Per Petterson: "Kui me hobusevargil käisime" (2003)

Uuema Norra kirjanduse üks tuntumaid nimesid, Per Petterson (sünd. 1952) õppis esmalt raamatukoguhoidjaks, töötas seejärel raamatukaupmehena, kirjutas arvustusi ning tegeles tõlketöödega, enne kui lõplikult kirjutamisele keskendus.

Petterson on pälvinud arvukalt nimekaid kirjandusauhindu ning tema romaan "Kui me hobusevargil käisime" (Ut og stjæle hester, 2003) on tõlgitud neljakümne kaheksasse keelde. Romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning samuti on eesti keeles ilmunud romaan "Ma nean aja voolu" aastal 2016, mis on nüüdseks tõlgitud üle kolmekümnesse keelde.

Lugesin romaani "Kui me hobusevargil käisime", mis jutustab vanas eas eraldatud majakesse elama asunud Trondi lapsepõlvemälestustest, tema nooruspõlves läbielatud traumadest ja saadud haavadest, ning minevikuga pikitult elutalve argimuredest ja tulevikumõtisklustest.

Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.

Pettersoni romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga otsekohene ning aus - ühe küpsesse ikka jõudnud üksi elada sooviva mehe mõtted väikeses külas sobitumise kohta pole ei meelitavad ega tundelised, vaid pragmaatiliselt nendib Trond:

"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha." 
(vaba tõlge)


Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.


Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.


Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.

Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.


Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.


"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.

Soovitan!

Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.

Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.

Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:

Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.

Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.

Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.

(link)

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.

(link)

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

(link)

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

(link)

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

(link)

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

(link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

(link)

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.

(link)

Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.

Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )

Nobeli kirjanduspreemia 1944. Johannes V. Jensen: "Himmerlandi lood" (Himmerlandshistorier, 1898–1910)

Taani tuntumate ning mõjukamate kirjanike esiritta kuuluv Johannes Vilhelm Jensen (1873-1950) on üllitanud hulgaliselt lühijutte, romaane esseesid, luuletusi, artikleid ning novelle.

Algselt soovis Jensen minna loomaarstist isa jälgedes: noormees alustas meditsiiniõpinguid Kopenhaageni ülikoolis ning finantseeris oma õpinguid ajakirjanukitööga. Kolm aastat hiljem otsustas ta aga elukutset vahetada ning läks täiskohaga kirjutamisele üle, olles juba selleks ajaks kirjutanud kaksteist romaani.


Ilmselgelt oli tegu õige otsusega: Jensenit peetakse üheks 20. sajandi mõjukamatest taani kirjanikest ning autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1944. Nobel anti Jensenile eelkõige kuueosalise romaani "Pikk teekond" (Den lange rejse, 1908-22) eest, mis käsitleb erinevaid evolutsiooniteooriaid ning inimkonna ajalugu ja aega Kolumbuseni ehk siis eelajaloost umbes 15. sajandini.

Samuti tuntud on 1901. aastal ilmunud ajalooline romaan "Kuninga langus" (Kongens Fald), mis tituleeriti kahe juhtiva päevalehe poolt - teineteisest täiesti sõltumatult - 1999. aastal Taani kõigi aegade parimaks novelliks. "Kuninga langus" toimub hiliskeskaegses Taanis ja Rootsis 1497-1536, üheks keskseks sündmuseks Stockholmi veresaun 8. ja 9. novembril 1520.


Kuna olen üldiselt Skandinaavia kirjanike lugemisel skeptiline - erandiks vaid Knausgard (link ja link) -, võtsin aga ette mitte kolmeosalise ajaloolise telliskivi (mis on võib-olla tõesti erakordne romaan, kahjuks ei oska ma seda öelda, kas keegi teab?), vaid lühijuttude kogumiku "Himmerlandi lood", mis koosneb jutustustest Jenseni lapsepõlve ning nooruspõlve kandist Himmerlandi poolsaarel,  Põhja-Jüütimaal.

Minu kogumik koosneb kaheksateistkümnest jutustusest, kuid Himmerlandi lugusid on kokku umbes neljakümne kanti ning nendega on ilmunud kolm kogumikku: Himmerlandsfolk (1898), Nye Himmerlandshistorier (1904) ning Himmerlandshistorier. Tredje Samling (1910).

Kirjeldan niisiis paari jutustust oma kogumikust lähemalt ning võtan lõpetuseks muljetega autorist kokku.
Pealkirjad on vabas tõlkes taani keelest ning samaaegsest võrdlusest saksakeelse tõlkega.

