Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) ja tema läbi aastate armastatud ning ülemaailmselt loetud muinasjutud on olnud nii kiitjate kui kriitikute suus oma ilmumise hetkest alates. Kuna kuulun Lindgreni poolehoidjate ja toetajate meeskonda ning lugesin hiljuti uuesti ka "Röövlitütar Ronjat", siis mõtisklen veidi täiskasvanu perspektiivist selle armsa metslase elu ja filosoofia üle.
Ronja sünnib põhimõtteliselt moraalses nihkes pesitsevasse keskkonda - tema vanemad on röövlijõugu pealik ning tolle naine. Võrdluseks Pipi või hoopis Aino Perviku Arabella, Mereröövli tütar - alustuseks pole tähtis, millised on kellegi vanemad. Fookus on siiski peategelasel, kes vaid õpib lapsena elama ning ellu jääma. Ronja õppetunnid on esmalt väga lihtsad: Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, Põrguauku ei tohi kukkuda, Marduste küüsi ei tohi jääda.
Muidugi elab Ronja mütoloogilises maailmas ning antud ohte võiks võrrelda autotee ületamisel mõlemale poole vaatamisega - kuid Ronja elu on ilus ja rahulik, tal õnnestub ohtudest enamasti kõrvale põigata, kuni Ronja tutvub Birk Borkapojaga.
Noorte tulihingeline sõprus on kirja pandud üpris melodramaatiliselt ja Ronja eest südant valutav - kuid tütre süütust täielikult usaldav teda noorukiga suveks koopasse elama lubades - isa on kirjeldatud samuti oma emotsioonide valusaimate kruustangide vahel, kui Ronja temaga talve hakul lõpuks kohtub. Sellistest suurtest tunnetest lapsed enamasti veel aru ei saa, välja arvatud siis kui on kasvanud nii ekstreemsetes tingimustes kui Ronja või Birk.
Röövlipesade lapsed on küll lapsed selles mõttes, et neid ei võeta kaasa röövkäikudele, ega ei lubata neil õhtul hilja üleval olla, aga nende emotsionaalne intelligents - osaliselt muidugi sest röövlite intelligents pole palju kaugemale arenenud kui keskmise teismelise oma, kuigi nad on muidugi kõik head inimsed - samastatakse ülejäänud kamba liikmetega. Nende vanemad võtavad neid tõsiselt ja üritavad nende tehtud otsuseid austada, oodates samasugust võrdõiguslikku ja lapsiku jonnita käitumist ka inimestelt, kes tegelikult vaid lapsed.
Asjaoludele niimoodi vaadates kingitakse Ronjale ja Birkile ühest küljest nende lapsepõlv, kuid teisalt võetakse see neilt, kuna ninnutamist ja nännutamist Mattise metsas ei ole. Ükski tänapäeva vanem ei lubaks oma võsukesi minu arusaama järgi niimoodi üksinda nutifoni või mõne muu jälitusseadmeta parki mängima.
Muinasjutud meenutavad täiskasvanutele, et maailm oli hirmuäratav, aga ääretult põnev ja seiklusi täis nende noorusajal, kuid meenutavad saamaaegselt, et maailm on himuäratav. Kuidas saakski kasvada uusi eneseteadlikke, tarku Ronjasid ja Birke, kui neid selleväärselt ei kohelda?
Palun võtke Lindgreni muinasjutud kindlasti oma laste ja miks mitte ka kordamiseks iseenda lugemisvarasse. Nad on alati, eranditult alati kogemist väärt.
No comments:
Post a Comment