Uuema Norra kirjanduse üks tuntumaid nimesid, Per Petterson (sünd. 1952) õppis esmalt raamatukoguhoidjaks, töötas seejärel raamatukaupmehena, kirjutas arvustusi ning tegeles tõlketöödega, enne kui lõplikult kirjutamisele keskendus.
Petterson on pälvinud arvukalt nimekaid kirjandusauhindu ning tema romaan "Kui me hobusevargil käisime" (Ut og stjæle hester, 2003) on tõlgitud neljakümne kaheksasse keelde. Romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning samuti on eesti keeles ilmunud romaan "Ma nean aja voolu" aastal 2016, mis on nüüdseks tõlgitud üle kolmekümnesse keelde.
Lugesin romaani "Kui me hobusevargil käisime", mis jutustab vanas eas eraldatud majakesse elama asunud Trondi lapsepõlvemälestustest, tema nooruspõlves läbielatud traumadest ja saadud haavadest, ning minevikuga pikitult elutalve argimuredest ja tulevikumõtisklustest.
Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.
Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.
Pettersoni romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga otsekohene ning aus - ühe küpsesse ikka jõudnud üksi elada sooviva mehe mõtted väikeses külas sobitumise kohta pole ei meelitavad ega tundelised, vaid pragmaatiliselt nendib Trond:
"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha."
(vaba tõlge)
Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.
Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.
Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.
Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.
Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.
"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.
Soovitan!
"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha."
(vaba tõlge)
Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.
Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.
Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.
Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.
Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.
"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.
Soovitan!
No comments:
Post a Comment