Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal. Sel aastal ilmus uusim romaan "Hundirada".
"Atlantise" teemalist blogi on võimalik lugeda siin (link), sedakorda võtsin kätte "Hundiraja".
Johansoni uusim romaan on täis sügavat melanhooliat mitte kurblikkuse, vaid mõtlikkuse suhtes. Tema figuurid on muusikud, kunstnikud, kirjanikud, tantsijad, kes suhtlevad iseendaga sissepoole ja vaid oma kunsti kaudu tõeliselt väljapoole.
Romaani alguses mõtiskleb oma pigem kaotuste kui triumfidega täidetud elu üle Teppo, kellele olemasolemine hakkab vaikselt tunduma lootusetult tühjana:
"Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta." (13)
Romaani olevik ja tulevik põimub omapärase välimuse ning veidra kehalise eripära pärinud erilisest suguvõsast põlvneva Sashaga, kelle areng oma erilise suguvõsa liikme ja esindajana ning naisena saab romaani põhiliseks probleemiks.
Kiitust väärivad taas stilistilised-kompositsioonilised valikud ja elemendid: "Hundirada" lugeda on kõige nauditavam sõna-sõnalt mõttes retsiteerida, sest lausekulg on tihti niivõrd kunstiline, muutumata sealjuures kunstlikuks. Romaan on osaliselt lahendatud kirjavormis, et Sasha suhet kasuisa ja vanema venna vahelist rolli täitva Gregoriga lugejani tuua nii, nagu see on - kahe intensiivselt tundva ja tunnetava inimese vaheline vastandlik sõprus, kus aga esindatud ka Sasha poolne hirm ning ebakindlus oma minevikku sukeldumise ees.
Sasha on eelkõige Sasha, kuid teised tema suguvõsaga seotud isikud peavad tema kuuluvust tähtsamaks kui tema individuaalsust. Kerkib vaikselt ka romaani põhiteema - mineviku varjude tunnetamine ning seljatamine, enese defineerimine geenide ja päritolu kaudu.
Teatud aspektidest sujub romaan vägagi takistustevabalt: Teppo algne melanhoolia ning samuti kurblik minevik pühitakse hilisemate vaat et idülliliste suhetega kasuperes minema. Kuid selge on, et ka siin on tegu mineviku hallusega, mis tuleb enne ületada, kui rahulik elu algab.
Samuti huvitav on lühike, kuid selgelt tähtis mõtisklus õnne teemal: õnn pole elu alatine eesmärk ja õnnetu olemine kuulub samaväärselt elamise juurde kui õnnelik olemine.
Ainus probleem, mis minu silmis koorub, on lugejapoolne mõistmine. Tundeline kunstiinimese mikrokosmos on mõistetav vaid tundelisele kunstiinimesele - seega lugesin "Hundirada" innukalt ja pühendunult, praktiliselt ühes tükis otsast lõpuni läbi. Kuid romaani läbiv esoteerika ja müstika on oma olemuselt - kuigi mainitakse hetkeks ka ideaalse naise ja ideaalse mehe võrdsust; idee, mis mullegi isiklikult südamelähedane ja empiiriliselt võimalik - on Johansoni romaan eelkõige naiseliku energia kandja ning asisema kirjanduse armastajatele mitte nii haarav kui näiteks "Atlantis abajas".
Võib-olla just seetõttu oleks tähtis "Hundirada" kätte võtta, sest tegu on väga kõrge emotsionaalse intellekti tasandiga romaaniga, mis aitab hajutada kahtlusi asjaolude suhtes, mida muidu võimalik vaid alateadlikult tunnetada. Nagu taskulambita jääluidetel koduteed otsides - vaid julgematest julgemad läheksid nii kaugele nii tundmatusse kohta, sest tegelikult on see koht vägagi tuttav.
Soovitan soojalt!
No comments:
Post a Comment