Blogi uus aadress

Wednesday, May 25, 2016

Fernando Pessoa: "Luuletusi" (A Little Larger Than the Entire Universe. Selected Poems, 2006)

Portugali luuletaja, kirjastaja, esseist, keeleteadlane, tõlk ja polüglott Fernando Pessoa kuulub ka tänapäeval Portugali kultuurilise raudvara hulka. Selles blogis on juttu tulnud tema erakordsest päevikuvormis fragmentide kogumikust "Rahutuse raamat" (Book of Disquiet, link), lugesin aga hiljuti ka Pessoa ning tema heteronüümide poolt kirja pandud luuletusi.

Autori olemus ning tema mõttemaailm avaldub luuletusi lugedes piisavalt, seega kommenteerin Pessoad vaid minimaalselt: tegu on erakordse autoriga ning tema luule ainus miinus on, et ma pole võimeline seda originaalkeeles hoomama.

Pessoa kirjutas palju ka ise inglise keeles, kahjuks pole luuletuste juures ära toodud, kas tegu on originaalvormiga või tõlkega. Allpool toodu on niisiis inglise keeles ning ma ei lugenud kahekeelelist kogumikku nagu luule puhul tavaks, kuid tõlk ja toimetaja Richard Zenith on tõlkinud praktiliselt kogu Pessoa loomingut, arvukalt portugali luulet ning pälvis 1999. aastal PEN-auhinna Pessoa ja teiste autorite kogutud luuletuste tõlke eest, seega pean loetud interpretatsiooni rohkem kui adektvaatseks.


Fernando Pessoa maailmapilt on üpris sünge ja nihilistlik - me oleme, vaid oleme hetkes ning arvata, et miski on midagi enamat kui ta ise, on vaid pettumustega seotud illusioon. Pessoa ainulaadne kirjapanemise viis avaldub tema heteronüümides - tegu pole pseudonüümidega nagu ehk "Rahutuse raamatu" päevikupidaja Bernardo Soares, vaid väljamõeldud elulugude, sünnikuupäevade, huvide ning elukutsetega pseudoautoritega, kelle nime all Pessoa vahelduvalt luulet avaldas.



Toon allpool mõned luulenäited ning soovitan jätkuvalt soojalt sirvida ning seejärel lugeda "Rahutuse raamatut".


Alberto Caeiro

Beyond the bend in the road
There may be a well, and there may be a castle,
And there may be just more road.
I don’t know and don’t ask.
As long as I’m on the road that’s before the bend
I look only at the road before the bend,
Because the road before the bend is all I can see.
It would do me no good to look anywhere else
Or at what I can’t see.
Let’s pay attention only to where we are.
There’s only enough beauty in being here and not somewhere else.
If there are people beyond the bend in the road,
Let them worry about what’s beyond the bend in the road.
That, for them, is the road.
If we’re to arrive there, when we arrive there we’ll know.
For now we know only that we’re not there.
Here there’s just the road before the bend, and before the bend
There’s the road without any bend.
(1914)


Ricardo Reis

Time passes
And tells us nothing.
We grow old.
Let us know how,
with a certain mischief,
To feel ourselves go.

Taking action
Serves no purpose.
No one can resist
The atrocious god
Who always devours
His own children.

Let us pick flowers.
Let us lightly
Wet our hands
In the calm rivers,
So as to learn
Some of their calmness.

Sunflowers forever
Beholding the sun,
We will serenely
Depart from life,
Without even the regret
Of having lived.
(1914)


Fernando Pessoa

Don’t you still sense in my sad and calm face
The sad child who always played far away from the others
And sometimes looked at them with sad eyes but without
regret?
I know you’re watching and don’t understand what sadness
it is
That makes me look sad.
It isn't regret or nostalgia, disappointment or resentment.
No...It’s the sadness
Of one who, in the great prenatal realm,
Must have received from God the Secret-
The secret of the world’s illusion,
Of the absolute emptiness of things-
The incurable sadness
Of one who realizes that everything’s pointless, worthless,
That effort is an absurd waste,
And that life is a void,
Since disillusion always follows on the heels of illusion
And Death seems to be the meaning of Life...
It’s this, but not only this, that you see in my face
And that makes you steal an occasional glance at me.
(1916)

Ah! The anguish, the vile rage, the despair
Of not being able to express
With a shout, an extreme and bitter shout,
The bleeding of my heart.
(1920)

