Wednesday, August 8, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1988. Naguib Mahfouz: "Kairo triloogia" (I) (1956)

Egiptuse kirjanik, ajakirjanik ning filosoof Naguib Mahfouz (1911-2006) on esimene araabiakeelne kirjanik, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Mahfouz sündis ja kasvas Kairos ning tema muljetavaldavas koguses looming (34 romaani, üle 300 lühijutu ning viis näidendit) leiab samuti aset Kairo linna tänavatel.


Mahfouzi romaanid on enamasti nimetatudki Kairo tänavate järgi, mõnda aega tagasi loetud "Midaq Alley" ehk Midaqi põiktänav kuulub samuti sellesse traditsiooni. Vastavat blogi saate lugeda siit (link)

Palace Walk (Bayn al-Qasrayn, 1956), triloogia esimene romaan, on nimetatud Bayn al-Qasrayni tänava järgi, ning kui soovite nendele tänavatele jalutama minna, siis see linnaosas vanas Kairos kannab samuti nime Sharia Al Muizz Li Din Allah või lihtsalt Muzzi tänav.

Kuid samuti tähendab romaani pealkiri "Kahe palee vahel", mis viitab poliitilistele muutustele ning uue ajastu algusele nii Kairos kui Egiptuses.



Mahfouzi triloogia esimene osa leiab aset pärast Esimest maailmasõda aastatel 1917-1919 - viimane suursündmus on Egiptuse 1919. aasta revolutsioon, mille sündmused viisid 1922. aastal iseseisvuse saavutamiseni. Kuid eelkõige näidatakse päevakajalisi sündmusi pere, pereisa, maailma toimimise viisidega veel tutvuvate noorte poegade, ning koduseinte vahele piiratud pere naissoost liikmete silme läbi, kes vaid rahu ja oma poegade pikka elu soovivad.

Romaani keskmes on viie lapse isa ning pere türannist patriarh, kaupmees al-Sayyid Ahmad Abd al-Jawad. Mees on omaaegne tüüpilise konservatiivse moslemist pereisa stereotüüp: võtnud noore naise ning sigitanud neli last (viiendat esimesest abielust kasvatab teine naine samuti), on al-Sayyid sättinud end oma poe ja lähima baari vahelisele rajale ning esineb sõpradele kui muhe ja sarmikas mees, kuid perele kui hirmuvalitseja, kelle viha enese peale toomine võib lõppeda nii sundabielu, kodust väljaviskamise kui kõvemat laadi peksuga.

Pereema Amina on vaikne ning alalhoidlik naine, kel pole lubatud majast lahkuda ega end tänaval võõrastele näidata. Tema päevad mööduvad süüa tehes ning koristades.

Räägitakse ka kõigist lastest: peretütred kaunis Aisha ning teravkeelne Khadija, perepojad alkoholilembene Yasin, revolutsiooni küüsi langev Fahmy ning enim Mahfouziga sarnanev mõtlik kuid seltskondlik Kamal. Triloogia järgmine osa jälgib Kamali hilisemat elu ning tema silme läbi näidatakse seltskondlikke ning poliitilisi muutusi järgnevatel aastatel, kuid sellest lähemalt juba järgmises Mahfouzi-teemalises postituses.


Esimene osa on tõeliselt mõnusas tempos kirjutatud ekspositsioon: romaan algab kirjeldusega meest öösel koju ootavast Aminast ning jätkab al-Sayyidi sisemaailma lahkamisega. Kuigi patriarh on vägagi ebasümpaatne ning normaalse euroopa kodaniku silmis  surub andestamatu viha ning valitsemishimuga oma pereliikmeid alla, näitab Mahfouz vaid elu Kairos sajandi alguses. Triloogia sirutab end üle kolme põlvkonna ning sellest lähtuvalt algavad pärast esimest osa ka muutused pere ning kodu dünaamikas.


Mahfouz on oma figuuride ehitamise ning värvimisega tõeliselt vaeva näinud: iga pereliikme mõtted, soovid, hingeline seisund ning emotsioonid ülejäänud pere suhtes on sisemaailmade kirjeldustes ära toodud ning figuuridele on võimalik lugejana tõeliselt lähedale minna, tundes nende salajasemaid mõtteid. Nende sfääride avamisel ei jäeta vahele ei perepea ega noorima poja saladusi, mistõttu lugejana on võimalik näha absoluutselt kõike. Samuti on Mahfouzi andeks kõrgeklassiline objektiivsus, ning seeläbi võime näidata positiivset ning negatiivset küll süvitsi minnes, kuid jättes lugejale piisavalt ruumi koos figuuridega emotsionaalselt areneda.


"Kairo triloogia" esimene romaan võiks olla esimene kogemus Mahfouzi loominguga, kuid veidi rohkem linnapildiga tegelev ning veidi kergema tooniga on "Midaqi põiktänav", mida ehk pigem esimese kogemusena soovitan. "Kairo triloogia" on veidi raskekaalulisem ning keskendub pigem poliitiliste sündmuste järelkajale tema tegelaste südametes.

Mulle isiklikult meeldis jälgida figuuride vaikset ning aeglast arengut, kuid lõpupoole hakkas jutustus veidi venima, kuna teatud sündmused poegade arguse tõttu kordusid ning ootasin sündmuste hargnemise mõjul veidi kiiremat tempot. Kuid tean, et melu jätkub teises osas ning seega kavatsen "Kairo triloogiat" ka edasi lugeda.

Egiptuse ning araabiakeelse maailma fännidele ning sügavama, ülipika empaatilise romaani fännidele soovitan seda samuti väga soojalt.


No comments:

Post a Comment