Lõuna-Aafrika kirjanik, Leedu ning Briti juurtega Nadine Gordimer (1923-2014) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1991. Nii avalikult kui oma teostes võitles Gordimer apartheidi vastu, mis viis mitme tema teose keelamiseni Lõuna-Aafrikas 1950ndatest 1990ndateni.
Gordimer kirjutab moraalsetest küsimustest, pingetest ning lõhedest nii rasside kui klasside vahel, mustade ning valgete elude radikaalsest erinevusest Lõuna-Aafrikas ning kõrvutab tihti vägivallast ja naturalistlikust determinismist hõnguvad stseenid maaliliste kirjeldustega Lõuna-Aafrika maastikest. Tulemus on üpris ekspressionistlik ja kohati veidi makaaber, kuid lugemiselamus on intensiivne.
Eesti keeles on Gordimeri sulest ilmunud romaan "July rahvas" (July's People), mis samuti pärast selle ilmumist 1981. aastal keelustati.
Lugesin Gordimeri 1974. aastal ilmunud romaani "The Conservationist" ehk siis konservaator või säilitaja. Romaani protagonist Mehring on blaseerunud ärimees, kes ostnud 400 aakri (u 162 hektarit) suuruse farmi, eelkõige maksusoodustuse saamiseks, kuid samuti enese uueks leidmiseks. Romaan koosneb Mehrinigi refleksioonidest, kus ilmnevad
nii tema linnaelu ning maaelu kontrastid kui ka tema ühest küljest korduvad püüded inimestega ühendust leida ning aktiivseühiskonna lülina jätkata, kuid samaaegselt ei paku ei romantilised suhted naistega ega lukuslikud peod talle enam sama pinget, mis vanasti.
nii tema linnaelu ning maaelu kontrastid kui ka tema ühest küljest korduvad püüded inimestega ühendust leida ning aktiivseühiskonna lülina jätkata, kuid samaaegselt ei paku ei romantilised suhted naistega ega lukuslikud peod talle enam sama pinget, mis vanasti.
Romaani teine pool Mehringi tähendusväljas on farm, mille mikrokosmoses mehel suurt rolli polegi, sümboolse käsutajana ning pealtvaatajana jääb ta farmielust tegelikult välja. Peale üritust end farmi tulevikku põimida, lükatakse Mehring hoopis enam sellest eemale.
Samuti Mehringi tähendusväljast lahkunud on tema pere - Mehringi eks-abikaasa ning poeg on emigreerunud Ameerika Ühendriikidesse ning pigem kritiseerivad kui austavad Mehringit kui inimest. Tema kolleegid ja tuttavad tunnevad tema vastu nende kohtumisi ja suhteid lähemalt lahates tegelikult sama vähe huvi kui tema nende vastu.
Blaseerunud ning lõhenenud valgele poolele vastandab Gordimer farmielanikud, eelkõige töödejuhataja Jacobuse. Romaan algab - nagu paljud huvitavad romaanid - laiba avastamisega. Jõe ääres surnud (võimalik, et mõrvatud) mees leitakse Mehringi farmi maalt, kuid kuna ei Mehring ega teised teda ei tunne, jääb laip tähtsusetuks elemendiks, kuni romaani traagilise lõpuni, mil toimuvad korduvad matused.
Gordimeri stiil on väga voolav ning luuleline - juba sel määral, et mitmed blogijad pigem kriitilisi hinnanguid annavad, sõnastus olla niivõrd üle pingutatud, et segab lugemist. Minu arvates sobib selline stiil romaani üldise olemusega aga väga hästi kokku.
Käsitletud sotsiaalkriitilised aspektid on väga huvitavad, ning protagonisti maailmast eraldumise traagika ja üldine valgenahalise maailma tunnete ning empaatia kadumine mammona nimel on kindlasti üldinimlik ja ajatu teema, mida annab käsitleda mitmes kontekstis. Sellest tulenevalt on Gordimeri romaan muljete- ning tunneterohke lugemisvara, ning tegeleb oma aja ja ilmumisruumi raamis põlevalt tähtsate probleemidega. Aafrika (ning austraalia) kirjanduse fännidele võiks ta seega kindlasti huvi pakkuda.
Samal ajal kehtib aga ka fakt, et tegu on peaaegu puhtalt muljelise, mitte jutustava romaaniga. Pigem koosneb "Conservationist" sisekaemustest kui sündmustest. Kellele esseestiilis süvitsi minevad mõttekooslused, kus palju tähendusi, kuid vähe sündmusi, meeldib Gordimeri romaan kindlasti samuti.
Kes aga raskemat laadi tõsiselt introspektiivse romaani lugemisest naudingut ei saa, võiks pigem kätte võtta "July rahva", kuna "Conservationist" olla Gordimeri romaanidest kompleksseim.
Kui olete "July rahvast" lugenud, andke teada, kuidas meeldis!
Samuti huvitaks mind teie lemmikud Aafrika kirjandusmaailmast.
Veel Aafrika autoreid minu blogist:
No comments:
Post a Comment