Saksa-Austria kirjanik, tõlk, sotsiaalantropoloog ning aforist Elias Canetti (1905-1994) on avaldanud arvukalt formaate: kolm draamat, esikromaani "Pimestus" (Die Blendung, 1935), ohtralt kirjanduslikke fragmente ja lühijutte, päevikusissekandeid ning sotsioloogilise uuringu "Massid ja võim" ("Masse und Macht", 1960). Nii romaan kui uuring on ilmunud ka eesti keeles.
Canetti pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1981, ning kuigi "Pimestus" ilmus saksa keeles 30ndate lõpus, sai Canettist tuntud nimi pigem alles 1960ndatel aastatel.
Canetti filosoofia romaani kirjutamisel oli 20. sajandi uutele vooludele omane põhimõte, et romaan pole enam kirjutatud kirjaniku, vaid figuuri perspektiivist, ning sellest lähtuvalt koosneb "Pimestus" suuremalt jaolt väga erinevat masti figuuride sisemonoloogidest.
Tegu on jutustusega sinoloogist ning teadlasest Kienist, kes abiellub oma majapidajanna Theresaga, kuna on veendunud, et naine jagab tema sügavat austust raamatute ning vaimsete väärtuste vastu. Theresa aga - romaani esimeses kolmandikus teine näidatud perspektiiv - ajab taga vaid materiaalseid väärtusi nagu kallis mööbel ning uhked söömingud - ja abiellub Kieniga lähtudes lootusest tolle varandus enesele küüne alla ajada. Sellest hargnevad igavesed diskussioonid, konfliktid, heitlused, hävingud ning mõrvad.
Canetti romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga huvitavalt kirjutatud, ning näitab, kuidas kõik inimesed on mingi idee jahis ning selle jahi lõpmatuses, ahnuse põhjatuses oma ideoloogia realiseerimise nimel samaväärselt labased - olgu tegu vaimsete või materiaalsete ideaalidega. Kieni raamatute kogumise hulluse episoodid on võrdsed Theresa magamistoamööbli väljavalimise pedantsuse episoodidega.
Hiljem lisanduvad veel nii mõningad figuurid, kelle fanatism oma isiklike huvide suhtes samaväärselt idiootlik, ning üldinimlikult analüüsides võib öelda, et Canetti romaan on väga aus, selgesõnaline kriitika inimese kui üldiselt väärastunud olendi suhtes.
Canetti kui 20. sajandi uutele vooludele alluja võtab schnitti ka sürrealismist, Kieni vaimsed väärtused ning nende ülistamine viivad lõpupoole hulluseni, materiaalse kapitali jääkideta kulutamiseni ning lõpuks enese hävitamiseni. Õnnelikud lõpud pole Canetti romaanis reegliks, vaid inimlooma üldhulluse kujutamine.
Sisuliselt ning ideeliselt oleks see kõik väga põnev ja loetav ja arutletav, sest figuurid ise ning nende subjektiivsed mõtted on kirjeldatud kuna isiku perspektiivist siis lausa naeruväärselt ennast tõsiselt võtvalt ning "Pimestuse" komöödiline väärtus on selles võtmes kõrge. Igaüks meist ajab tegelikkuses taga midagi üpris absurdset, meie igapäevase kas seltskonna või enese isiku poolt seatud sihid ning väärtushinnangud võivad väga tihti jõuda fanaatilistesse sfääridesse, meie enese märkamata. Canetti figuuride puhul on asi muidugi aetud täiesti ülepingutatud mastaapi, kuid just see annab romaani tugevale groteskile juurde.
Probleemiks saab ning jääb aga romaani üldstiil: Tegevuskirjeldused venivad, laused ning mõtted korduvad, tegelikult juhtub üpris vähe ning kogutekst oleks võinud olla tunduvalt mõjuvõimsam, kui umbes pool leheküljelisest mahust oleks ära jäetud.
Seetõttu ei soovita ma Canetti romaani ka lugeda. 20. sajandi algusest on tänapäeva huviorbiiti jäänud rohkem kui käputäis saksakeelseid kirjanikke - alustades Kafkaga, minnes üle Rilke, Döblini ja Musili, lõpetades Manni ja Hessega - ning igaüht neist nimedest võin soovitada soojalt. Canetti ei kuulu enam suurte hulka, ning vajub ühes ärritavalt paljudega Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest tänapäeva vaatevinklist unustusse.
No comments:
Post a Comment