Nobeli kirjanduspreemia 1997. Dario Fo: "Meie ei maksa!" ("Non Si Paga! Non Si Paga!", 1974)

Itaalia kirjanik, näitekirjanik, lavakunstnik, laulja ning komödiant Dario Fo (1926-2016) oli oma eluajal enim laval mängitud itaalia näitekirjanik. Tema pärusmaaks oli komöödia kui poliitiline ning sotsiaalne kommentaar. 

Fo pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1997, põhjenduseks toodi tema keskaegsete komejantide traditsioonis kirjutatud näidendid, kus lustakate ning jaburate narruste abiga ilmnesid lihtinimese väärikus ning autoriteetsete isikute vääritus.

Fo tuntuim näidend on "Non Si Paga! Non Si Paga!" (1974), mis inglise keelde tõlgitud kui "Can't pay! Won't pay!" ning saksa keelde kui "Bezahlt wird nicht!" võiks tõlkida kui  "Meie ei maksa!", sest lugu räägib tööliste protestist järsu hinnatõusu vastu: näidendi põhiline lugu on erinevates kaubandussfäärides mässavad töölised, kes keelduvad maksma uut kauba hinda, uut trammipileti hinda, jne, ning on nõus maksma kas vana hinda või võimete kohaselt.

Kuna tegu on komejandiga, liiguvad kuus tegelast erinevates kohtades, otsides, leides ning kaotades üksteist, jahtides üksteist ning peitudes teineteise eest. Keskmes on kaks abielupaari, kus üks naine on poest kaasa võtnud hunniku toiduaineid, mis tuleb aga pidevalt uksele prõmmiva politsei eest peita, ning naabrinaise abiga üritavad naised oma moraalselt jäikade meeste ning samal ajal riigiorganite eest toitu erinevates paikades peidus hoida.

Samal ajal üritavad nende mehed (vähemalt üks neist) politseid varaste tabamisel aidata, kuid üks neist otsustab siiski omakasu nimel edasi töötada. Tekivad nii moraalsed kui filosoofilised konfliktid, mis vaid toonitavad meeste ning riigiorganite rumalust.

Fo komejant on lõbus ning tegelaste dialoogid ja toimuv on lustakas, hoogne ja samal ajal vägagi seltskonnakriitiline. Näidend on lühike, tabav, muhe, elav ja naermaajav. Pikemalt mõtlema jäädes leiab Fo näidendi kulisside tagant töölisklassi igapäevase nälgimise masenduse ning põhjused, miks olelusvõitluse käigus on igasugused moraalid muutunud ambivalentseks, kuid Fo näidendi väärtus peitub selle võimes unustada argipäevased probleemid ning samaaegselt argipäevaste probleemide hargnemist jälgides südamest naerda.

Fo näidend oli oma ilmumise ajal kogu Euroopas üks mängitumatest näidenditest - 1990ndaks aastaks oli seda lavastatud 35s riigis -, ning kerge kirjandusena on seda üpris tore lugeda. 

Fo võime mängida lõbusalt ühekülgsete tegelastega ning seada neid üha uutesse ja uutesse konfliktidesse, mis tähistavad tegelikult alati sama probleemi, on meelelahutuslikul tasandil kiiduväärt. 

Kuid kui naer naerdud, ununeb Fo farss kiirelt.