laiemat sotsiaalset, poliitilist ning ajaloolist konteksti.

Naipaul olla nö. ebamugavaid teemasid lahkav autor, ning ka minu loetud teos "A House for Mr Biswas" (1961), mis käsitleb Trinidadi ja Tobago postkolonialistlikku poliitilist ning sotsiaalset olukorda ja jälgib Mohun Biswasi elu sünnist surmani, tegeles minu silmis justkui äärele lükatud territooriumiga - Trinidadi ja Tobago hindu kogukonnast polnud ma eelnevalt kuulnudki, rääkimata nende eludega tegelevast romaanist.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus IV. Tants pimeduses"

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud neljandas osas „Minu võitlus IV. Tants pimeduses" on 18-aastane Karl Ove just lõpetanud gümnaasiumi ning asub aastaks asendusõpetajana tööle Põhja-Norrasse. Tuleb rinda pista nii kooliklasside, klassijuhataja kohustuste, direktori, kohalike kalurite ja rullnokkade ning muidugi noorte tüdrukutega. Samaaegselt üritab Karl Ove kirjutada oma esimest novellikogumikku ja saada elukutseliseks kirjanikuks.

Elin Toona Gottschalk: "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust"

Eesti kirjanik Elin-Kai Toona Gottschalk (sünd. 1937) põgenes Eestist 1944. aastal ning on elanud Saksamaal, Inglismaal, Singapuris. Hetkel elab Toona Ameerika ühendriikides. Toona on avaldanud nii luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles.

Lugesin Toona eelmisel aastal eesti keeles ilmunud elulooromaani "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mille on muide tõlkinud Kersti Unt - romaan ilmus inglisekeelse pealkirja all "Into Exile. A Life Story of War and Peace" juba aastal 2013.

Inimliku hingepuhtuse võimalikkusest Wolandi riukalikus maailmas. Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita"

Vene kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891-1940) sulest on ilmunud nii följetone, näidendeid ning jutustusi, kuid tema tuntuim, tähistatuim ning tõlgituim teos on romaan "Meister ja Margarita" (Мастер и Маргарита, 1967) - lugu sellest, kuidas vanapagan Moskvat külastas ja nii mõnegi majapidamise pea peale pööras.

Bulgakovi näidenditest enamikku keelati laval mängida ning valitsuse tsensorid keelasid neid ka avaldada, kuna autor kritiseerib Nõukogude Liidu võimuaparaate ning kodanikke mitmel erineval tasandil. Ka Bulgakovi suurromaani avaldas alles tema lesk pärast Bulgakovi surma, tehes tõeks ka Meistri eluloos väga tähtsaks kujuneva fraasi "käsikirjad ei põle".

Jaan Kross: "Keisri hull" (1978)

Eesti kirjaniku Jaan Krossi (1920-2007) sulest on ilmunud näidendeid, romaane, jutustusi, luulet ning memuaare. Krossi suurromaan "Keisri hull" on üks tuntumatest eestikeelsetest teostest, seda on tõlgitud üle 20 keelde ning Krossi on soovitatud Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Romaani võib võrrelda mitme suure maailmakirjandusest tuntud autori loominguga.

Nobeli kirjanduspreemia 1994. Kenzaburō Ōe: "Isiklik asi"

Jaapani kirjanik Kenzaburō Ōe (sünd. 1935) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1994, põhjenduseks toodi tema müütilistest ning realistlikest elementidest koosnevad eksistentsialistlikud kirjeldused inimelude tumedamatest aspektidest ning raskete valikute, ängi ja kitsikuse inimlikest elementidest.

Eesti keelde on tõlgitud vaid romaan "Sajandi mäng" (The Silent Cry, jaapani k Man'en Gannen no Futtoboru 1967).

Ōe romaan "Isiklik asi" (vaba tõlge, ingl k A Personal Matter, jaapani k Kojinteki na taiken, 1964) oli peamine Nobeli komitee poolt esile toodud romaan, kus autor tegeleb puudega sündinud lapse olemasoluga leppimisega.

Nii "Isiklik asi" kui Ōe hilisemad romaanid käsitlevad sama temaatikat, kuna tegu on autobiograafiliste elementidega: Ōel endal sündis puudega poeg ning sellega hakkamasaamist käsitleb autor erinevatest külgedest poja sünnist peale.

Kuigi hilisemad teosed on juba veidi helgemas valguses, on "Isiklik asi" väga tumedates toonides kirjutatud romaan, mis käsitleb sõpradele Linnu nimega tuntud noormehe isaksaamist ning hiiglasliku ajuväärarenguga imiku olemasoluga leppimist. Lind kasutab väga erinevaid tehnikaid, et kõigepealt depressioon, kohkumus, pettumus ning tähelepanu lapse sünnilt hajutada: tema reaktsoonid imiku sünnile ulatuvad alkoholismist anaalseksini.

Toni Morrison: "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977)

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link).

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. Eelmisel nädalal rääkisin romaanist "Siniseim silm", mis avaldas samuti muljet.

Jätke mulle kommentaar, kui olete Morrisoni romaanide fänn!

Seekord lugesin romaani "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977), üks

Nobeli kirjanduspreemia 1993. Toni Morrison: "Siniseim silm"

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Morrison on nii kirjanik kui toimetaja, nii õppejõud kui õpetaja, nii esseist kui aktivist mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel, ning tema romaanid räägivad enamasti mustanahaliste naiste kaotustest ja valust. 

Morrisoni toon on alati masendav-melanhoolne, kuid tema võime paeluda ning teha draamast mitmetasandiline narratiiv, ja leida pimedamast nurgastki midagi lahkamisväärset mitmes toonis ning valguses on äärmiselt imetlusväärne.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link). 

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. 

Jätke mulle kommentaar, kui olete selle või mõne muu Morrisoni romaani fänn!

Täna räägime aga hoopis Morrisoni esimesest romaanist "Siniseim silm" (The Bluest Eye, 1970). 

William Golding: "Kärbeste jumal" (1954)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1983 ning sellega seoses käsitlesin hiljuti tema romaani "Torn" (link).

Golding on aga maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud hoopis oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Nii romaanivormis kui laval etelduna on "Kärbeste jumal" võimas teos, mis jätab mõtlevale lugejale sügava jälje.

Umbes 12-aastate koolipoiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja