Vahur Afanasjev: "Serafima ja Bogdan" (2017)

Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. [43]

Eesti kirjaniku Vahur Afanasjevi (sünd. 1979) sulest on ilmunud igasuguses formaadis teoseid: luulet, romaane, muusikat, lühijutte, erinevaid lühifilmiformaate ning reisiraamat.

Afanasjevi siiani mahukaim ja muljetavaldavaim teos on eelneval aastal ilmunud ajalooline romaan "Serafima ja Bogdan".

Tegu on 560-leheküljelise romaaniga, mis kirjeldab Peipsiveere vanausuliste elu aastatest 1944 kuni 1990ndate keskpaigani - iga peatüki juurde on lisatud aastaarv, kuid viimase peatüki ajaline määratlus on "1987 ja hiljem" ning romaani epiloogis mainitakse 1990ndate keskpaika.

Andrus Kivirähk: "Rehepapp" (2000)

Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu. 

"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.

Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.

Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.

Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.

Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?

Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks. 

Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.

Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".

Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?

Nikolai Baturin: "Karu süda" (1989)

Eesti-mulgi luuletaja, esseist, näitekirjanik, geoloog ning mereväelane Nikolai Baturin (sünd. 1936) veetis viisteist aastat elukutselise kütina Siberi taigas. 

Baturini kolmas Romaan "Karu süda" (1989) on eelkõige antud aja kajastus. Romaani ainetel vändati 2001. aastal film, mis olla 14 miljoni kroonise eelarvega selle valmimise ajal kõige kallim Eesti film.

"Karu süda" koosneb taigakütt Niika-Nganassaani üheteistkümnest peatusest koosnevast teekonnast läbi aja ja Siberi taiga ürgmaastiku - mees otsib samaaegselt oma saatust, ühtsust loodusega, ning üritab vabaneda filosoofilistest-moraalsetest võlgadest looduse ees. 

Romanss karuga tundub olevat kõrvaline - loom küll pöördub teatud põhjustel Niika jälgedele ja neil areneb teatud suhe, kuid kõiki tavainimesele hirmuäratavatena tunduvaid metsiku looduse elemente näeb Niika kui argipäeva seiku. Juba seetõttu eripärane lugemisvara.

Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse. Otse kaljuste kaldapõskede vahel, jalastee lõpus peatan narta. Lasen koeri puhata. Puhkan ka ise, vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani. Võtan pusarast tüki lehisevaiku, pistan suhu. Mälun, silmad - vilkad rohelised mutukad  valkaval talihorisondil...

(Esimene peatus)

Looduskirjeldused pole sisulisest aspektist esikohal - informatsiooni edastamise tasand ei ole põhiline. "Karu süda" edastab teatud meeleolu ning kui lugeja pole selleks valmistunud, on esimene peatus/peatükk ehk veel võõrastav: abstraktsed tundelised kirjeldused ei anna edasi narratiivi, vaid teatud tundmust, mentaliteeti, tükeldatuna põlisrahvaste uskumusi ning kombeid, kuid vaid vihjates sündmusi - pigem muljeid ja emotsioone.

Peatükkide jooksul kogeb Niika mitut armusuhet (mis koosnevad suures osas mõistukõnes dialoogidest), pikaldast jahilkäiku (räägitakse looma laskmise ajastuse ning vajaduse tasakaalust ja üldsuse huvidest selles kontekstis), isiklikke kriise (kes on tema saatuseinimene, kes vabastab Niika vaimu? Seda Niika otsib läbi romaani, loodab olla ta leidnud, kuid rändab ikka edasi) ning täiesti juhuslikuna ja kauni raamina imelist loodust ja selle vaikelu.

...lühike pilkaspime ajalõik. Unetu öö. Kui päeval soe märtsipäike mulle sõbrahingusena kuklasse hõngas, siis nüüd, peale päevaveeret on pakane oma karmuse tagasi saanud. Nõnda on see igal aastal märtsis, kui ma teel olen, ja märtsis igal aastal olen ma teel alati. Ma võin öelda, et päike seal üleval on mu teekaaslane. Nii nagu päike võib öelda, et Niika-Nganassaan seal all on tema teekaaslane. Ka kuu ja tähed on mu kaaslased; nad settivad mu silmapõhja, kui ma seliti laman, ning sillutavad nartateed. Vahest sellepärast ongi öine lumi kelgujalastele kandvam ja meie edasipääs jõudsam.

(Seitsmes peatus)

Baturini romaan on pragmaatilises analüüsis eelkõige leksikoloogiline delikatess - autor hiilgab enam kui erakordse sõnakasutusega, stilistiliselt küllastunud end aeglaselt avav muljete kogumik lugejale, keda huvitab Thoreau-eskne rännak läbi looduse tormide ja vaikuste. "Karu südant" kiirelt bussis ei loe, vaid just kodus, tugitoolis, vaikuse keskel vaikust nautides.

Niika kirjeldab küll küttimisi ja keppimisi, kuid tema spirituaalne areng on selle kõige keskel. Filmivormis on romantilised aspektid kindlasti sensatsionaliseeritud, kuid "Karu südames" on Niika-Nganassaani hingeline rännak iseendani.

Erakordne, kuid omamoodi romaan, "Karu süda" pole igaühele. Soovitan lugeda aeglaselt mäludes. Kutsub aga uuesti ja tähelepanelikumalt lugema. Ootamatult võõrastav ning äkitselt võimas.

Katrin Johanson: "Atlantis abajas" (2016)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal.

"Atlantis abajas" on õbluke, 160-leheküljeline romaan, mis jaksab aga läbida erinevaid perspektiive pikema aja ning arengu jooksul. Seotud episoodidele ja figuuridele on antud täpselt nii palju sisu, et neist huvituda ning et nad tunduksid kui realistlikud, ehedad inimesed - kuid mitte enamat. Figuurid on nutikalt ning julgelt kirjutatud, nende põhilised ideaalid ja välimus loogiliselt-kausaalselt ning realistlikult esile toodud - kuid mitte enamat. 

Romaani perspektiivi jagavad peategelased, Rene, Martin Ost ning Reesi - kuid teose keskmes siiski kinnine, kohati geniaalne, kohati patoloogiline Rene, kes lapsepõlvest peale õigupoolest inimestega suhelda ei oska - talle meeldib neile haiget teha, kuid meeldib haiget teha ka enesele. Müstilised luupainajad saadavad Rened tema elu müstilise lõpuni välja. 

Ülejäänud figuurid pigem illustreerivad Rene erinevaid tahke ning polsterdavad romaani, mille põhiteemadeks ühest küljest üksiolemine, iseendaks olemine kuid mingil määral siiski teiste enese ümber vajamine. Johansoni figuurid on intelligentsed ja eksisteerivad ning funktsioneerivad kõik omal käel - neil oleks kõigil justkui üks nõrkus, Rene, millest nad tsükliliselt üle saavad - kuid nad käivad sellega teadlikult ümber. Siseperspektiividest koosnev romaan on psühholoogilisest perspektiivist kirjutatud vägagi huvitavalt - kuigi tunduks, et kirjeldatud on vaid figuuride mõtteid ja muljeid, on neid jutustavate lõikudega ka piisavalt seotud.

Rene ise ning tema siseheitlus, tema soovimatus nõrkust näidata ja tema tume pool, mis reaalselt kõigile tema peast väljaspool viibivatele näitamata jääb, on tõeliselt põnev ning oleks huvi pakkunud veel mitmeks-mitmeks peatükiks.

Eriti tuleks veel kiita Johansoni ladusat, voolavat, rikkalikku ning kuigi väga elavat, siis mitte ülepingutatud või liialt farssidega täidetud stiili - tema sõnastusi on lust lugeda.

Põhimõtteliselt ongi ainus kriitika, et romaan nii lühikeseks jäi - usun, et autoril oleks olnud võimet figuuridest enam jutustada ning rohkem lennanud aega huvitavate seikadega täita, võib-olla selgitada pigem Rene saatuse veidi ebaselgeid tausttingimusi kui viia tähelepanu kõrvale, rääkides kreeka hobusekasvataja (iseenesest põneva) pereloo. Johanson ei mängi oma lugejaga pikalt, mis on teatud mõttes vihaleajav, kuid teatud mõttes värskendav. Pigem pooldan sellist lähenemisviisi 21. sajandi kirjanduses.

Autor on andnud lugejale täpselt nii palju igast figuurist ja igast sündmusest, et edasi mõelda, kuidas miks kus juhtus ja mis ülejäänud asjaosalistest sai. Tegu on ilmselgelt teadlikult ning põhjendatult tehtud valikutega, ning usun, et romaan pakub mõtte- ning kõneainet igale aruteluhuvilisele lugejale. Romaan pakkus küll pinge ja lugemiselamuse, kuid ärritas ning huvitas samaaegselt, ning mulle isiklikult sellist laadi intrigeeriv otsekohene kirjandus meeldib. 

Napp, kuid nauditav.

Soovitan!

E-raamatu eelvaatena on esimesi lehekülgi võimalik lugeda siin (link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Eesti tõlkija, kirjanik ning dramaturg Kai Aareleid (sünd. 1972) on avaldanud kaks luulekogu ning kaks romaani. Tema proosakirjanduse sisuks on minevik, perekonna minevik ning mälestuste ja lapsepõlvega seotud nostalgia ning melanhoolia.

Aareleiu esimene romaan "Vene veri" ilmus aastal 2011 ja jutustab elust lähimineviku Peterburis, teine romaan "Linnade põletamine" ilmus aastal 2016 ning jutustab ühe peretütre elust Tartus 2000ndatel ning samaaegselt tema vanemate lugu 1950ndatest ning -60ndatest aastatest.

Lugesin eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Linnade põletamine", mis jälgib paralleelselt kahe noore inimese kentsakat, kuid armsat kohtumislugu ning nende tütre nooreks neiuks ja naiseks kasvamist - Nõukogude Eesti aegsete taustakomplikatsioonidega 1950ndatel ning 60ndatel aastatel.

Tegelikult jäävad Peetri ja Liisi elud pigem tagaplaanile, kuigi nemad romaani põhisisuna tunduvad, sest romaani põhipärl ja võti on nende tütar Tiina, kelle pilgu läbi vanemate elusid kirjeldatakse. Kui tühised on igapäevased pisiasjad ja kuidas laps ometigi vaid armastust igatseb, hiljem oma vanematest puudust tunneb ning kaotatud isa portreed otsib - need aspektid moodustavad "Linnade põletamise" raami ja tuuma.

Aareleiule on omane kirjutada tundelistes fragmentaarsetes peatükkides, milles ei puudu teatud mõõt luulelisust. Ta laveerib aegade vahel ning jutustab muljetest, hetkedest, kätketes ühe loo katkendeid, toomata lugejani täielikku lugu. Realistlik lähenemine, kuna ühel figuuril - enamasti jutustatakse Tiina perspektiivist - polegi võimalik kõike teada. Romaani lõppu jõudes valmistas mõningase informatsiooni puudumine ja narratiivi lõpetamatus mulle veidi meelehärmi, kuid loo asises toonis ärarääkimine polnud siinkohal ka loo mõte.

"Linnade põletamine" on melanhoolne igatsusromaan ühe oma isa kaotanud tütre perspektiivist ning samaaegselt tema naiseksaamise lugu. Aareleid on väga oskuslikult tabanud väikese tüdruku maailmamõistmise ning kirjutanud oma figuuri aina vanemaks, küpsemaks. Stilistiliselt tundub lõplik Tiina lausa liialt tundeline, kuna on oma elus läbi elanud niipalju kaotust, et peaks olema muutunud üpris paksunahaliseks. Samas avab ta end parasjagu lugejale, võrdluseks väljapoole mitte (teatud sündmuste kirjeldused on kontrastis tema tunnete kirjeldustega jällegi sobilikult väga napid).

Romaani mahuvad mitmed suured taustprobleemid - isa püüd hasartmängudega suure rahani jõuda, ema hirm vananemise ees, vanemate abielusuhte lagunemine olude sunnil, Tiina armastuseta suhted emaga ning hingeline side isaga, majanduslikud probleemid 1950ndatel ning 60ndatel aastatel, kogu eestlaste ja venelaste maailmade põrkumise kompleks Tiina esimese armastuse aineil ning palju muudkui. Üks tähtis tegelane on Tartu linn - Tiina ohtrad teekonnad läbi linna on kirjeldatud selge koduarmastusega ja mina kui endine tartlane meenutasin samuti lugedes neid kohti, mõtisklesin hoonete asemele kergitatud hoonete üle ning jalutasin Tiinaga koos hilisõhtul Kuradisilla alt läbi. Andmeid ja sündmusi on tegelikult väga palju, kuid tähtsad nad pole, sest tähtsad on pigem tunded, meeleolud, muljed, mälestused, lein ja unustada soovitava unustamatus. Armastus kaotatute vastu.

***

SALADUSTE HOIDJA

1957

Tiina ei räägi emale öisest kooliteest. 

Tiina ei räägi isale Valdeku ema kirjadest.

Tiina ei räägi emale rahast oma madratsi all ega raha lõhnast isa kätel. 

Tiina ei räägi isale sellest, et ema loeb tihti musta raamatut ja on hakanud kirjutama kirju surnud mehele. 

Tiina ei räägi emale ajaleheväljalõigetest ega noaga fotost kirjutuslaua lukustatud pooles. 

Tiina ei räägi isale, et emal käis külaline, langenud armastuse vend. 

Tiina ei räägi emale, et nägi isa tänaval. Ta ei räägi, et hakkas naljaviluks isa kannul käima. Õhtu oli peaaegu käes ja tänavad olid juba hämarad. Isa keeras Silla tänaval ühe maja hoovi ja läks majja ja Tiina oleks võinud, oleks pidanud tagasi minema, aga astus ometi aeda, miski sundis.

Esimese korruse aiapoolsetes akendes põlesid tuled. Tiina läks akna alla ja vaatas sisse. Ta nägi isa, nägi lauda ja pudeleid ja klaase. Mängukaarte. Laua ümber oli mitu meest. Nad naeratasid, kui isa tuppa tuli, aga Tiina teadis, et need ei ole isa sõbrad. Keegi tõusis ja tõmbas eesriided ette. Tiina jäi aeda raagus õunapuu alla seisma ja kuulatama. Seest ei kostnud midagi. Justkui oleks see maja isa ja kõik need inimesed neelanud. Tuul liigutas oksi.

Tiina ei räägi isale, et külaline käis ema juures uuesti. Emal oli seekord seljas uus kleit ja peas värsked lokid. Külalise nimi oli Kalju. Nad istusid teises toas diivanil, kõrvuti, ja ajasid vaikselt juttu. Kui ema naeris, raputas ta juukseid ja lokid hüplesid.

Tiina ei räägi emale, et isa kooliõde Friida proovis isa sünnipäevalt minema hakates esikus ema kasukat selga. Et isa sosistas talle: „Mis sa teed? Hull oled? Võta ära!” ja Friida naeris selle peale ja ütles: „Võta sina,” ja nõjatus Peetri vastu.

Tiina ei räägi. Ta võtab kooli raamatukogust uue raamatu.

***

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

Pean ausalt tunnistama, et esmalt Aareleiu romaani lugedes olin aegade mängu suhtes skeptiline ja kartsin, et autor ei valitse piisaval määral materjali ja romaan jääb väga lahjaks. Kuid "Linnade põletamine" on kaunilt kirjutatud naiselik romaan ilusate, parajalt tundeliste, kuid mitte ülepingutatud emotsionaalsete fragmentide kogumik, mis puudutab vaikselt hinge ja jääb sinna ka püsima.

Soovitan!

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)

Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.

Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.

Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.

Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.

Andris Feldmanis: "Viimased tuhat aastat"

Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldust tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega. Mitu tippteadlast sooritas lühikese aja jooksul enesetapu, nad olid kõige targemad inimeste seas. Stanfordi ülikooli hindust biokeemia professor, kelle IQ oli ligi 200. Kaks Harvardi informaatika tippteadlast, terve Yale’i sotsiaalteaduste teaduskond. Kollektiivne enesetapp. Maailma lehed kirjutasid ja ahhetasid. Inimesed hakkasid teadust kartma, isegi kõige ihaldatumad õppeasutused ei leidnud endale õpilasi. Vanemad keelasid lastel ülikooli mineku. Niko ise oli käinud kuueklassilises koolis. Ta oli kaheteistaastane, kui ta lugema ja kirjutama õppis. Lisaks natuke matemaatikat, Vana Kultuuri ajalugu, Suure Sõja ajalugu, toitumisõpet, kehalist kasvatust, psühholoogiat, terviseõpet. See kõik oli suure pöörde algus, pöörde, mis suunas inimese pilgu iseendale, aga mida enam ta vaatas, seda suuremaks muutus tühjus, mis imes endasse hinge ja seejärel kõik muu.

