Thursday, December 31, 2009

7. Geoffrey Chaucer: Canterbury Tales

The Canterbury Tales is a collection of stories written in Middle English by Geoffrey Chaucer at the end of the 14th century. The tales are told as part of a story-telling contest by a group of pilgrims as they travel together on a journey from Southwark to the shrine of Saint Thomas Becket at Canterbury Cathedral.


Alustasin Canterbury Talesi lugemist vanainglisekeelses variandis ja keeleline meisterlikkus pungus muidugi igast avausest välja koheselt, aga nii vana keel oli minu jaoks veidi raske, seega jätkasin Nevill Coghilli tõlkega tavakeelde. Tõlge on väga hea ja keeleline rikkalikkus ja mitmekesisus on säilinud, eriti arvestades, et teos koosneb lühijuttudest, mida räägivad erinevate taustadega inimesed.

Coghilli tõlke tagakaanelt loetav arvustus ütleb: "The tales are told by a motley crowd of pilgrims as they journey for five days from Southwark to Canterbury. Drawn from all levels of society and all walks of life (from knight to nun, from miller to monk), the pilgrims reveal a picture of English life in the fourteenth century which is as robust as its representative."

Tõde on, et jutustuste kogum tervikuna ajastu hõngu väga autentselt edasi annab ja samuti, et kõigile seal midagi leidub, kuna kõrvuti on jutud sellest, kuidas kaks kavalat tudenginoormeest ihnele veskimehele kätte maksavad teda purju jootes ja siis öö läbi tema naise ja tütrega lõbutsedes, ja sellest, kuidas vooruslik naine oma meest truult teenima jääb, isegi kui too temalt mõlemad lapsed röövib - naisele teada olevalt tappa laseb, et nad röövitud olid, selgub naisele lõpus - ja takkapihta teatab, et on aeg uus ja noorem naine võtta, kusjuures vanem naine peaks noorele mõrsjale teenijaks jääma.

Keelelisele naudingule rõhudes: kuna juttude vestjad erinevatest seltskonnakihtidest pärinevad, on sõnade valik ja keele esteetiline tase erinev, sellest tulenevalt mitmekesine lugemine hoolimata värsivormist, mis mulle juba omajagu tüütuks on muutunud, kuna meil ühes seminaris ainult keskaegseid värsivormis romaane loetaksegi.


Lõbustavaks öökapiraamatuks võin soovitada, sest üks lühike lugu korraga lugeda ja vastavalt naerda või imestuda või imetlema jääda peategelaste seiklusi jälgides on täitsa lõbus. Aga korraga tervikuna läbi lugemiseks olgugi, et lugusid võrreldes näiteks Dekameroni saja lühijutuga niiiiii palju pole - hakkab kooslus veidi venima.

Thursday, December 24, 2009

Theodor Storm: Der Schimmelreiter

Mida muud ikka jõulupühade ajal teha kui lugeda? Kingitusi pakkida ja jõulusööki lauale tassida muidugi.

Seega tahaksin jällegi pakkuda ekskursina lugemiseks suurepärast novelli Theodor Stormilt, ilmunud 1888. Schimmelreiter ehk kimliratsur räägib suures plaanis Hauke Haienist ja tema võitlusest loodusega, Põhja-Saksamaal asuva külakese saatusest heitluses mere hävitavate jõududega, kuidas inimene üritab loodust enesele alistada ja mis on selle hind, et emake Maa tal seda teha lubab.

Storm kirjutab loole kaks raami ja loob pika sissejuhatuse, mis alustuseks veidi segadusse ajab, aga üldiselt lihtsalt lugejale selgeks tahab teha, et lugu juhtus kaua-kaua tagasi ja mälu on küll hägune, aga lugu juhtus tõepoolest. Sellise nimega koht nagu jutustuses kirjeldatud on täiesti olemas, aga lugu kirjutatud 19ndal sajandil ja tegevus asetub 17ndasse sajandisse.

Paeluv ja mõjuv on sünge meeleolu, mis kohe raamatu alguses luuakse - kummituslik ratsanik möödub õhtul külakesse öömajale sõitvast rändurist ja tundub, et ei taha küll halba, aga on hirmuäratav ja müstiline tegelane. Rändur jõuab kohalikku kõrtsi ja kuuleb legendi Kimliratsur Hauke Haiest, kes maksis kõige kõrgemat hinda, et ennast külavanemana tõestada ja loodus alistada. Põnevus ja pinge lausa nähtavalt ronib lugeja silmades, julgen ma öelda. Kuni traagilise lõpuni.

Omanäolised looduskirjeldused illustreerimaks jutustuse üldist meeleolu, inimeste veider psühholoogia ja maailma nägemise viisid, seletamatud juhtumised ja üleloomulik element moodustavad suurepärase lugemiskogemuse.


