Wednesday, July 21, 2010

28. Gabriel Garcia Marquez: One Hundred Years of Solitude

One Hundred Years of Solitude (Cien ajos de soledad, 1967), by Gabriel Garcia Marquez, is the story of seven generations of the Buendia Family, whose patriarch, José Arcadio Buendia, founds the town of Macondo, the metaphoric Colombia. The non-linear story is narrated via different time frames, a technique derived from the Argentine writer Jorge Luis Borges, in stories such as The Garden of Forking Paths.

The critical interpretation of Colombian history that is the novel One Hundred Years of Solitude draws from the nationally agreed-upon history to establish the world of Macondo, where a man's will to power allows him to invent the world according to his perceptions.


Rändav mustlane Melquiades iseloomustab napilt sajandit, mil Buendiate dünastia Macondos pesitseb:
'The first in line is tied to a tree and the last is being eaten by ants'.
Ajaliselt täiuslikult paigutub see ennustus raamatu lõppu, kuigi on kirjutatud Buendiate Macondo elu algusaegadel. Ja kui eelviimane suguvõsa esindaja selle sanskritis kirjutatud ja erinevatel ridadel erinevate koodidega salastatud sõnumi lõpuks avastab, saabub saatuslik tuulehoog, mis Macondo linnakese maalt pühib.

Imeline ja omanäoline on Marquezi maailm, täis absoluutselt erakordseid inimesi, toorest jõudu, murdmatut tahet – ja eelkõige maagiat, sest tegu on maagilise realismi esindajaga. Olgu tegu pidevalt elavatega vestlust pidavate esivanemate vaimudega, kelle ilmumist täiesti loomulikuks peetakse, nagu ka asjaolu, et ühel hommikul pesu riputades hõljub üks neiu taevasse, sest tema hing on liiga puhas selle maailma jaoks. Või siis kollaseid liblikaid, kes üht noormeest saadavad.

Maagiline realism on üks ilusamaid suundi selle maailma kirjanduses. Hermann Hesse näiteks – üks minu lemmikkirjanikke – on üks noid võlureid, kes pealtnäha tavalisse maailma imelisi juhtumisi põimib. Garcia teeb sedasama, aga hoopis teistsuguses maailmas – üksildast eksistentsi ja vaikelu veetvas Macondo linnakeses keset metsa, ehitatud juhuslikult leitud maalapile ja sada aastat hiljem looduse poolt, kes inimesel end mõnda aega taltsutada lubas, jälle maa pealt pühitud. Kõik sünnib ja sureb. Kõik kordub.

Perekond Buendia koosneb Aureliotest, Ursulatest ja Jose Arcadiotest, kes põlvkondi ühendavaid jooni kannavad. Marquez näitab, kuidas ajalugu kordub, kuidas lastest saavad nende vanemad ja kuidas kõik on määratud nii minema, nagu kaardid ütlevad – mustlased ja nende suitsune, müstiline maailm on oluline osa Macondo eluringlusest. Samal ajal juhtub pidevalt kohutavaid paratamatusi – noor neiu sureb ja koos temaga ta kõhus kasvavad kaksikud, poliitiliselt ebasoodsale teele läinud noored mehed mõrvatakse, sest režiim näeb nii ette (Marquez joonistab ka poliitilise portree ja teeb seda tohutult paeluvalt – ütleksin, et siin saab ta pädevalt hakkama sellega, mida Joseph Conradi Nostromos vajaka jääb, sest Nostromo kaob oma kirjelduste komplekssusesse, Marquezi aga, hoolimata pea seitsme põlvkonna vahelduvatest eludest korduvate nimedega, on võimalik jälgida.) ja vanad inimesed hääbuvad oma seniilsuses. Surmast ja traagilistest õnnetustest ei pääse siin keegi, samas on kõigile antud midagi erakordset kui nad seda vaid kasutada oskavad.

Kordumatu jõuga paberile pandud värvikas kunstiteos pakub lugejale imelist reisi maailma, mis hetkeks keset eimidagit lubab uskuda imedesse, ja samal ajal kohutab oma ebatavalisusega.


Taas üks neist suurepärastest teostest, mille lugemist on kuritegu vältida, kasutu üritada katkestada ja võimatu unustada.

No comments:

Post a Comment