Nobeli kirjanduspreemia 1991. Nadine Gordimer: "The Conservationist"

Lõuna-Aafrika kirjanik, Leedu ning Briti juurtega Nadine Gordimer (1923-2014) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1991. Nii avalikult kui oma teostes võitles Gordimer apartheidi vastu, mis viis mitme tema teose keelamiseni Lõuna-Aafrikas 1950ndatest 1990ndateni.

Gordimer kirjutab moraalsetest küsimustest, pingetest ning lõhedest nii rasside kui klasside vahel, mustade ning valgete elude radikaalsest erinevusest Lõuna-Aafrikas ning kõrvutab tihti vägivallast ja naturalistlikust determinismist hõnguvad stseenid maaliliste kirjeldustega Lõuna-Aafrika maastikest. Tulemus on üpris ekspressionistlik ja kohati veidi makaaber, kuid lugemiselamus on intensiivne.

Eesti keeles on Gordimeri sulest ilmunud romaan "July rahvas" (July's People), mis samuti pärast selle ilmumist 1981. aastal keelustati.

Lugesin Gordimeri 1974. aastal ilmunud romaani "The Conservationist" ehk siis konservaator või säilitaja. Romaani protagonist Mehring on blaseerunud ärimees, kes ostnud 400 aakri (u 162 hektarit) suuruse farmi, eelkõige maksusoodustuse saamiseks, kuid samuti enese uueks leidmiseks. Romaan koosneb Mehrinigi refleksioonidest, kus ilmnevad

Nobeli kirjanduspreemia 1986. Wole Soyinka: "Aké" (1981)

Nigeeria kirjanik, näitekirjanik ning esseist Akinwande Oluwole Soyinka ehk Wole Soyinka (sünd. 1934) on esimene aafrika kirjanik, keda pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga. Soyinka sulest on ilmunud nii tõlkekirjandust, ohtralt näidendeid ning esseesid ja käputäis memuaare. Romaane on Soyinka kirjutanud vaid kaks.

Lugesin ühte Soyinka memuaaridest: "Aké: Lapsepõlveaastad" (Aké: The Years of Childhood, 1981). Soyinka kirjutab oma lapsepõlvest koolidirektori pojana, kodukolde kirjudest külalistest, madude püüdmisest, veidratest kommetest, suhetest õdede-vendadega ning hariduse võlust külas kasvanud raamatulembese lapse silmis.

Soyinka memuaar on üpris subjektiivne ja ekspressionistlik, kirjeldab pildikesi nii külast kui elutoast kui muljeid külas toimuvast noore poisi silme läbi, kuid jätab lugejale nii vabaduse kui kohustuse taustast teadlik olla.

Avaneb kaks võimalust: Soyinka biograafiat veidi memuaaride väliselt uurida, või raamat lihtsalt kergemeelselt läbi lapata. Mõlemad on täiesti adekvaatsed, sest värviliste seikluste taust ei pea selge olema, kui Wolet argipäevategudes jälgida. Tema muljed on lõbusad, põnevad ning lapselikult õhulised - kuid samas müstilised ja intensiivsed.

Warsan Shire: "Emale sünnitamist õpetades" (teaching my mother how to give birth, 2011)

I have my mother's mouth and my father's eyes;
on my face they are still together.

Afroameerika, afroinglise ning aafrika naiste ilukirjandus on alati ääretutes kogustes kurbust ning mineviku ja oleviku valu ja realiseerimata valu energiat täis. Tony Morrison või Zadie on täiuslik näide sellisest võimsast, emotsionaalsest kirjastiilist - mida küpsem, seda sügavam, seda okkalisem.

Kuid Morrison kirjutab proosat, kus valu imbub läbi jutustuse detailide ja nüansside hääletult välja.

Keenias sündinud kuid Somaalia päritoluga briti kirjanik Warsan Shire (sünd. 1988) üllitab peamiselt puäntilistilises stiilis luuletusi, kus iga rida jutustab väheste sõnade abiga ühe valu loo, ning nii igas edasises reas ja seda tasase hääle, kuid karjuva pilguga. Sire loomingu põhiteemaks on erinevad traumad ning sammud nondest üle saamiseks.