Soovitan väga soojalt!

Thursday, December 17, 2009

6. Dante Alighieri: "Jumalik komöödia" (La Divina Commedia, 1308–1321)

The Divine Comedy (Italian: La Divina Commedia), written by Dante Alighieri between 1308 and his death in 1321, is widely considered the central poem of Italian literature, and is seen as one of the greatest works of world literature.The poem's imaginative and allegorical vision of the Christian afterlife is a culmination of the medieval world-view as it had developed in the Western Church.

The Divine Comedy is composed of over 14,000 lines that are divided into three canticas (Ital. pl. cantiche) — Inferno (Hell), Purgatorio (Purgatory), and Paradiso (Paradise) — each consisting of 33 cantos (Ital. pl. canti). An initial canto serves as an introduction to the poem and is generally considered to be part of the first cantica, bringing the total number of cantos to 100. The number 3 is prominent in the work, represented here by the length of each cantica. The verse scheme used, terza rima, is hendecasyllabic (lines of eleven syllables), with the lines composing tercets according to the rhyme scheme aba, bcb, cdc, ded, ....

The poem is written in the first person, and tells of Dante's journey through the three realms of the dead, lasting from the night before Good Friday to the Wednesday after Easter in the spring of 1300. The Roman poet Virgil guides him through Hell and Purgatory; Beatrice, Dante's ideal woman, guides him through Heaven. Beatrice was a Florentine woman whom he had met in childhood and admired from afar in the mode of the then-fashionable courtly love tradition which is highlighted in Dante's earlier work La Vita Nuova.

In Northern Italy's political struggle between Guelphs and Ghibellines, Dante was part of the Guelphs, who in general favored the Papacy over the Holy Roman Emperor. Florence's Guelphs split into factions around 1300, the White Guelphs, and the Black Guelphs. Dante was among the White Guelphs who were exiled in 1302 by the Lord-Mayor Cante de' Gabrielli di Gubbio, after troops under Charles of Valois entered the city, at the request of Pope Boniface VIII, who supported the Black Guelphs. This exile, which lasted the rest of Dante's life, shows its influence in many parts of the Comedy, from prophecies of Dante's exile to Dante's views of politics to the eternal damnation of some of his opponents.


Inferno.
Leave all hope, ye that enter. (Inferno, Canto III)
Jap, tõde, sellist inglise keelt 600lk on lootusetu lugeda, ütleb esimene mulje.

...aga nii irooniline kui see ka poleks, ei häiri vanakooli inglise keel ja ühekaupa grupeerituna, aga lausetena tõlgitud värsid (see on naljakas, eesti keeles on asi rohkem värsivormi jäetud) lugemist, väikesed veidrused rikastavad seda.

Dante on üks nendest autoritest, keda tuleb ikka ja jälle lugeda ja tänu tema mitmekihilisusele ei lõpe vihjed antiigile, kristlusele, autobiograafilisele tasandile, ajaloole, astroloogiale et cetera. Pole ime, et iga peatüki lõpus on sama pikk rodu seletusi viidetele teistesse kontekstidesse. Sümboolika on lõputu.

Põrgu kirjeldus ei üllata sel määral, et karistused, mida patused kannavad, kohati võikalt kirja pandud said. Kahepoolne on asja kristlik dimensioon – loogiline, et kõige madalamale on paigutatud Juudas, samas on väga madalatel ringidel ka paavstid-vaimulikud. Leiame antiikeeposte tegelased – kas saakski imestada, kui Dante teejuhiks on suurmeister Vergilius isiklikult? –, Piibli parimad pärlid. Purgatorios ja paradiisis ei üllata kohatud tegelaskujud eriti - heasoovlikkust me ju eeldame, see, et Dante kellegi põrgusse pistab, ajab ju rohkem muigama. Paradiisist leitavad on juba üpris etteaimatavad, kes vähegi Piiblit lugenud ja kirikulooga veidi tutvunud - illustratsioon allpool.

Nii muuseas - lihtsalt "Comedia" oli teose nimi algselt, "Divina" lisas Boccaccio, kes Dantest suures vaimustuses oli ja temast eeskuju võttis, oli ka Dekameroni üheks peamiseks eeskujukski Dante Komöödia. Sealt siis ilmselt ka vormistuslik eripära alustada iga peatükki resp. juttu lühikese kokkuvõttega. Kokkuvõttest saab sissejuhatus. Milline võrratu paradoks!

