Jaapani kirjanik Kenzaburō Ōe (sünd. 1935) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1994, põhjenduseks toodi tema müütilistest ning realistlikest elementidest koosnevad eksistentsialistlikud kirjeldused inimelude tumedamatest aspektidest ning raskete valikute, ängi ja kitsikuse inimlikest elementidest.
Eesti keelde on tõlgitud vaid romaan "Sajandi mäng" (The Silent Cry, jaapani k Man'en Gannen no Futtoboru 1967).
Ōe romaan "Isiklik asi" (vaba tõlge, ingl k A Personal Matter, jaapani k Kojinteki na taiken, 1964) oli peamine Nobeli komitee poolt esile toodud romaan, kus autor tegeleb puudega sündinud lapse olemasoluga leppimisega.
Nii "Isiklik asi" kui Ōe hilisemad romaanid käsitlevad sama temaatikat, kuna tegu on autobiograafiliste elementidega: Ōel endal sündis puudega poeg ning sellega hakkamasaamist käsitleb autor erinevatest külgedest poja sünnist peale.
Kuigi hilisemad teosed on juba veidi helgemas valguses, on "Isiklik asi" väga tumedates toonides kirjutatud romaan, mis käsitleb sõpradele Linnu nimega tuntud noormehe isaksaamist ning hiiglasliku ajuväärarenguga imiku olemasoluga leppimist. Lind kasutab väga erinevaid tehnikaid, et kõigepealt depressioon, kohkumus, pettumus ning tähelepanu lapse sünnilt hajutada: tema reaktsoonid imiku sünnile ulatuvad alkoholismist anaalseksini.
Lind otsustab mingil hetkel romaani alguses, et lahtise ajuga laps ei vääri ei oma elu ega tema elu ja plaanib erinevaid taktikaid, kuidas laps oma käsi määrimata mõrvata. Samuti on kindlad otsused end oma abikaasa ning omaendagi elust eemaldada ja minna täieliku vabaduse teed: romaani esimestel lehekülgedel tutvustatakse kõigepealt Linnu unistusi minna Aafrikasse ning seal uusi horisonte avastada. Lind näeb lapse sündides vaimusilmas, kuidas lapse sünd tema unistustele kriipsu peale tõmbab.
Romaani ambitsioon on vähemalt alguses olla nihilistlik ning moraalselt paindlik, sest Linnu mõtisklused lapse hävitamisest ning vabaduse säilitamisest lähevad üpris erinevatesse suundadesse, jõudes peaaegu otsese mõrvaplaanini. Lõpp on ülejäänud sisu kontrastina ühest küljest ootamatu, teisest küljest vaat et pettumust valmistav. Kuid kuna tegu on autobiograafiliste sugemetega romaaniga, usun, et Ōele piisas fatalistlike stsenaariumide väljamängimisest esimeses kolmes neljandikus küll ja veel.
Nimelt ei seisne Linnu moraalne ambivalentsus mitte ainult oma lapse tapmise kavatsuses, vaid asjaolus, et mees jätab oma äsja sünnitanud ning lapse saatuse kohta täielikus teadmatuses viibiva naise tolle vanemate seltsi haiglasse ning tõmbub täielikult enesekeskesse kookonisse.
Linnu nooruspõlve sõbratar, traagilise ning tumeda - ning samuti moraalselt vägagi ambivalentse - taustaga Himiko, aitab noormehel emotsionaalselt ning kehaliselt tekitatud traumadest üle saada ning on lausa nõus kuriteo sooritamisel aitama. Himiko enese läbi elatud traumad ning tema võime oma kehast lahkuda ja see Linnule kuritarvitamiseks emotsioonideta üle anda nagu objekt on võib-olla et ühe mehe sümboolne, võimalik et väga konkreetne fantaasia, kuid vaade naisfiguuridele kodu teoses on vägagi eemaletõukav: et abielu saaks alustada paranemist, on mehel tarvis teise naise abiga ületada oma kehalised hirmud ja traumad - et siis võib-olla oma abikaasa juurde tagasi minna. Omavaheline suhtlus on koletislapse tagajärjena võimatu.
Samal ajal peitub just nendes jubedates detailides tohutult sügav traagika, sest tihti ongi võimatu lastega seotud traumasid ületada.
Teisest küljest mõtestab Ōe grotestkne jutustus lahti asjaolu, et teatud traumadega tuleb kõigepealt tegeleda invididuaalselt ning siis tandemis, ja seejärel kollektiivina, et kõigil oleks võimalik paraneda. Siiski on romaani groteskne ülepingutatud osa üpris jälk, kui sealt autobiograafilisi sugemeid otsida.
Kokkuvõttes on Ōe käsitlus puudega lapse sünni trauma sügavusest ning õige valiku tegemise praktilisest võimatusest väga, väga tugevalt, emotsionaalselt, julgelt, piiride ning tsensuurita kirja pandud, ning kuna taoliste sündmuste groteskne element lihtsalt tuleb esile tuua ja talle tasakaalustav groteskne element lisada, et narratiiv üldse huvi pakuks, on Ōe valikud kohati arusaadavad.
Sellest hoolimata on "Isiklik asi" kuigi väga huvitav, refleksiivne ning teravmeelne, samaaegselt ka üpris jälk ning egotsentriline, ehk isegi shovinistlik romaan.
Kuidas tunda empaatiat kellegi suhtes, kes on niivõrd isekas?
Vastus peitub romaani lõpus, kui Lind otsustab oma isekusest loobuda, ning seejärel ootab suur emotsionaalne kulminatsioon. Kuid et sinnani jõuda, tuleb nii mõndagi läbi elada.
Seetõttu ma Ōe romaani nõrganärvilistele kindlasti ei soovita. Kuid tegu on ühe tumedaima ning ausaima romaaniga, mida lugenud olen ning julgus Ōe romaani lugeda annab teile küll häiriva, aga väga ereda ning ainulaadse lugemiselamuse.
Võrdluseks: kui Sulle meeldis näiteks Maarja Kangro "Klaaslaps" (link), pakub see romaan ka kindlasti huvi.
No comments:
Post a Comment