Pain follows pleasure, which follows pain.
Today we drink wine in celebration,
Tomorrow we'll drink it because we grieve.
But nothing from either wine will remain.
(1926)

The master without disciples
Had a flawed machine
Which, despite all its levers,
Never did anything.
[...]
My soul, rather like
That machine, is flawed.
It's complicated and erratic,
and serves no purpose at all.
(1933)

Eesti keelde tõlgitud luulekogu "Tubakapood" (link)

Eesti keelde tõlgitud luulekogu "Autopsühhograafia" (link)

Lühiartikkel ning eestikeelse Pessoa luule katkendid Postimehes (link)

Wednesday, May 18, 2016

1921. Anatole France: "Sylvestre Bonnard'i roim" (Le Crime de Sylvestre Bonnard, 1881)

Prantsuse kirjanik, luuletaja, ajakirjanik Anatole France (1844-1924) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1921 oma "briljantsete kirjanduslike saavutuste eest, mis üllad stiililt, inimliku tundelisuse, graatsia ning tõelise Gallia temperamendi poolest".

France'i esimene luuletus ilmus aastal 1869, kuulsust ning tunnustust pälvis autor 1881. ilmunud "Sylvestre Bonnardi roima" eest, mille eest anti ka Académie française'i auhind.

Lühike, armas romaan räägib vanake professor Sylvestre Bonnardi suhetest nooruse, kunsti ning iseendaga ja jutustab, kuidas professor noore orvu Jeanne'i tuleviku päästab.


Romaan on kirjutatud päevikuvormis, France tugineb Bonnardi figuuri loomisel paljus iseendale ning tal õnnestub südamlik, kriitiline intelligent orgaanilisel ja sümpaatsel moel kirja panna.

Romaan ise on üpris lame - pinge loomises pole France suuremat sorti ekspert.

Kuid kerge öökapilugemisena on "Sylvestre Bonnardi roim" vägagi meeldiv teos ning kuigi roim või roima eksistentsi küsimus lahendatakse vaid kahekümnel romaani sajaseitsmekümneneljast leheküljest (saksakeelses väljaandes), on väike raamat pikitud meeldejäävate tsitaatidega kunstist, elust, armastusest ning vanadusest.


"Sylvestre Bonnardi roim" on kerge, sümpaatne romaan, mis oleks vabalt võinud olla pikem - France oleks võinud oma figuuridele rohkem tausta ning nüansse anda ja sada lehe külge lisada, süzheele pingelisust ja kurve juurde kirjutada. Kuid ilmselgelt on tegu varajase loominguga ning oleksin nõus hilisema loominguga tutvuma - näiteks "Punane liilia" (Le Lys rouge) on samuti tõlgitud eesti keelde.


France'i kirjapandut on inglise ning prantsuse keeles võimalik lugeda Project Gutenbergi kodulehel (link).


Wednesday, May 11, 2016

Ekskurss filmilinale: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 2016)

Lugesin Kiplingi "Džungliraamatut" hiljuti raamatublogi tarbeks ning armastasin Mowgli lugusid nii raamatus kui telelinal multikavormis lapsepõlves. Sel aastal ilmunud "Džungliraamatu" filmi läksin vaatama veidi skeptilise huviga.

105 minutit kestva animatsioonifilmi ainus "päris"-tegelane on Mowgli ise (Neel Sethi) ning hetkeks ilmub filmilinale ka Hundikutsika isa, kuid enamik filmist on tehtud kasutates green screene ja CGI-tehnikat. Rezhissör Jon Favreau on eelnevalt töötanud Iron Mani ja Harry Potteri filmidega ning mainis intervjuus, et kümned ja kümned inimesed peavad ühiselt iga stseeni "elusaks" muutmiseks vaeva nägema - loomad on arvutis loodud ning erinevalt näiteks "Revenanti" karust ei mängi neid iga kord inimesed, vaid masinad.


Noor näitleja Neel Sethi on kas juba õrnas eas väga hea näitleja, või - minu arvates - õnneks veel piisavalt fantaasiat omav laps, et probleemideta film välja mängida - tema emotsioonid on ehedad, dünaamika tehisloomadega usutav ning filmi käik voolav.

Loomadele puhuvad elu sisse tuntud näitlejad: Bagheera hääleks on Ben Kingsley, Balood mängib Bill Murray, ahvide kuningas Louiet Christopher Walken, madu Kaad Scarlett Johansson, Shere Khani Idris Elba. Kõik valikud on suurepärased - näitlejail on õnnestunud täpselt õiged varjundid tabada ning loomade isiksus ja emotsioonid ühes väga hea häälenäitlemisega annavad tugeva visuaalse ning audiaalse elamuse.