"Sügisöö" (Oktobernat, 1898) - kurblik meeleolupilt kolmest palgasõdurist, kellest ühele saatus ebasoodsaks osutub, ning ühest noorest haiglasest neiust, kes põgusalt nendega kohtub. Lühike, asine ning nukker fragment õnnetust elust ning õnnetust lõpust.

"Kolmkümmend kolm aastat" (Tre og tredive Aar, 1898) - lugu Kirsteni elu kolmekümne kolmest aastat selle optimistliku algusega ühel külatantsul, tema abielust ning raskustest, mis koos ületatakse ja väikesest edumaast elu ees saab üha raskem ja raskem heitlus, kuni vana naine lõpuks täielikult üksi jääb ning alla annab. Järgnevad kakskümmend aastat - lõputu õudus.

"Wombwell" (1904) - lugu inglise rändtsirkusest, mis läbi Taani rändab ning selle etendusest Keldby külas. Jutustuse keskmes on aga kohalikud, nende reaktsioon võõrastele loomadele ning inimestele ja nende mõtted üksteise kohta, valgustatuna võõrast elemendist. Lihtne, lühike ning meelelahutuslik taluelu fragment.

"Neitsi" (Jomfruen, 1904) - on traagiline jutustus kahest kaunist lapsest, kes imikueast peale teineteisele määratult ning teineteist valinud idülliliselt sirguvad kuid äkitselt teineteisest lahku löövad. Nende väga erinevad elud ning saatuslik taaskohtumine on jutustuse sisuks. Veider ning nukker armastuslugu - kuid eks elu ongi selline.

Kuna kõik jutustused toimuvad samas narratoloogilises maailmas, avaldab "Wombwell" näiteks "Kolme kümne kolme aasta" jutustuses sündinud noore poisi saatuse meheeas - kompositsiooni aspektist hästi paigutatud seigad, mis muudavad jutustuse järjest ning täieliku lugemise atraktiivsemaks.


Kokkuvõtteks hindan Jenseni lühijutte tunduvalt kõrgemini kui viimasel ajal loetud saatusekaaslasi, kes samuti talupoegade eluga tegelevad ning eelnevatel aastatel Nobeli kirjanduspreemia pälvisid. Lugesin tunduvalt väiksema huviga Władysław Reymonti "Talupoegi" (link), Ivan Bunini jutustusi (link) või isegi Hamsuni "Maa õnnistust" (link) - tema inimesed on küll üpris selgete saatustega ning suurejooneliste nurgeliste narratiivide jaoks aega ei jää, kuid välis- ja siseperspektiivi segu ja elulised seigad on valitud väga hästi ning tüüpiliste inimeste huvitavad kohtumised ning traagilised saatused on seekord väga huvitavad.

Samuti on ka lühidalt kirjeldatud figuurid siiski mitmedimensioonilised ning väheste lehekülgede jooksul põgusalt kirjeldatud elamused ridade vahel ilmnevaga kombineerides värvilised ja kaasahaaravad.


Omas nišis on "Himmerlandi lood" seega täiesti asjalik ajaviitelugemine.

1928. Sigrid Undset "Kevad" (Våren, 1914)

Norra kirjanik Sigrid Undset sündis Taanis, elas tol ajal Kristiania nime all tundud Oslos, põgenes natsionaalsotsialistliku rezhiimi eest USAsse ja naases seejärel taas Norrasse. Naine teenis esmalt elatist kontoritööga ning kirjutas 16ndast eluaastast, kuid tema esimene romaan avaldati, kui Undset oli saanud 25-aastaseks. Keskne temaatika jäi läbi aastate samaks

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1928.

Undseti tuntuim looming on triloogia Kristin Lavransdatter (1920-22), eestiski hästi tuntud kui "Kristiina Lauritsatütar". Autori Nobeli põhjenduski oli keskaegse Norra elu tõepärase kujutamise eest, mis viitab "Lauritsatütre" aegadele - 14. sajandile. Triloogia kirjeldab Kristiina elu sünnist surmani ning pälvib tänapäevani tähelepanu ja kiitust ajaloolise ning etnoloogilise täpsuse ja detailsuse eest.


Undseti romaanid käsitlevad kas keskaegseid sündmusi ja tegelasi ning ajaloolisi müüte või tegelevad tänapäevaste probleemidega ning lahkavad naise positsiooni ühiskonnas.