Lõppu jõudes kordab Dante oma eesmärki – tuua lugejad välja (vaimu-)viletsusest ja juhtida neid õnnistuse suunas („to remove those who are living in this life from the state of wretchedness and to lead them to the state of blessedness“ – Paradiso, Canto XXXIII) ja selle ta ka väga hästi saavutab. Millised värvikad kirjeldused nii patu kui vooruse viljadest ja elust põrgus ja paradiisis läbivad teost ja milliseid emotsioone nad lugejas tekitavad – põrgu kirjelduste peale vajub suu hämmeldusest lahti, paradiisi jõudes lähevad silmad särama.

Tagantjärgi soovitan eelnevalt lugeda Ovidiuse Metamorfoose, millega ma oma nimekirjas hiljem kohtun, mille lugudest aga väga paljudele viidatakse.

Lõppkokkuvõttes – tegemist on tohutult kompleksse organismiga täis päevapoliitikat, ajalugu, mütoloogiat, (religiooni-)filosoofiat, emotsioone, spekulatsioone, huumorit, häbematust ja tohututes kogustes ilu ja emotsiooni. Pole küsimustki, kas peaks kuuluma raamaturiiulisse.

Kuna Dante poolt visandatud maailmapilt on niivõrd kompleksne, soovitan uurida teemakohaseid illustratsioone:


Inferno
Purgatorio
Paradiso


Ja lõpetuseks viimase, kõige ilusama Canto kokkuvõte, Dante rännaku viimane samm.


Dante: Paradiso, Canto xxxiii

The final goal of divine Providence, the mysteries of the incarnation and the redemption, the contrast between earthly hope and heavenly fruition, the whole order of the spiritual universe epithomized in the poet’s journey, the crowning grace still awaiting him, the need of yet further purging away of mortal dross if he is to receive it, the high obligation that will rest upon his life hereafter, the sustaining grace that will be needed, to enable him to meet it by keeping his affections true to so great a vision, and the intense sympathy with which all the saints enter into his aspiration and plead for the fulfilment of the utmost grace to him as a part of their own bliss [---] and Dante [---] looks right into the deep light. Memory cannot hold the experience that then was his, though it retains the sweetness that was born of it. But as he gropes for the recovery of some fragment of his vision, he feels in the throb of an ampler joy the assurance he is touching on the truth as he records his belief that he saw the whole essence of the universe, all beings and all their attributes and all their relations, no longer as scattered and imperfect fragments, but as one perfect whole naught else than one single flame of love.

So keen is the light of that flame that it would shrivel up the sight if it should turn aside. But that may not be, since good, which is the object of all volition, is whole and perfect in it, and only fragmentary and imperfect away from it, so that a free will cannot by its nature turn away; and the sight is ever strengthened that turns right into it. As when we look upon a picture or a script, glorious but at first imperfectly mastered by us, and as our eyes slowly adjust themselves, the details rise and assert themselves and take their places, and all the while that the impression changes and deepens the thing that we look upon changes not nor even seems to change, but only we to see it clearer, so Dante’s kindling vision reads deeper and deeper into the unchanging story of the triune Deity, [---] – but his powers fail to grapple with the contradiction till the reconciliation is brought home to him in a flash of exalted insight. Then the vision passes away and may not be recalled, but already all jarring protest and opposition to the divine order has given way in the seer’s heart to oneness of wish and will with God, who himself is love.


(The Divine Comedy of Dante Alighieri, The Carlyle-Wicksteed Translation. 1944. lk. 602j)

Sunday, December 13, 2009

Onegin

Kuna hetkeline läbinäirimine puudutab Dantet, siis ma usun, et on arusaadav, et mul hambavahed hetkel Põrgut ja Puhastustuld täis on ja et enne natuke suud tuli loputada, et jälle värske hingeõhuga arvustama hakata.

Kolmapäevani aga filmisoovitus kõigile Puškini fännidele - 1999. aasta Onegin, Ralph Fiennesi ja Liv Tyleriga. Tõsiselt hea. Judinaid üle selja jooksma ajav.


(treiler on kesine, ärge sellest end heidutada laske.)

Thursday, December 3, 2009

5. Emily Brontë: Wuthering Heights

Wuthering Heights is Emily Brontë's only novel. It was first published in 1847 under the pseudonym Ellis Bell, and a posthumous second edition was edited by her sister Charlotte.

The name of the novel comes from the Yorkshire manor on the moors on which the story centers (as an adjective, Wuthering is a Yorkshire word referring to turbulent weather). The narrative tells the tale of the all-encompassing and passionate, yet thwarted, love between Heathcliff and Catherine Earnshaw, and how this unresolved passion eventually destroys them and many around them.

Now considered a classic of English literature, Wuthering Heights met with mixed reviews by critics when it first appeared, mainly because of the narrative's stark depiction of mental and physical cruelty.Though Charlotte Brontë's Jane Eyre was originally considered the best of the Brontë sisters' works, many subsequent critics of Wuthering Heights argued that its originality and achievement made it superior.