Koomiline või isegi tragikoomiline element on Christopher Walken, kes mängib hiidorangutangi ning on sedavõrd isikupärane, et orangutangi nägu muutus vähemalt minu silmis paari minutiga Christopher Walkeni näoks. Kas pidada seda negatiivseks või positiivseks elemendiks? Raske öelda. Kui algab Mowgli jahtimine, kaob Walkeni isiklik prominents aga taas ning kuningas Louie figuur lubatakse taas esiplaanile.


Mis puutub narratiivi, on tehtud mõningad valikud jälgimaks raamatus toimuvat täpselt - Mowgli kasvamine huntide seas, Bagheera poolne Mowgli kaitsmine ja kasvatamine, Mowgli kohtumine madu Kaaga, tema röövimine ahvide poolt ning kokkupuuted pühvlite ja elevantidega. Täiesti välja on jäetud Mowgli naasmine inimeste juurde - ta toob küll leegid küla väravast, kuid ei suhtle inimestega. Samuti puudub Kaa raamatus muljetavaldavana kirjeldatud tants ahvide lummamiseks.
Lisatud on paar lõbusat episoodi Balooga ning Mowgli teene elevantidele, kes hiljem Džunglit päästa aitavad - kui mälu mind ei peta, samuti lisatud episood.

Milliste kriteeriumide põhjal mõned episoodid ära jäeti ja mõned lisati, on raske öelda - eeldan, et filmilisest perspektiivist tundus antud narratiiv loogilisem. Need sisulised otsused ei võta filmilt aga midagi ära ega lisa ka midagi - muidugi pole kõike võimalik näidata.


Kuidas džungel toimib, miks loomad rahukalju ääres teineteist ei murra, kellele tuleb austust avaldada ning mis on aukoodeks kõigi loomade vahel ehk siis tähtsad loomariigi õppetunnid on ära mainitud ning samuti tematiseeritakse Mowgli mitteloomalisust ja poiss jõuab pärast - lapsele omaselt üpris lühikest - eneseotsingut ning Baloo tarkusesõnu järeldusele, et tema inimeseks olemine on džunglile pigem kasulik kui kahjulik.

Kuna Kiplingi raamatus esineb piisavalt laulu ja tantsu, on ka see üritatud filmilinale tuua - Mowgli suplus Balooga on armas ja lustakas, kuid kuningas Louie laul ei anna tema stseenile midagi erilist juurde - hiidorangutang on oma sõnadega piisavalt muljetavaldav ning laulunumber tundub pigem ülepingutamisena.


Stseenid džunglist ja stepist, jõgedest, metsadest ning mägedest on tehtud ääretult ilusalt ning loodus ja loomade ase selles, nende omavahline dünaamika ja eluringlus on kujundatud tõeliselt vaatamisväärseks. Visuaalselt on "Džungliraamat" tõeline nauding.


Kokkuvõtteks: film järgib raamatut tähtsates aspektides ning mõningad muutused ei häiri vaatajat. Näitlejatöö on väga hea ning kogu film on visuaalne maiuspala.
Soovitan väga soojalt!


Kiplingi "Džungliraamat" raamatublogis (link)
Kiplingi "Kim" raamatublogis (link)

Wednesday, May 4, 2016

Philip Roth: "Ameerika pastoraal" (American Pastoral, 1997)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.

Tema romaanid toimuvad eelkõige autori enese koduses New Jerseys ning sisaldavad hulgaliselt autobiograafilist. Tihti on keeruline näha, kust jookseb piir reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Rothi figuurid elavad kirkalt.

Rothi realistlikud portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.


2016 Eesti keeles ilmunud "Ameerika pastoraal" räägib Seymour "Rootslane" Levovi perekonna kindaäri Newark Maid asutamisest ning selle arengust, Seymouri staarlusest kooli spordimeeskondades, abielust katoliku tüdrukuga ning eelkõige nende tütre Merry püüetest end leida ning sellele järgneva katastroofi ühest küljest eelnevast arengust ning teisest küljest - ajahüppeid tuleb pidevalt ette - selle tagajärgedest neiule ning tema perele.