Lugesin Undseti romaani "Kevad", mille tegevus toimub 20. sajandi alguses ning mis kuulub Undseti realistlike, kaasaegsete teoste hulka (samuti nt. Jenny, 1911). Protagonistid Torkild ning Rose jahivad erinevat tüüpi armastust või pigem ideed armastusest, kogevad hingelist ja kehalist ühtsust erinevate inimestega, ehitavad stabiilsena tunduva kodu, mis varsti kokku variseb, ning säilitavad oma sõpruse ka armastuseks peetud konstruktsiooni varemetes istudes.

Undset on oma lugejaga aus, ta ei liialda emotsioonide ega kirjeldustega vaid hoiab kõike tasakaalus. Temaatika on pigem eneseleidmine kui armastuslugu ning kuigi nii pea- kui kõrvaltegelaste elusid valitsevad pidevad traagilised sündmused, ei lase nad sel oma isiklikku arengut peatada ning lapsepõlves kogetut samm-sammult ületades leiavad tee ausa suhteni.

Undseti romaan justkui areneks täiesti oraaniliselt protagonistidega koos ning seetõttu pakkub ta lugejale üllatusi ja pöördeid. Tundub näiteks tihti, et lõpp või teatud lahendus on kindlasti saabunud, sest protagonistid on selles täiesti veendunud ja lugeja vastavalt samuti. Kuid ootamatud muutused figuuride mõtetes, tunnetes ning taustsüsteemides muudavad dünaamikat ikka ja jälle ning lõpplahendus tundub samaväärselt üllatav kui kõige loomulikum kõigist lahendustest.

Kolmesaja lehekülje jooksul lahatakse tohutult paljusid peresuhete tüüpe: ema-tütar, ema-poeg, vend-vend, õde-vend, ema-isa, lõpule jõudes meenub Buddenbrooks, kuid veidi kergemas vormis.

Ma ei tahagi detailidesse laskuda, sest loodan, et loete Undseti ise ja avastate, "Kevad" on kõrgema klassi psühholoogiline romaan ja samal ajal suurepärase progressiivse ja veidi alternatiivselt erootilise naistekaga ;-)


Soovitan soojalt kõiki ülalmainitud Undseti teoseid!

1917. Henrik Pontoppidan: Jutustused ("Der Teufel am Herd", 1910)

Taani kirjanik Henrik Pontoppidan (1857-1943) kuulub ühes mitme  tähtsama kirjaniku nagu Ibseni ning oma kaaslaureaadi Karl Gjellerupiga Skandinaavia uue modernismi alusepanijate hulka.

1917. aastal pälvis Pontoppidan Nobeli kirjanduspreemia oma autentsete ja tabavate Taani igapäeva, inimeste ja ühiskonna kirjelduste eest oma lühijuttudes.

Eesti keelde on Pontoppidanilt tõlgitud üks tema kolmest tuntumast romaanist, "Surnute riik". Samuti kuulus ning Saksa keeleruumis väga tuntud on romaan "Lykke-Per" (sks. k. Hans im Glück).

Pastoriperes ning väikelinnas sündinud ja siis Kopenhaagenisse kolinud autoril oli tegelikult eesmärk inseneriks õppida, kuid muljed oma ümbrusest ajendasid teda muljeid, lühijutte, artikleid, jutustusi ning seejärel romaane kirjutama. Omal ajal võrreldi teda lausa Thomas Manniga, kuid tänapäevaks on Pontoppidan Euroopa kirjanduslikul maastikul unustusse langenud.

Tema jutustused räägivad noortest jumalakartlikest ontlikest inimestest, kes teatud rumaluste ning ühiskonna heakskiidu nimel hukatusse satuvad. Kes Pontoppidanist veidi lugenud on, teab, et tegu võiks vähemalt romaanides olla nii puhtate muljete, ühiskonnakriitika kui satiiriga, kuid tema jutustuste figuurid on üpris ühemõtteliste motiivide ja saatustega varustatud.

Lugesin neli erinevat jutustust: "Kuninglik külaline" (Den Kongelige Gast, 1908), "Linnapea Hoeck ja tema kaasa" (Borgmeister Hoeck og hans Hustru, 1905), "Suur kummitus" (Det Store Spogelse, 1907) ja "Thora van Deken" (1910).

