Eesti kirjanik Elin-Kai Toona Gottschalk (sünd. 1937) põgenes Eestist 1944. aastal ning on elanud Saksamaal, Inglismaal, Singapuris. Hetkel elab Toona Ameerika ühendriikides. Toona on avaldanud nii luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles.
Lugesin Toona eelmisel aastal eesti keeles ilmunud elulooromaani "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mille on muide tõlkinud Kersti Unt - romaan ilmus inglisekeelse pealkirja all "Into Exile. A Life Story of War and Peace" juba aastal 2013.
Sel aastal ilmus Toona uusim romaan "Mihkel, muuseas. Lugu läbikatsumata eludest", mis räägib samuti pagulaselust, kuid konkreetselt 1970ndate Londonis.
"Pagulusse" on elulooromaan, see on Toona sõnul nii elulugu kui ajalugu - romaani kirjutas autor enda sõnul, "et tunda, et olen tõesti olemas,” (link) kuna tal puudus Ameerikas isiklik identiteet. Tegu on detailse ning ajaliselt peatükkidesst jagatud jutustusega Toona lapsepõlvest Haapsalus, Eestist põgenemisest, elust Saksamaal ja Londonis.
Romaan on kirjutatud osaliselt tagasivaatena ning osaliselt justkui päevikuvormis - detailselt kirjeldatakse Elini elu nii Haapsalus vanaema juures, tema juba noores eas keerulisi suhteid emaga ning idealiseeritakse armastust vanavanemate vastu. Kiiduväärt on autori võime kirjutada tagantjärgi lapse silmade läbi ning lasta lugejal enesega koos avastada teatud sündmuste tegelikke põhjuseid.
Lisaks sellele on romaan põnev ning pingeline, kuna vaese Elini perel tuleb läbida raske teekond järgmise raske teekonna järel, ning üheskoos midagi kodu taolist rajada võtab endale juba pool eluajast ning aastaid töörügamist. Samal ajal pole ei õnn ega saatus Elini pere poolel - otsus minna Inglismaale osutub halvemaks valikuks, võrreldes näiteks hilisemate kohtumistega Hollandisse ümber asunud eesti pagulastega. Ka ajaloolisel tasandil on Toona romaanis ohtralt informatsiooni, mis võiks eestlaste saatusest huvitujat paeluda. Peatükid on kirjeldatud aastaarvudega,
"Pagulusse" on sisurikas romaan, täis põnevust ja emotsioone - Toona on ehedalt kirja pannud oma hinge jälje ja portree, kirjeldanud julgelt kohutavaid, traumatiseerivaid kogemusi lapsepõlvest, alandust ja piinu, mida end temast paremaks pidavad inimesed on talle põhjustanud. Vaikselt on "Pagulusse" ka naisekssaamise lugu, kuid see on pigem teisejärguline narratiiv. Romaan toetub sündmuste sündmuste tõsielulisusele, juba tänu sellele on kirjeldused ausad, dialoogid värvirikkad. Ohtrate ja pingeliste muutuste ning tihti ohtlike seikade järgnevus on ääretult põnev, niiet raamat lausa lendab käes. Lugesin Toona romaani läbi kahe päevaga, sest ei suutnud seda käest panna.
Kompositsiooni kallal võiks veidi närida, sest puudub arvessevõetav lõpp - mingil hetkel muutub jutustus täielikult tagasivaateks ja mõned otsad, mille oleks võinud soravamalt kokku siduda, antakse lugejale vaid napi infokogumina. On autoreid, kel õnnestub oma sama jube elulugu kirja panna ja jääda kirjanduslike võtete valitsejaks. Toona käsi on lõpupeatükkides veidi vääratanud. Kuna tegu on aga elulooromaanigja ja Toona elu veel käib, siis ehk polegi sel protestil alust. Romaan käsitleb tohutut ajavahemikku, kronoloogiliselt esimene peatükk toimub aastal 1939 ning viimane lühike kirjeldus sündmustest Eestis on aastal 2010.
See väike kriitika ei vähenda aga ka ei romaani sisurikkust, ladusust, haaravust ega tähtsust eesti kirjandusmaastikul. Olen väga rõõmus, et "Pagulusse" ilmus eesti keeles ja soovitan igal eesti ajaloo huvilisel see romaan kindlasti läbi lugeda.
No comments:
Post a Comment