Portugali kirjanik, 1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) on rahvusvahelisel maastikul siiani tunnustatud nimi. Tema Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ning sellest on juttu tulnud ka minu blogis (link). Seekord lugesin aga Saramago samui tuntud romaani, "Ricardo Reisi surma aasta" (1995).
Saramago mängib reaalsuse ja fantaasia ning müstiliste ja ajalooliste elementidega, tema loomingut võiks samuti nimetada maagilise realismi teoste hulka kuuluvaks. Ricardo Reis oli reaalselt portugali kirjanik Fernando Pessoa heteronüüm ehk üks neljast pseudonüümist, mida kirjanik oma loomingu avaldamiseks kasutas. Ricardo Reis on seega põhimõtteliselt Fernando Pessoa.
Loo muudab aga veelgi müstilisemaks asjaolu, et Fernando Pessoa on Saramago romaanis hiljuti surnud ning ilmutab end Ricardo Reisile. Mehed vestlevad, Reis loeb lugemisoskuse kaotanud Pessoale uuemaid uudiseid ning jalutab luuletajaga mööda Lissaboni tänavaid. Hetkekski ei teki mõtet, et tegu võiks olla sama inimesega, et keegi vestleks kujutelmaga, mis reaalselt olemas vaid kellegi fantaasias. Ning see on Saramago maagia, kirjeldada toimuvat asises ning realistlikus toonis ning lisada seejärel müstilised kulmukergitavad elemendid.
Romaanil ning enamikul selle figuuridest on mõtlik-melanhoolne toon. Reis hõljub maailmas ringi ning otsib vaid üksindust, kirjutab vahel luuletusi ning vähemalt oma mõtetes jagab neid ühega oma lähedastest naiskujudest - soojalt, kuid mitte palavalt armastatud halvatud Marcendaga. Kuid reaalselt on igasugune suhtlus, mida Reis teostab, vaid tagajärgedeta farss, sidemeteta ning hetketi emotsiooni põhjustav kuid jälgi jätmata.
Sellest tulenevalt käib Reis ka kohvikus einestamas ning laseb täita ka tühjal kohal enese vastas veiniklaasi ning jätta lauale tühja taldriku. Tema üksindus on sõna otseses mõttes nähtav, ta küll otsib ja soovib seda, kuid ei oska kohati sellega ümber käia.
Ricardo Reisi surma-aasta ei erinegi ehk sellele eelnenud aastatest, Reisi elu on elu kõigest ruumiliselt ning emotsionaalselt eemaldunud seisundis, ning siis polegi üllatuslik, kui Reis ühel hetkel lihtsalt eluga hüvasti jätab.
Nendest aspektidest edasi vaadates võiks justkui olla, et Saramago romaan on raskesti loetav ja mittemidagiütlev, kuid tõde ei saaks olla sellisest kirjeldusest kaugemal. "Ricardo Reisi surma aasta" on ääretult refleksiivne ning intelligentne romaan, mis täis teravmeelseid tsitaate ajaloost, elamisest, vananemisest, tunnetest, perekonnast, elu mõtte otsimisest, millegi tunnetamise hetke viivulisusest ning surma ilmselgest, kuid tihti vägagi üllatavast universaalsusest.
Samuti on romaan täis juhuslikuna näivaid seiku, mil pole küll tagajärgi - käik politseijaoskonda, abieluväline rasedus, südame- ning kopsuhaigused ja nii Esimene kui Teine maailmasõda. Kuidas Ricardo Reis neid sündmusi vaid jälgib ning need teda absoluutselt ei mõjuta, annab romaanile teatud määral apaatse tooni ning ei muuda protagonisti just armastusväärseks, kuid see pole ka Saramago eesmärk. Pigem on eesmärk Reisi staatilise ja suurema isikliku mõjuväljata figuuri silmade läbi näidata sotsiaalset ning poliitilist olukorda Portugalis ja Euroopas, inimeste muresid ja pisaraid Lissaboni tänavatel, konfliktikoldeid nii pargipingil kui presidendi kabinetis, ning lihtsate ja vähem lihtsate naiste südamevalu põhjuseid.
Saramago romaan on rikkalikult täidetud selliste argielu pildikestega, mis on vägagi tundelised ning täis sõnadeta inimestevahelist mõistmist, sest teatud asjad argielus on äravahetamiseni sarnased igas riigis. Just neid aspekte kirjeldades tabab romaan inimelu ning inimlike emotsioonide harrast tuuma, mis jätab hetkeks näpu järge hoidma ja pilku kaugustesse heites tunnetuslikku refleksiooni suikuma.
Põnevust ning seiklusi Saramago romaan narratiivi tasandil ei sisalda, kui olete pigem selliste romaanide fänn, soovitan lugeda "Pimedust", mis omab samamoodi ülal kiidetud väärtusi ning on kohati nii refleksiivne kui kriitiline, kuid kus tempo on hoopis teine.
Emotsionaalse analüüsi ning mõtliku hetke otsijale pakub "Ricardo Reisi surma aasta" aga nii naudingut kui mõttematerjali, olles samaaegselt nii kurblik, tõene, lootusrikas kui tragikoomiliselt realistlik.
Minu poolt väga soe lugemissoovitus.
No comments:
Post a Comment