Lugu oleks justkui raamitud: kirjaniku romaanides regulaarselt ilmuv kirjanik Nathan Zuckerman oli Rootslase klassikaaslane ning lugu jutustatakse justkui tema silmade läbi, kuna Rootslane palub tal oma elust ning oma isa teiste inimeste kannatustest mõjutatud elust romaan kirjutada. Hiljem Zuckermani perspektiiv kaob ning muutub Rootslase omaks, ning raami ei suleta.

Romaani lahtine ning äkiline lõpp häiris mind nii kompositoorselt kui sisuliselt. Merry situatsioon on küll selge, kuid lahendust tema suhetele perega ei pakuta, samuti keskendub Roth viimastel lehekülgedel Rootslase peredünaamika selgitamisele, mis küll huvitav ning muudab ka lugeja seisukohta protagonisti ning tema ideaalide suhtes, kuid viib tähelepanu huvitavamast situatsioonist eemale. Meenub, et romaani keskmes oli määratud olema Rootslane ise, kuid sümpaatia tema suhtes on juba lahtunud. Kavala kirjaniku plaanitud võte tekitab justkui pettumustunde.

Isa-tütre-suhete temaatika ning üldine peredünaamika, suhted vanemate ja laste vahel ning idülli purunemine ühiskondlike-poliitiliste kriiside ning muutuste tõttu on romaani teemaks. Merry tragöödia istub kompositoorselt romaani keskel ja kujutab selle suurt kulminatsiooni. Kui see konflikt laheneb ning Merry kujunemise põhjuseid Seymouri abieluintriigide taustal selgitatakse, on pinge juba läinud. Oleksin sündmuste ahelad ehk teisiti sõlminud. Kuid keskmesse pidi jääma Rootslane, iseendaga arutledes jõuan ka mingil hetkel selle mõistmiseni. Rothi lugemine nõuab intellekti ning analüüsivõimet, puhta emotsiooniga lähenemisest ei piisa.


Rothi figuurid on ääretult huvitavad ja Rootslase pilt iseendast ja oma lastest kontrastis ühe lühikese telefonikõnega vennale, kes teda hoopis teises valguses näeb ning tema vestlused tütrega, kes temast mitte midagi positiivset ei arva, moodustavad realistlikult ambivalentse psühholoogilise profiili ning figuuride dünaamika on väga elav ja eluline.

Mõningad narratoloogilised otsused teevad romaani veidi venivaks: Newark Maidi tõus ning kinda õmblemise kirjeldus üksiksammude kaupa ja kuidas poliitilised sündmused 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel ja nende mõju noorele teisemelisele tüdrukule on hämmastavalt südantlõhestavad. Romaan on intellektuaalne kõrgklass ning tige poliitiline ning ajalooline Ameerika ajaloo portree ja muutub sellega millekski enamaks kui romaan, kuid neile, kes otsivad vaid romaani, muutuvad ülidetailsed erinevate perede firmade arengute ajalood veidi kurnavaks, sest mingil hetkel pole lihtsalt enam vajadust põhiloole, mis juba omaette küllastumiseni detailiderikas, midagi lisada.

Et Rootslase kui supermehe konstrukt kokku kukub ning et romaan maailma kriitilise pilguga vaatab, vihab juba irooniline pealkiri "pastoraal" viitab karjuseidüllile ning õnneliku lõpuga armastusloole, mis võib olla nii mehe ja tema äri, mehe ja tema naise kui mehe ja tema tütre vahel - kirjeldatakse kõigi kolme dünaamikat. Kui aga perspektiiv laieneb ja Rootslase vaatest kaugemale liigub, hakkab "pastoraal" kiiresti igast nurgast lõhenema, kuni saab viimaste detailideni viimastel lehekülgedel selgeks, et miski sellest peres pole idülliline. Lugejal on aga võimalus seda samm-sammult avastada, et palju on mäda USA riigis ning Levovide peres.


Kokkuvõtteks ütleksin, et "Ameerika pastoraal" on geniaalse pealkirjaga, täiskasvanud, rikkalik ja kriitiline romaan, mis Ameerika elu, ajaloo ja juudi pere konteksti huvilistele väga palju rahuldust pakub. Roth nõuab oma lugejalt tähelepanelikkust, kannatlikkust, tugevat magu ning kriitilist mõtlemist. Kui olete nõus need romaanile andma, on intellektuaalne ja emotsionaalne tasu rikkalik.

Muljetavaldav!

Katkend romaanist err-i kultuurilehel (link)
"Ameerika pastoraal" kirjastus Varraku kodulehel (link)