Eelkõige stsenaristina tuntud, Tartu Ülikoolis filosoofiat õppinud ning Eesti Päevalehe kultuurikülgede filmitoimetajana töötanud Andris Feldmanise (sünd. 1982) esimene romaan "Viimased tuhat aastat" ilmus sel aastal ning räägib postapokalüptilisest tulevikust ning inimeste hääbumisest masinate ülemvõimule allutatud maailmas.

Feldmanise eesmärk tundub olevat inimliku teadvuse globaalse suremise viimases faasis kirjeldada ühe keskmise indiviidi ärkamist. Tema meetodid on selgelt stsenaristile omased - tihti jäin lugedes hetkeks peatuma, sest kirjeldatust oleks võinud minna otse stseenidele filmilinal.


"Viimase tuhande aasta" protagonist Niko elab Berliinis ning elab isikupärata, refleksioonideta elu. Tema hea sõber Martin, Niko kontrastfiguur, püüdleb aga pidevalt uute äärmuslike kogemuste suunas - narkootikumid, seks, muusika, kino, kunst, mis on romaani maailmas hääbunud hobid, mille vastu enam huvi tunta ei osata.

Nagu ülal loetavast napist kirjeldusest ilmneb, on "masinad" võtnud maailma üle võimust ning intellekti ja teaduse inimestepoolne arendamine muutub mõttetuks. Masinad vaid hoolitsevad nende eest, raha pole enam käibel, kõígile jagatakse vajalik. Individuaalsus ning see, mida hingeks nimetada võiks, on keskmise isendi elust täielikult kadunud, kui ekstreemjuhud nagu Martin välja arvata.


Niko elu justkui muutuks, kui ta Verat kohtab ja nad kahekesi uue eksistenstitasandi kasuks otsustavad, kuid oma putukalaadsest eksistentsist - sõna otseses mõttes, Niko ning Vera asuvad elama klaasist majja! - ei pääse romaani lõpuks kumbki.

Paljud "Viimase tuhande aasta" sisulised elemendid on väga tüüpilised ning mitmed visuaalsed kirjeldused jäävad napiks, kus romaanikirjanik oleks jutustanud ning süübinud detailidesse. Stilistiliselt on tegu stsenaariumi ning romaani sümbioosiga, kus iga aspekt pole täiuslikult lahendatud. Kuid teades, et tegu on debüütromaaniga ning teades, millega autor peaasjalikult tegeleb, olen nõus teatud aspektides andestama.

Andestama olen nõus, sest Feldmanis kompenseerib teatud filosoofiliste nüanssidega, mis on nutikad ning omalaadsed: kirjeldused meie aja nutifonide sõltuvusest, Niko lakoonilise kuid huvitatud tundelisuse areng, Vera ja Niko ebatavaliselt aus, mitteromantiline, funktsionaalne suhe ning hiljem kirjeldused laste ja vanemate suhetest.


Neutraalsele seisukohale jään ka romaani lõpu suhtes: autor on soovinud lõpetada oma mõtted ning läheb ajas hüpates inimeste soo väljasuremise punktini välja, mis on minu silmis taas liiga kinematoloogiline, mitte narratoloogiline võte. Viimaseks filmikaadriks sobiks Take Five suurepäraselt, kuid säärane epiloog antud romaanile on üleliigne.

Sisuline lõpp ning lõputragöödia sõnadeta sõnum aga on Feldmanise sünge maailmaga täiuslikus harmoonias ning kui romaan lõppeks stseeniga Niko jõe ääres, oleks kogupilt täpselt selline, nagu Feldmanis minu arvates joonistada tahtis.


Mis täpselt juhtub, ma ei avalda, sest arvan, et "Viimased tuhat aastat" on stilistilistest apsudest mööda vaadates sisuliselt ning ideeliselt lugemist väärt - Feldmanise perspektiiv surnud inimlikkusele ning surevale-süngele maailmale on põnev, tema mõttekäigud paeluvad.


Katkendit Feldmanise debüütromaanist on võimalik lugeda siit (link)
Madis Järvekülje arvustus err-i kodulehelt (link)