Toni Morrisoni "Armas" (Beloved, 1987) on nagu ühes Vikerkaare artiklis kirjeldatud, lugu mustanahalise Ameerika kurbusest ja hellusest. Romaan viskab lugeja alustuseks ühe maja sisemusse, elusa maja, vaimudest täidetud maja, ja lubab sealt alates ringi vaadata, tegelaste ja seejärel sündmustega tutvuda. Vaikselt koorub tegelaste minevik ja kui lõpuks on selgunud, et tegu on empaatiat vääriva mustanahalise Medea-looga (sest Euripidese Medea on minu silmis traagiline antagonist), põimitud maagilise realismi sugemetega.
As for the rest, she worked hard to remember as close to nothing as was safe. Unfortunately her brain was devious. She might be hurrying across a field, running practically, to get to the pump quickly and rinse the chamomile sap from her legs. Nothing else would be in her mind. The picture of the men coming to nurse her was lifeless as the nerves in her back where the skin buckled like a washboard. Not was there the faintest scent of the cherry gum and oak bark from which it was made. Nothing. [...]
Then something. The plash of water, the sight of her shoes and stockings awry on the path where she had flung them; or Here Boy lapping in the puddle near her feet, and suddenly there was Sweet Home rolling, rolling, rolling out before her eyes, and although there was not a leaf on that farm that did not make her want to scream, it rolled itself out before her in shameless beauty. It never looked as terrible as it was and it made her wonder if hell was a pretty place too.
Romaan keerleb põhaisjaliselt Sethe elu ümber ja näitab lugejale alustuseks maja, kus naine oma tütrega elab, läbi tema silmade, pealiskaudsete mõtiskluste, killukaupa mõeldud-jutustatud mälestuste. Kui naise kadunud abikaasa vend majja satub ja minevikust taas rääkima hakatakse, rulluvad traagilised sündmused vaikselt lahti ja sellega paralleelselt tulevad mineviku vaimud sõna otseses mõttes majja nii maja kui selle elanike eluvaimu kallal närima.
Paljud detailid tunduvad tähtsusetud, aga kui romaan lõpuni loetud ja selgunud, milliseid piinu Sethe täpselt on pidanud läbi elama ja mis tal on tulnud teha, et ennast ja teisi mustanahalise orja saatusest päästa, saavad raamatu esimesed alguses lihtsa mälestusena tunduvad leheküljed hoopis sügavama-kurblikuma tähenduse.
Esmalt tundub, et Morrison üritab kirjeldada 1870ndatel ja enne seda valitsenud näruseid tingimusi, milles need valgenahaliste poolt inimese ja looma seguna defineeritud olendid (kes omalt poolt valgeid nahatuteks nimetasid) elama pidid ja millist käitumist mõlemalt poolt aktsepteeriti. Kuidas nad unistasid vabadusest ja inimlikkuse piires elamisest ja kuidas nad valget meest kartsid, kuidas neid nagu koeri ja inkubaatoreid koheldi.
Sellest ju juba piisaks, et piisavalt sügava ja värviseguse mudapõhjaga erineva voolukiirusega jutujõgi sängitada. Aga kusagil raamatu teise kolmandiku lõpus - võibolla oli see ka varem - selgub, et Sethe on teinud midagi kohutavat ja selle tagajärjed ja reaktsioonid tulevad järgnevatel lehekülgedel ilmsiks ja kogu lugu muutub veel kurblikumaks ja hirmsamaks.
Tegu on romaaniga armastusest ja kannatusest ja sellest, kuidas need omavahel põimitud on, eriti kui armastajad elavad orjuses ja ei ole oma elu peremehed. Morrison jutustab vaikselt, ühe inimese perspektiivist, siis aga avaneb hoopis teine maailm kellegi teise silme läbi ja lõpuks jutustavad kõik läbisegi, nii mineviku kui oleviku vaimud ja inimesed. Sellest kõigest emotsionaalse kliimaksi osaliseks saanule avaneb tulevik ja raamatu lõpp tundub helge, aga tegu on nii haaravalt traagilise looga, et meelde jäävad kannatused.
Morrisonil on väga omapärane, väga tegelaste mõttekäikudele lähedane viis asju kirjeldada, nagu Sethe oma kodu näeb ja nagu ta teatud detaile seoses teatud sündmustega kirjeldab, on alguses täiesti seosetu, loob aga romaani lõpuks temaga läheduse ja tekitab absoluutse empaatia. Tõepoolest jäi mulle mulje, nagu autor oleks tüki oma hingest sellesse romaani laotanud.
Soovitan soojalt.
The day Stamp Paid saw the two backs through the window and then hurried down the steps, he believed the undecipherable language clamoring around the house was the mumbling of the black and angry dead. Very few had died in bed, like Baby Suggs, and none that he knew of, including Baby, had lived a liveable life. Even the educated colored: the long-school people, the doctors, the teachers, the paperwriters and the businessmen hat a hard row to hoe. In addition to having to use their heads to get ahead, they had the weight of the whole race sitting there. You needed two heads for every dark skin was a jungle. [...]