Autor pälvis laiemat kuulsust, sest lauljatar Beyonce märkas teda ning kasutas tema luuletusi lühifilmis "Limonaad" lugude vahepala(de)na. Kuid kriitikud olid teda juba varem tunnustanud: Shire sai 2013. aastal Bruneli ülikooli aafrika kirjanduse auhinna, tema looming valiti 655 kandidaadi seast väljapaistvaimaks.


Mina märkasin Warsan Shire luuletusi samuti "Limonaadi" vaadates ning uuesti hiljem kusagil mingisugust följetoni lugedes. Tema Luulekogu "Emale sünnitamist õpetades" (vaba tõlge - teaching my mother how to give birth) võiks juba oma pealkirjaga rääkida end selles maailmas üksi tundva armastuseta lapse nukra loo.


Kuid see pole veel kõik, Shire jätkab oma luulekogu kolmekümne neljal leheküljel, juttu tuleb sõjast, haigustest, surmast, naisekssaamisest, iluideaalidest ning neile mitte vastamise häbist, seksist, ihast ja naise isiksuse väärtusetusest.


Aafrika kirjanduse fännidele ja üleüldiselt mõtisklevatele naisolevustele kindlasti avastamist väärt kogu. Kuid pigem tugeva närviga isenditele - nendelt ridadelt kooruvad kihid on vaid täis traumat, vägistamisi, verd ning murtud südameid.

Samuti on lugemist väärt Warsan Shire 2015. aastal samuti Flipeye kirjastuses ilmunud "Tema sinine keha" (her blue body).



Hüva!

81. Tayeb Salih, Sudan: Season of Migration to the North

Sudaani kirjanik Tayeb Salih' (1929-2009) võime minna inimolevuse sisemaailma sügavustesse on üpris erakordne. Väikeses külakeses kasvanud, suuremas linnakeses õppinud ja oma eluteed Londonis jätkanud Salih' loomingus on palju autobiograafilist ja ilmselgelt palju psühhoanalüütilist. See realism ja autori võime põnevuse ja sisekaemuslikkusega mängida ja mõtlema ja seejärel kohkuma ja siis taas mõtlema panna teevad nii tema jutustustest kui tema romaanist "Seasons of Migration to the North" väga hea kogemuse.

Salih' jutustused külaelust ja sealsete suhete ja inimeste dünaamikast on lõbusad, realistlikud, huvitavad ja mõtisklemapanevad ning enamgi veel. Idülliliste kirjeldustega põllutöödest ja päeva, öö ning aastaaegade vaheldumisest väikeses külas Niiluse ääres ("Zaini pulm", "Peotäis datleid", "Wad Hamidi palmipuu") kontrasteerub Mustafa Sa'eedi ja Salih' romaani minategelase lõhestunud topeltisiksus romaanis "Seasons of Migration to the North" - romaan, mille jutustaja Inglismaalt Sudaani tagasi pöördub, et sealset elu oma hariduse abil edendada. Noormees kohtub vahepeal külla kolinud müstilise Mustafaga, kes külasse tulnud veidi hägusest minevikust ja taustast, kel aga siiski õnnestunud enesele külaühiskonnas positsioon kindlustada. Minategelasele jutustab Mustafa ühel päeval oma tumedast minevikust - mis geograafilisel tasandil jutustaja omaga mitmel hetkel kattub - ja oma pattudest ja kuritegudest. Alles raamatu lõpus, pärast hulgaliselt traagilisi sündmusi, leiab jutustaja Mustafa maja salakambris kogu tõe.

Rahulikult kulgeva, huvitava narratiivi äkiline pööre tohutult põnevasse mõrvalukku ja oodatava kulminatsiooni pööre taas veristestesse juhtumistesse annab Salih' romaanile väga omapärase müstilise ja veidi hirmuäratava aura. Et romaan Sudaanis mitu aastat pärast ilmumist keelatud oli, ei üllata mind.

