Wednesday, August 18, 2010

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.


Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.


"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!

No comments:

Post a Comment