Vene kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891-1940) sulest on ilmunud nii följetone, näidendeid ning jutustusi, kuid tema tuntuim, tähistatuim ning tõlgituim teos on romaan "Meister ja Margarita" (Мастер и Маргарита, 1967) - lugu sellest, kuidas vanapagan Moskvat külastas ja nii mõnegi majapidamise pea peale pööras.
Bulgakovi näidenditest enamikku keelati laval mängida ning valitsuse tsensorid keelasid neid ka avaldada, kuna autor kritiseerib Nõukogude Liidu võimuaparaate ning kodanikke mitmel erineval tasandil. Ka Bulgakovi suurromaani avaldas alles tema lesk pärast Bulgakovi surma, tehes tõeks ka Meistri eluloos väga tähtsaks kujuneva fraasi "käsikirjad ei põle".
Romaani kaks lugu jooksevad paralleelselt ning selge on, et mõlemais, nii Wolandi hävingulaviinis kaasaegses Moskvas kui Matteuse Jeesus Kristuse ristilöömise vaatlemisstseenides ning tema hilisemates dialoogides Pontius Pilaatesega on kaudselt kujutatud ja kritiseeritud nii Nõukogude Liidu ateismi kui mitmeid riigiorganeid.
Woland ise - nii nimetasid kuradit germaanid, ja Bulgakovi põhiline eeskuju "Meistri ja Margarita" kirjutamiseks tuli saksa kirjandusest, kümneid kordi laval nähtud ning loetud oli tal J. W. Goethe "Faust" - põhjustab kahe ateistlike vaadetega mehe esimesel juhul vägagi võika surma ning teisel juhul eluaegse "puhkuse" hullumajas. Olgugi et vanapagan osutub ausaks, õiglaseks ning lausa heldeks käskijaks, ei kannata ta uskumatust.
Jeesuse ja Leevi Matteusega seotud narratiiv on kahtlemata põnev ja toetab mainitud ateismikriitikat, kuid Bulgakovi inimese psühholoogline portree on vaieldamatult aspekt, millele tasub nii lugemisel kui järelmõtisklusel keskenduda. Autor on loonud üdini üheülbaliselt mammonat jahtiva, end teatrilaval uue kleidi ning tasuta lõhnaõli eest häbitult alasti kiskuva, naabrilt varastava ja alati omakasu nimel valeliku ühiskonna, kus indiviid on küll väliselt laitmatult riietatud, kuid sisemiselt laitmatult amoraalne kuju.
Sellele massile vastandatakse Margarita, kel pole kunagi tulnud puudust tunda millestki, kuid kes on ka autori sõnul lihtsalt õnnetu ning miks oleks keeruline selgitada, kuid tema elust on midagi puudu. Müstilistel asjaoludel kohtub Margarita Meistriga ning nad armuvad koheselt. Nende kahe puhtaloomuline armastus vaid teineteise ja Meistri elutöö vastu on see, mis nad Wolandi soosikute ringi lubab ja lõpuks vaimse ning neile romaani lõpuks hingelise vabaduse annab - kumbki pole huvitatud mammonast ega ühiskonna heakskiidust, vaid teineteisega rahus olemisest.
Siinkohal ilmneb romaani moraalne ambivalentsus, nii Pontius Pilaatest - mis on ajalooliselt paikapidav - kui Wolandit - mis on taotluslikult kujutatud kui sama ajalooliselt paikapidavana - kujutatakse kui õiglase loomuga autoriteete, kel ei õnnestu päästa seda, kes päästmist väärt, kuid lõpuks siiski õnnestub, sest - raamatute andmetel - nii Margarita kui Jeesus lahkuvad oma kehadest ja jätkavad oma olemasolu kehadest kaugemale ulatuvas sfääris.
Kirjanduslikult ajatu motiiv isetu palve positiivsetest tagajärgedest saab osaks ka Margaritale - tema nõusolek Wolandi kevadballi võõrustada toob talle tänutäheks soovi, mille naine aga kasutab ballil kohatud külalise põrgupiinade lunastamiseks, mispeale Woland Margaritale ka tema isikliku õnne nautida laseb.
Bulgakovi romaan kubiseb tasanditest - tõelise armastuse harv loomus, ateismi tuumas leiduv sügav rumalus, autoritaarsete organite ohtralt ette tulev kasutus, inimese üldise omakasupüüdlikkuse hukatuslikkus - rääkimata autori enda kaasaegsetest, konkreetsemat laadi kriitikatest. Kajama jääb autori enese biograafiaga tutvudes aga siiski moto: "käsikirjad ei põle" - Meister, kelle käsikiri organite poolt kõlbmatuks tunnistatakse, jääb talle nii nagu Bulgakovilegi pähe sõna-sõnalt, kuigi käsikiri maandub kaminas.
Sellest lähtuvalt tunnustab "Meister ja Margarita" tõelise, piiridest, trellidest, tsensuurist ning poliitilistest motiividest üle oleva kirjanduse väärtust ning tugevust. Nõukogude Liit purunes - Bulgakovi ning paljude teiste vene ning ida-euroopa autorite pärand jääb.
Ning loomulikult tuleb elule alati läheneda humoorikalt, ning usaldada oma kaaslast, musta kassi Peemotit, kes pole sugugi kass, vaid enamgi veel.
No comments:
Post a Comment