Salih peegeldab oma juttudes oma küla ja selle elanikke, andes igale figuurile piisavalt tausta, loomaks külakese lõbus, argine, traagiline, inimlikkuse tahkude paljususega täidetud ökosüsteem. Salih' figuurid on värvikad nii seest kui väljast. 1969 ilmunud "Zaini pulm" ("Wedding of Zein", olemas ka eestikeelses tõlkes) on lühike lugu nö. külaloll Zaini elust ja tema suhetest küla elanikega, eriti naissooga. Kuidas Zein küla ilusaima neiuga abiellub ja kuidas inimesed väljast üht-, kuid seest teistlaadi mõtlevad ja tegutsevad, jutustab Salih mõjuvates toonides.

Salih kahjuks vähesest kirjandusest leiab kirge, põnevust ja huvitavaid seisukohti akadeemiliste, kultuursete ja eraeluliste suhete kohta ida ja lääne vahel. Samuti on autor oma figuurid väga hoolikalt konstrueerinud. Miks teatud otsused langetatakse ja kuidas headus ja kurjus iga inimese otsustusvõime kontrolli all olema peaksid, seda aga eihti pole - ja nii mõnelegi inimlikkusega seotud küsimusele veel vastab Balik nii oma romaanides kui jutustustes.

Soovitan väga soojalt.

She proved to be an easy prey. When I first met her she was less than twenty and was studying Oriental languages at Oxford. She was lively, with a gay intelligent face and eyes that sparkled with curiosity. When she saw me, she saw a dark twilight like a false dawn. Unlike me, she yearned for tropical climes, cruel suns, purple horizons. In her eyes I was a symbol of all her hankerings. I am South that yearns for the North and the ice. (Heinemann 1970; lk. 30)

Opening a Notebook, I read on the first page: "My Life Story - by Mustafa Sa'eed." On the next page was the dedication: "To those who see with one eye, speak with one tongue and see things as either black or white, either Eastern or Western." I flicked through the rest of the pages but found nothing - not a single sentence, not a single word. Did this too have some significance or was it mere chance? (lk. 150j.)

ida-lääne temaatika huvilistele eelnevalt käsitletud eksootilisemat kirjandust:
Naguib Mahfouz: Midaq Alley
Chinua Achebe: Things fall apart
Salman Rushdie: Midnight's Children

Doris Lessing: The Grass is Singing

Doris Lessingi (sünd. 1919) "Kuldne märkmeraamat" on siinses lugemispäevikus juba kiitust leidnud - ausalt öeldes polnud ma Briti kirjanikust enne nimekirjale järgnemist kuulnudki. Tegu on aga Nobeli kirjanduspreemia laureaadi (2007) ja väga erakordse kirjanikuga. Seetõttu otsustasin lugeda "Rohi laulab" - lühem romaan, mille narratiiv põgusalt "Kuldsest märkmeraamatust" läbi käib, jutustusena ühe figuuri suust.

"Rohi laulab" on romaan täis ootamatusi ja kes Lessingi esimese loona seda loeb, saab kindlasti paari emotsionaalse üllatuse osaliseks. Nimelt räägib Zimbabwes toimuv lugu Mary Turneri elust ja selle traagilisest lõpust, millega raamat algabki: Mary Turner, taluniku naine, mõrvati neegerteenri poolt.

Lessingi kiitus seisneb enamjaolt väga täpses ja süvitsiminevas kriitikas oma ümbruse suhtes, paralleelselt sellega on Lessing ka väga skeptiline ja küüniline. Paralleelselt sellega oskab Lessing ka suurepäraselt naise siseelu kirjeldada.

"Rohi laulab" kõlab küll nagu idülliline lugu Aafrika aasadelt (iroonia, Aafrikas pole aasasid), tegu on aga traagilise kroonikaga Mary Turneri täielikust närtsimisest. Neiu on põhimõtteliselt eluga rahul, edukas, üksik, allub aga mingil hetkel sõbrannade survele ja abiellub täieliku luuseriga, kes naise kehaliselt ja vaimselt hävitab. Romaani alguses tekkinud kaastunne mõrvatu suhtes muutub pigem kergendustundeks, et naine oma õnnetust olukorrast päästeti.