In a way, he thought, they were right. The more coloredpeople spent their strength trying to convince them how gentle they were, how clever and loving, how human, the more they used themselves up to persuade whites of something Negroes believed could not be questioned, the deeper and more tangled the jungle grew inside. But [...] it was the jungle whitefolks planted in them. [...] The screaming baboon lived under their own white skin; the red gums were their own.
As for the rest, she worked hard to remember as close to nothing as was safe. Unfortunately her brain was devious. She might be hurrying across a field, running practically, to get to the pump quickly and rinse the chamomile sap from her legs. Nothing else would be in her mind. The picture of the men coming to nurse her was lifeless as the nerves in her back where the skin buckled like a washboard. Not was there the faintest scent of the cherry gum and oak bark from which it was made. Nothing. [...]
Then something. The plash of water, the sight of her shoes and stockings awry on the path where she had flung them; or Here Boy lapping in the puddle near her feet, and suddenly there was Sweet Home rolling, rolling, rolling out before her eyes, and although there was not a leaf on that farm that did not make her want to scream, it rolled itself out before her in shameless beauty. It never looked as terrible as it was and it made her wonder if hell was a pretty place too.
Romaan keerleb põhaisjaliselt Sethe elu ümber ja näitab lugejale alustuseks maja, kus naine oma tütrega elab, läbi tema silmade, pealiskaudsete mõtiskluste, killukaupa mõeldud-jutustatud mälestuste. Kui naise kadunud abikaasa vend majja satub ja minevikust taas rääkima hakatakse, rulluvad traagilised sündmused vaikselt lahti ja sellega paralleelselt tulevad mineviku vaimud sõna otseses mõttes majja nii maja kui selle elanike eluvaimu kallal närima.
Paljud detailid tunduvad tähtsusetud, aga kui romaan lõpuni loetud ja selgunud, milliseid piinu Sethe täpselt on pidanud läbi elama ja mis tal on tulnud teha, et ennast ja teisi mustanahalise orja saatusest päästa, saavad raamatu esimesed alguses lihtsa mälestusena tunduvad leheküljed hoopis sügavama-kurblikuma tähenduse.
Esmalt tundub, et Morrison üritab kirjeldada 1870ndatel ja enne seda valitsenud näruseid tingimusi, milles need valgenahaliste poolt inimese ja looma seguna defineeritud olendid (kes omalt poolt valgeid nahatuteks nimetasid) elama pidid ja millist käitumist mõlemalt poolt aktsepteeriti. Kuidas nad unistasid vabadusest ja inimlikkuse piires elamisest ja kuidas nad valget meest kartsid, kuidas neid nagu koeri ja inkubaatoreid koheldi.
Sellest ju juba piisaks, et piisavalt sügava ja värviseguse mudapõhjaga erineva voolukiirusega jutujõgi sängitada. Aga kusagil raamatu teise kolmandiku lõpus - võibolla oli see ka varem - selgub, et Sethe on teinud midagi kohutavat ja selle tagajärjed ja reaktsioonid tulevad järgnevatel lehekülgedel ilmsiks ja kogu lugu muutub veel kurblikumaks ja hirmsamaks.
Tegu on romaaniga armastusest ja kannatusest ja sellest, kuidas need omavahel põimitud on, eriti kui armastajad elavad orjuses ja ei ole oma elu peremehed. Morrison jutustab vaikselt, ühe inimese perspektiivist, siis aga avaneb hoopis teine maailm kellegi teise silme läbi ja lõpuks jutustavad kõik läbisegi, nii mineviku kui oleviku vaimud ja inimesed. Sellest kõigest emotsionaalse kliimaksi osaliseks saanule avaneb tulevik ja raamatu lõpp tundub helge, aga tegu on nii haaravalt traagilise looga, et meelde jäävad kannatused.
Morrisonil on väga omapärane, väga tegelaste mõttekäikudele lähedane viis asju kirjeldada, nagu Sethe oma kodu näeb ja nagu ta teatud detaile seoses teatud sündmustega kirjeldab, on alguses täiesti seosetu, loob aga romaani lõpuks temaga läheduse ja tekitab absoluutse empaatia. Tõepoolest jäi mulle mulje, nagu autor oleks tüki oma hingest sellesse romaani laotanud.
Soovitan soojalt.
The day Stamp Paid saw the two backs through the window and then hurried down the steps, he believed the undecipherable language clamoring around the house was the mumbling of the black and angry dead. Very few had died in bed, like Baby Suggs, and none that he knew of, including Baby, had lived a liveable life. Even the educated colored: the long-school people, the doctors, the teachers, the paperwriters and the businessmen hat a hard row to hoe. In addition to having to use their heads to get ahead, they had the weight of the whole race sitting there. You needed two heads for every dark skin was a jungle. [...]
In a way, he thought, they were right. The more coloredpeople spent their strength trying to convince them how gentle they were, how clever and loving, how human, the more they used themselves up to persuade whites of something Negroes believed could not be questioned, the deeper and more tangled the jungle grew inside. But [...] it was the jungle whitefolks planted in them. [...] The screaming baboon lived under their own white skin; the red gums were their own.
No comments:
Post a Comment