Tõde on, nagu sissejuhatusest selgub, et raamatu võinuks kirjutada mees (omal ajal ei usutud, et see oli tõesti Emily Brontë, kes nii andeka teosega maha sai), sest erinevatest peatükkidest esimene leiab aset mehe vaatenurgast ja kõlab vägagi autentselt.
Juba esimesed 20 lehekülge toovad segadust ja nõutust, kohati täielikku ajuvabadust (mille mõte ja (kurb) ajend muidugi hiljem selgub) ja suurepärast huumorit lugejani. Super.

Kõik tegelased on täielikult kahepalgelised, edevad, isekad ja õelad, aga Catherine’i ja Heathcliffi armastus kui keskne niit sellegipoolest kaunis ja puhas, lapsepõlvest peale elanud ja leekinud. Millise pühendumusega nad teineteisest räägivad, millise kirega teineteisele mõtlevad!

Narratiiv on tõeline eepos muidugi: Catherine’i isa leiab Heathcliffi kusagilt tänavalt, tõmmu, tumeda, mahajäetud orvu, ja võtab noormehe enda juurde. Lapsed kasvavad koos ja kokku. Aga Catherine abiellub teisega, mehega oma seisusest. Heathcliff pühendab end selle mehe elu põrguks tegemisele, mis tal kohati väga kergelt õnnestub, kuna mehe õde armub Heathcliffi ja ka abiellub temaga. Kui Catherine sureb, kutsub Heathcliff iga päev teda vaimuna tagasi. Ja kui Catherine’i tütar Heathcliffi pojaga sõbruneb, röövib Heathcliff Catherine juuniori ja sunnib oma pojaga abielluma. Kui Heathcliff sureb, maetakse ta tema palvel kahe kirstuga – tema kõrvale tühi kirst. Ja tõesõna, on kuulda olnud, et Heathcliffi ja Catherine’i koos olla kummitamas nähtud nende majade läheduses – sest kogu lugu keerleb kahe majapidamise ümber, Wuthering Heigts ja Thrushcross Grange.

Heathcliff on algusest peale tume ja sünge tegelane, agressiivsust täis. Catherine on isekas, edev ja ninakas. Aga nende tunded teineteise vastu on sügavad ja siirad. Niiväga kui selliste inimeste peas üldse siirus defineeritav on.

Raamat näitab Catherine’i üpris muutumatuna asjade kulgemises, minu arvates vähemalt – ta abiellub, saab lapse, sureb. Sündmuste keskmesse paigutan Heathcliffi ja tema deemonlikkuse. Algusest peale kirjeldatakse teda kui tõmmu välimuse ja loomusega poissi, kes teenijates võõristust tekitab ja sellest tulenevalt ka muidugi endasse tõmbub. Kui noormeheikka jõudnud Heathcliff Catherine’i vestlust teenijannaga pealt kuuleb, nimelt seda osa, kus neiu tunnistab, et nad kunagi abielluda ei saa, ja mitte sellele järgnevat armutunnistust just tema nimele, kaob ta, et rikkana naaseda ja Catherine’i abikaasale kätte maksta. Sest sai mees ju tema armastatud naise ainult oma seisuse pärast.

On julm vaadata, kuidas Heathcliffi hullunud kiindumus Catherine’i vastu hävitab tema ja teised tema ümber. Samas on niivõrd lummav jälgida, kui üdini pühendunud üks mees võib ühele naisele olla, kuidas armastus elu piiridest väljub ja mees naist vaimuna tagasi kutsub ning armastuses isegi siis – just siis – alla ei anna, kui naine maise elu lõpetanud on. Ja nende jaoks, kes vaimudesse usuvad, said ta lõpuks oma õnne nautida, mitte ajalikult, aga tasuks maiste piinade eest ajatult.

Samuti on ilus jälgida, kuidas Catherine’i samanimeline tütar Heathcliffi pojast inimese kasvatab, kui isa poja silmaringi laiendamise, isegi mitte kõnepruugi lihvimisele tähelepanu pole pööranud. Raamat lõpeb õnneliku armastusega pärast maist elu ja järgmise põlvkonna õnneliku armastusega siinpoolsuses. Ja kogu julmust, suremist, intriige ja vägivalda tähele panemata saan ma öelda, et mul on hea meel Heathcliffi õnne üle.

Ja ma ei hakka rääkimagi rikkalikust keelekasutusest, mis, tõepoolest, ei lasku sentimentaalsusestesse, vaid hoomab täpselt õigesti iga tegelase mõtteid ja loomust. Seda tuleb juba kogeda.

Väga, väga hea raamat.