Wednesday, September 12, 2018

Toni Morrison: "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977)

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link).

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. Eelmisel nädalal rääkisin romaanist "Siniseim silm", mis avaldas samuti muljet.

Jätke mulle kommentaar, kui olete Morrisoni romaanide fänn!

Seekord lugesin romaani "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977), üks
põhilistest teostest, mis tõi Morrisonile Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993. Romaan jutustab kolmanda põlvkonna noormehest, kes kannab nime Macon Dead - vabale mustanahalisele valge mehe poolt antud nimi, millega nüüd seostatakse jõukust, omandit ning tugevust. Macon Dead II õpetab oma pojale, et ainus tähtis aspekt elus edasi jõudmiseks on omand ning omandi edasiarendamine.


Isa ja poja suhted jahenevad kuni noormeheikka jõudnud Macon Dead III otsustab autoritaatsele Macon Dead II-le vastu hakata, ning vastab ema vastu kasutatud vägivallale omapoolse vägivallaga. Sellest konfliktist hakkab hargnema noore Maconi teadlikkus oma mineviku, pärimuse, esivanemate, emotsionaalse ning kapitalipärandi suhtes.


Inimese nimi ning tema perekonnanimi, eriti orja või vabastatud orja puhul - eestlase kultuurilisest kollektiivsest mälust pole pärisorjus veel kadunud - on väga tähtis, olgu tema sooviks hoida algset - tihti omaniku poolt pandud - nime, või alustada puhtalt lehelt uue ning vastavalt "puhta" nimega. Kui noor Macon oma mineviku jälile asub, pole tal sugugi lihtne neid jälgi ajada, sest nimed ning nendega seotud müüdid muutuvad perspektiivide ja info lisandudes. Mida kaugemale Macon jõuab, seda keerulisemaks muutuvad tema teadmised. Kuni mingil hetkel kõik laheneb ja tema süda on nii kerge, nii kerge.

Maconi müstiline ja maagilise realismi sugemetega põnev pärimuslugu on aga vaid üks tahk Solomoni laulu pärandist, tõeliselt müstiline on isa Maconi õde Pilaates, kes sündis sellesse ilma nabata; naine, kel küll üliinimlik jõud ning elutahe, kuid puudub igasugune huvi meeste ning mammona vastu. Pilaatese tütar Reba ning tolle tütar Hagar on samuti ühest küljest müütiliste loomujoontega, kuid lõpuks siiski vaid naised...


Ohtralt põnevaid lugusid põimib Morrison kokku ühe perekonna sisekosmosest, mis romaani alguses pragunenud, kuid lõpuks üha enam ja enam ühtseks pildiks moondub. Intensiivsete emotsioonide ning eneseotsingute taustal või pigem siiski kõrval mängib poliitiline filmilina - 1930ndatel toimunud arvukad mustanahaliste meeste ja naiste mõrvad, kus süüdlaste otsimine ohvrite nahavärvi tõttu kedagi ei huvitanud, tõid vastusena Seitsme Päeva liikumise, kus otsiti vastavalt valged ohvrid ning sooritati võimalikult samalaadsed mõrvad. Noore Maconi parima sõbra radikaalne ideoloogia ning tema hilisem Seitsme Päeva liikmeks saamine on kesksed teemad, mis läbivad samuti kogu romaani.

Ühest küljest on muidugi tegu Põhja-Lõuna-temaatika lahkamise ning rassiidentiteedi käsitlusega, kuid Morrisoni võime kirjeldada ühe mehe mõtteid ja rüselust elu reaalsusega, kellegi kasvamist siidipatjadel, kes aga hiljem tahab kasutatud rõivastes metsa jahile minna, kuidas üks linnapoiss satub loodusesse ning leiab naudingu lihtsatest asjadest - need teemad on üldinimlikud ning ajatud. "Solomoni laul" on seega ka igaühele huvipakkuv ning nauditav romaan.

Morrison on üks vähestest kirjanikest, kel õnnestub romaani keskel hingata - toimub nii palju ja järgmised sündmused on juba algamas, kuid lugemise käigus on protagonisti seismajäämine ja refleksioon tundmuslik nii temale kui ka lugejale. See romaan tekitab tahte lugeda aeglasemalt, et kirjutatut kauem nautida.


Nagu kõigil Morrisoni romaanidel, on ka "Solomoni laulul" kurblik ja kannatav põhitoon, kuid ohtralt põnevaid, sensuaalseid, mõtlemapanevaid, eksistentsialistlikke ning poliitilisi elemente, mis muudavad selle teose lugemise tõeliselt, sügavalt nauditavaks.

Ütlen seega julgelt, et minu arvates on "Solomoni laul" Toni Morrisoni parim romaan.

No comments:

Post a Comment