Jutustuste tegelasteks on vaikne talurahvast abielupaar, kes end tuttava tuttavana tutvustavat bravuurset ning müstilist külalist võõrustab ja värvilise õhtu läbi enese halli eksistentsi keskel taas teineteist leiavad; linnapea, kes oma naise rõõmsameelsust liiga koketseks peab ning seetõttu naise emotsionaalse kollapsini viib; noor neiu, kes surmahirmus kihlatuga kahekesi veedetud süütust kuid hilisest õhtust end süüdlasena tundes jõkke pageb ning muud tüüpilised väiksemate linnade kaupmehed, kõrtsnikud, teenijad, talunaised, teenijad, pastorid ning mõisapidajad.

Kaks neljast jutustusest on piisavalt põnevad, et muljet jätta, kaks on üpris monotoonsed, ning kuigi usun, et Pontoppidan oli omal ajal skandaalne ning oma tabavate kirjeldustega suurte revolutsiooniliste romaanide looja, pole ime, et ta tänapäevaks on unustusse langenud.

Rohkem polegi midagi öelda.

1917. Karl Gjellerup: "Minna" (1889)

Taani kirjanik ja luuletaja Karl Adolph Gjellerup (1857-1919) oli romantik, naturalist, impressionist, individualist ja psühholoogiahuviline.

Gjellerup kuulub tänaseks unustatud kirjanike hulka ning tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine taanlasi suurt ei huvitanud - muidugi toetati rahvuskaaslast, kuid taani publik pidas Gjellerupi pigem saksa kui taani kirjanikuks: mees oli varasest east peale germanofiil ning elas 1892. aastast Saksamaal ja abiellus sakslannaga.

1917. aastal jagati Nobeli kirjanduspreemia Gjellerupi ning teise taani kirjaniku Henrik Pontoppidani vahel - Pontoppidan - ning teistest Skandinaavia maadest näiteks Bjørnstjerne Bjørnson ja (osaliselt) Henrik Ibsen - kuuluvad samuti nn. skandinaavia modernismi tähtsate autorite kaanonisse.

Gjellerupi on raske kuidagi kategoriseerida: Autor üllitas psühholoogilisi draamasid, antiigi satiiri, ülevoolavat proosat ning budismi ja orientalismiga tegelevaid romaane. Mees astus romantikast naturalismi, sealt realismi, siis müstitsismi ja lõpuks, mulle tundub, siiski ennast ei leidnud...

Kuulsamad teosed on "Minna" (1889) ja "Palverändaja Kamanita" (1906), "Tuuleveski" (Møllen, 1896).


"Minna" põhieesmärgiks olevat olnud lahata naise mõttemaailma ning samuti kirjeldab Gjellerup mõningaid paiku ning kultuuri ja folkloori Saksamaal. Põhilugu on tärkav armastus üpris keskmiste noorte inimeste vahel, erandlik siinkohal, et naispool pole armuloo alates tabula rasa, romaan ei lõppe õnneliku lõpuga armastajate saatusliku kohtumise poolt seatud pinge lahtumises vaid lahkab nende suhet ja elu vanaduspõlveni välja ning kumbki ei idealiseeri teist vaid intellektuaalselt motiveeritud ning südamlikus sõprus-armastussuhtes astutakse maailmale vastu.

Romaan algab armsalt, looduskirjeldused on ladusad, värvikad ning loetavad ja Minna ning Haraldi kohtumine, ärevus, kurameerimine ning kokkusaamine-jäämine on sümpaatselt konstrueeritud, mõningate meeldivate kõrvaltegelaste ja väikesekaliibriliste seiklustega. Kuid romaan ise on liiga aeglane ja dialoogide ning protagonistide mõtete ebaoriginaalsus ei tasakaalusta romaani tempo puudumist ja mingil hetkel muutub noorte dialoog lihtsalt läägeks.


Eesmärk psühholoogilist romaani kirjutada ning iseennast ja maailma analüüsida ning armastust mitte idealiseerida vaid realistlikult lahata, on kiiduväärne ning illustreerib ka autori kirjandusloolist mõju - romantismist eemale, naturalismile lähemale -, kuid selle sisuline saavutamine jääb ära ja kirjutatu jätab üha enam soovida. Tulemus on liialt ontlik, et lõpuni võluda.

Võimalik, et Gjellerup arenes hiljem huvitavaks - "Kamanitat" peetakse veidraimaks taani keeles ilmunud romaaniks ja vastukaaluks "Minna" tavalisusele võib selles hiljem ilmunud romaanis leiduda nii mõndagi huvitavat.
Kuid "Minnat" ma lugeda ei soovita.

