Wednesday, March 16, 2011

52. Naguib Mahfouz: Children of Gebelawi, Midaq Alley

Naguib Mahfouz on Egiptuse pärl. Kirjanik on avaldanud rohkem kui 50 romaani, veel mitu kapatäit rohkem lühijutte, filmistsenaariume ja näidendeid. 1988. aastal pälvis Mahfouz Nobeli kirjanduspreemia.

Lükkasin end oma nimekirjas taas oodatud järjestusest veidi eemale, kuna sõber kinkis mulle romaani Midaqi põiktänavast ja avastasin Mahfouzi hiljem oma planeeritud autorite seast, mispeale otsutasin ka 'Gebelawi lapsed' läbi lugeda.

Mahfouzi looming on läbinud mitmeid faase: ta on kirjutanud triloogia romaanidest, mis käsitlevad Egiptuse ajalugu, plaan oli kirjutada 30-köiteline Epopöa. Samuti läbib tema teoseid poliitiline niidistik, üks põhiteemasid on türannia kukutamine ja vastupanu allasurumisele.

Midaqi põiktänavat kirjeldab Mahfouz ise kui oma maailma, millesse lugejal on võimalik piiluda, ja kes Kairos käinud, saab kergesti tänavapildi silme ette manada. Olgu, tänavatel tiirlevad inglise sõdurid ja aasta on '74, aga tuttavad hääled ja lõhnad ja inimtüübid läbivad Midaqi põiktänavat.
See romaan, millest muide on vändatud filmivariant, mis leiab aset Mehhikos, peaosas Salma Hayek, jutustab armastusest ja olelusvõitlusest, sõprusest ja uhkusest, toob lugejani noore neiu ja noormehe saatused, näitab, kuidas elu üht soosib ja teist mitte. Tegu on üpriski tüüpilise lugude põimikuga, kuigi Mahfouzi ilustamata kirjeldused ja kohast tingitud euroopa lugejale kurioossena tunduv kulminatsioon (kuigi üldinimlik külg on sama kaalukalt esindatud ja kaunilt kirjeldatud) asja omasuguseks teevad. Kerge lugemine, kõigile soojamaaarmastajatele soovitan... jah, soojalt.

Gebelawi lapsed on aga midagi sügavamat ja mitmekihilisemat ja väga tugevalt intertekstuaalne nn. pühade raamatute suunas, sümboolselt paralleelne. Tegu on erinevate lugudega noortest meeestest, kes oma tänava hirmuvalitseja vastu astuvad ja vaesuses virelevale rahvale võrdsust toovad, kes tarkuse, kes vägivalla ja kes tol ajal maagilistena mõistetud vahenditega. Kogu tegevust vaatab suurest majast pealt Gebelawi, kõigi ümbruskonna inimeste esiisa ja müstiline kuju, kelle üliinimlik eluaeg pea kogu raamatut läbib.
Erinevad tegelased, kelle elulugude paralleelideks on Mooses, Jeesus ja Muhammed, nende kõrval seisvad naised, kriitiline pilk soorollidest vormitud ühiskonnakorraldusse ja vägivaldsesse võimukehtestamisse moodustavad vägagi tugeva, traagilise ja inspireeriva portree Kairo kitsaste tänavate mikrosüsteemidest.

Eriti viimaste kuude kontekstis on hea lugeda midagi, mis kirjeldab kaua allasurutud inimeste vabastamist eluaegsest ikkest.

Maailma usunditest huvitujale on Gebelawi lapsed väga leidlik lugemisvara, kuigi Mahfouzi sõnum erinevate religioonide kohta, olgu Gebelawi ise siis sümboolne Jumala või üldiselt religiooni jaoks, on küsitav, kas positiivse või negatiivse alatooniga, mistõttu romaan omal ajal (1959) ka kõvasti kriitikat ja ärritust põhjustas.

Kellele aga meeldib lugeda meestest ja naistest ja suhtest ja samal ajal eksootilisse paika jalutama minna, sobib Midaqi põiktänav paremini.


Kokkuvõtteks soovitaksin igaühel leida oma riiulisse vähemalt üks Mahfouzi romaanidest.


No comments:

Post a Comment