Tegu on ka väga hästi põimitud narratiiviga, kuna lugu algab nagu põnev kriminaalromaan, muutub seejärel psühholoogiliseks, on seejärel lausa naisteka laadis, kulmineerudes aga naturalistlik-lootusetus, kuid samas nii realistlikult loodud toonis, et kogu lugeja emotsioonide haardeulatus võetakse pihku ja tutistatakse läbi.

Pluss siis poliitiline temaatika mustad-valged ja mustanahaliste täielik halvustamine. Mary ei ole sümpaatne naine. Aga ta on lihtsalt nii... huvitav.

Soovitan absoluutselt igaühele. Väga hästi kirjutatud ja ehitatud romaan.

 

1. Chinua Achebe, Nigeria: “Asjad lagunevad koost” (Things Fall Apart, 1958)

Wiki-tutvustus

Things Fall Apart is a 1958 English-language novel by Nigerian author Chinua Achebe. It is a staple book in schools throughout Africa and widely read and studied in English-speaking countries around the world. It is seen as the archetypal modern African novel in English, and one of the first African novels written in English to receive global critical acclaim.

The novel concerns the life of Okonkwo, a leader and local wrestling champion in Umofia—a fictional group of nine villages in Nigeria, inhabited by the Igbo ethnic group. It also focuses on his three wives, his children (mainly his oldest son Nwoye and his favorite daughter Ezinma), and the influences of British colonialism and Christian missionaries on his traditional Igbo (archaically "Ibo") community during an unspecified time period in the late nineteenth or early twentieth century.

Minu arvustus

Veider on alguses sellist raamatut lugeda, kuna mind kultuurikontekstist täielikult välja rebiti. Okonkwe, peategelane, Elanik Nigeerias, Umuofia külas, kelle elutee tõuse ja mõõnasid kirjeldatakse – talle elan ma kohati kaasa ja kohati lausa tunnen kaasa, kuna kirjeldatakse tema lapsepõlve ja otsuste põhjuseid, aga tema emotsioone täielikult mõista on raske – tappa oma quasi poeg, sest hõimu oraakel ütles nii?

Autor on muidugi lugejale kultuurikonteksti suhtes appi tulnud ja mõningad asjad lahti seletanud, millele tänu raamatu lõpuks hõimuühiskond natuke rohkem valgustatud on. Lõpus kerkib probleemina valge mehe tulek ja ristiusuga võitlemine, mida kirjeldatakse hõimu perspektiivist - kuigi olen alati arvanud, et valge mees on oma ülbuses palju väärtuslikku ja algupärast erinevates maailma nurkades lämmatanud, pole ma kunagi osanud tõeliselt hõimu vaatenurgast mõelda. Selles võtmes kindel laiendus silmaringile.

Emotsionaalse intelligentsi täienduseks lisanduvad lood loomadest, mis inimest kasvatama peaksid, näiteks lugu kilpkonnast, kes lindude pidusöögil käis või lugu ahnest linnust, kes oma Jumala välja kutsus. Kirjeldatud hõimuühiskonnas täiesti loomulik, minu taustaga lugejale jällegi mõnus värskendus mõttemustritesse.

Stiil sarnaneb tõelisele ameerika kirjanikule a la Saroyan ja McCullers. Lihtne ja ilus, emotsionaalne ja samas väga järsk – realistliku pildi edastamise eesmärgil. Meeldis.

Lugesin läbi ka raamatu järje, "No Longer at Ease" (1960), mis esimese osa tundmist küll ei eelda, aga soovitaks. Seekord kirjeldatakse Okonkwe pojapoja elu pärast Inglismaal ülikoolis õppimist ja kodumaale tagasitulekut. Kuidas ta ametnikuna tööle asub ja millised raskused sirguva riigi süsteemi närivad.

Teine osa jäi esimesega võrreldes küll kodule lähemale, aga ka tuhmimaks. Esimesest piisab. Achebe on küll aafrika kirjandusest tõlgituim autor ning teatud psühholoogliline rafinesse on talle omas kontekstis omane, kuid euroopasele võivad tema romaanid ehk tunduda liiga teistsugused, kui puudub adekvaatne perspektiiv.
Kuid kui Achebe esimene on teie nišš, võtke julgelt ka teine ette.