India-kanada kirjanik Rohinton Mistry (sünd. 1952) alustas oma kirjanduslikku karjääri küll lühijuttude kirjutamisega, kuid on eelkõige tuntud oma mahukate India romaanide poolest. Tema romaanid "Such a Long Journey" (1991), "A Fine Balance" (1995) ning "Family Matters" (2002) käsitlevad India poliitilist ning kultuurilist ajalugu ja sellega seotud sotsiaalseid ning moraalseid probleeme.
Lugesin Mistry romaani "A Fine Balance", mida võiks tõlkida kui peen või habras tasakaal - romaani sisuks on erinevatest kastidest pärinevate figuuride olelusvõitlus ning nende väsimatu heitlus iseiseisvuse ja parema tuleviku nimel.
Põhitegelaseks võiks olla nii aastase õnneliku nooruspõlve abielu leina ning oma venna türanniat trotsiva õmbleja Dina Dalali saatus, kuid samaväärselt ka tema kooliaegse sõbranna heasüdamliku poja Malecki tegemised. Romaani käigus selgub aga, et enim tähelepanu väärivad kõige kohutavamate kannatuste põrgust pääsenud Ishtvar ning tema vennapoeg Omprakash.
Neil kahel õnnestub välja murda puutumatute ehk kastide süsteemist allapoole jäävate kastist ning siseneda inimväärsesse ühiskonda, õppides nende vanemate piinarikka kuid julge võitluse tulemusel ära õmbleja ameti. Kõik neli kohtuvad Dina Dalali väikeses korteris, kus seatakse sisse illegaalne õmblusäri ning kus noor tudeng, mägedest pärinev ning sinna ka tagasi igatsev Maleck üürib väikest tuba.
India poliitiline süsteem on 1970ndatel igal tasandil korrumpeerunud ja seda võib kirjeldada kui seitsme peaga mürgimadu - romaanis näidatakse nii ametivõimude rahaahnust peaministrist majaomanikuni välja kuni arstide hirmuni valitsuse ees sunniviisiliste vasektoomiate läbiviimisel. Ainus edasiviiv ühik sellises ühiskonnas on raha, ning seegi ei päästa vägivaldse surma eest, kui puudub samal ajal piisavas koguses õnn.
Teatud mõttes on Mistry romaan oma lootusetuses lausa Shakespearelik - kajastatakse kõigi tegelaste kirgi ja fantaasiaid, nende unistusi tulevikuks, olgu need absurdselt väikesed või laiahaardelised. Kuid väikesed sammud nende unistuste täitumiseni ei vii kellegi jaoks suurejoonelise õnneliku lõpuni, sest isegi tilluke kogus õnne ja rahulolu, mis igale tegelasele aeg-ajalt lubatakse, saab otsa ning taas langeb riigiaparaat oma vastikute küünistega iga kodaniku õlule. Saatus on paigas ja saatus on nukker ja tema nägu on moondunud ja hirmuäratav.
Kel on piisavalt majanduslikke vahendeid, sel puudub võime leida rahulolu; kel usaldusväärsed kaaslased, sel puudub võime neid usaldada; ning kel hea tervis ja loomulikud anded, puudub perspektiiv neid kasutada. Lugejana on need aspektid muidugi nähtaval ning romaani traagika kuulutab end kohati varakult ette.
Kui kohutavalt hirmuäratav paik 1970ndate India reaalselt oli ning milliseid ebainimlike piinu ja alandust pidid alamate klasside esindajad igapäevaselt kannatama, on tõeliselt jube ning Mistry on süstinud nendesse räigetesse stseenidesse samaaegselt piisavalt stilistilist osavust ja empaatiat, et neid on võimalik lugeda. Ka see on anne...
Kuid et tegu on osava ning võimeka kirjanikuga, kes on oma ambtitsioonide vääriline, ilmneb juba esimesel leheküljel. Mistry on põiminud hulgaliselt tegelasi, kirjeldanud arvukalt haigettegevaid ebaõiglusi ning voolinud mitu väga huvitavat figuuri erinevatest mõtteviisidest, seisustest, paikadest ja sfääridest. "A Fine Balance" sätib kõik need aspektid meisterlikult kokku ja on kirjutatud ääretult osavalt. Romaani tempo pole ei liiga kiire ega liiga aeglane, ning Mistry vermitud tegelaste saatustega sammuda on sama värvikas kogemus kui rongireis läbi India. Olen õnnelik, et minu tõepoolest toimunud rongireis (üks paljudest, kuid pikim oli Varanasi-Amritsar, 24 tundi) toimus aastal 2006, mitte romaani toimumisajal 70ndatel ja 80ndatel, sest kuigi majanduslik olukord ja sotsiaalne ebavõrdsus pole paranenud, on vähemalt kastidevahelised konfliktid veidi mahenenud.
Romaani pealkiri ning kaanepilt on aga valitud nii masendavalt tabavalt - see õhkõrn tasakaal, õnne ja rahu hetk, mille tema figuurid vahel harva saavutavad, kaob sama kiiresti kui saabus ning teda jälitavad vägivald ning ebaõiglus. Paljusid lehekülgi on valus lugeda - kuid siiski tõmbab Mistry romaan endasse.
Indiahuvilistele ning tugeva närviga lugejatele soovitan Mistri loomingut kindlasti soojalt.
No comments:
Post a Comment