Matias Faldbakkeni skandinaavia misantroopia kolmes vaatuses: "The Cocka Hola Company", "Macht und Rebel" ja "Unfun"

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust - omal maal peetakse teda oma aja mõjukamaks kirjanikuks, näiteks Saksamaal aga sai Faldbakkeni skandinaavia misantroopia triloogia kibeda kriitika osaliseks.

"The Cocka Hola Company" (2001), "Macht und Rebel" (2002) ja "Unfun" (2008) on radikaalselt subversiivsed teosed ja kirjeldavad maailma väga nukrast ja vägivaldsest perspektiivist. Faldbakkeni protagonistid joovad, tarbivad narkootikume, murravad seadusi ja kepivad alaealisi, leidmata selles midagi valet. Moraal puudub, põhjendus on ühiskonna katkiolemises, keegi neist pole õnnelik.

"The Cocka Hola Company" jutustab perepornokontserni omanike ja liikmete eludest, suhetest ja probleemidest, sisaldab väga palju graafilisi seksistseene, koomilisi joomarlusepisoode, narkootikumide mõju all tehtud ebasoodsaid otsuseid ning omajagu vandaalitsemist ühiskondlike struktuuride kallal.

"Macht und Rebel" räägib kahe erakordselt veidra ja ühiskonda põlgava indiviidi juhuslikust kohtumisest ning nendepoolsest suurfirma saboteerimisest, väga noorte teismeliste tüdrukutega magamisest, pohhuistlikest narko- ja alkoholisõltlastest ning veidrast sõprusest muidu sotsiopaatide kilda kuuluvate meeste vahel.

"Unfun" pajatab anarhist Lucy pereelust, tema poegadest ning nende isa tööelust ja tolle projektist luua täiuslik slasher-tüüpi arvutimäng ning sellest, kuidas sürreaalses paralleelreaalsuses sama mäng reaalsuseks saab.

Faldbakkeni figuurid on äärmuslikult pohhuistlikud ja teevad tegusid, mis hea tavaga kokku ei käi, samas on nad koomilised, kuna teevad iseend oma pohhuismis lolliks ja naerualuseks ning tekitavad piinlikke situatsioone neile ontlikele indiviididele, kes nende viguritega kaasa lähevad. Seaduste järgimine pole nende jaoks. Vägivald, narkootikumid ja kapitalismi purustamine on nende jaoks. Falbakkeni figuurid ei kanna Adidase ega Nike riideid, vaid produtseerivad nn. antibrände.

Faldbakken pole nõrganärvilistele ja tema figuurid ei pälvi tingimata sümpaatiat, kuna teevad täpselt seda mida tahavad ja kahjustavad sellega enamasti kedagi. Aga selge ühiskonnakriitiline sõnum masininimestest ja brändide ja kontsernide ajupesust ja keskmisest vaesema indiviidi närusest elust on väga selgelt - vähemalt triloogia esimese ja teise osa - romaanide narratiividesse joonistatud.

Lõppkokkuvõttes peitub nende vägagi ebatavaliste romaanide sisu ja inimlik väärtus kirjeldustes,  kuidas keskmise inimese üksik kurbus teda purustab, kuidas üleliigne pakkumine valimisvõime olematuks teeb ja kuidas kahe sotsiopaadi vahel võib tekkida imeilus sõprus, olgugi et ühine hobi on vägivallatsemine ja kõrghoonete lõhkamine.

Tuleb vaid mööda vaadata asjaolust, et Faldbakkeni meetod on kirjeldada erinevaid objekte erinevate meeste ning naiste anustes ning lahata kaheteistkümneaastase isakompleksidega tüdruku siseelu, lastes tal end kahe vanema mehe poolt penetreerida.

Samuti on märkimist väärt asjaolu, et Faldbakkeni asine stiil (tal on kombeks argumenteerida punktide kaupa, põhjendada teatud tegusid väga hoolikalt ning säilitada kõige absurdsemate plaanide tegemisel struktureeritud loogika) ja väga hea kirjutusvõime teevad tekstist endast rafineeritud kunstiteose. Võiks arvata, et autor üritab teemat stiiliga ülendada, kuid seda pole tal tarvis teha. Nii sisu kui pakend on väga hästi tehtud.

Kui te nüüd jätkuvalt huvi tunnete, lugege triloogia esimest kahte osa (kolmas on lihtsalt veider vägivallafantaasia, kuigi sisaldab fragmente täiesti tõsiseltvõetavast naise seksuaalsuse teooriast) ja te saate unustamatu lugemiselamuse osaliseks.