Nobeli kirjanduspreemia 1982. Gabriel Garcia Marquez: "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (1972)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez (1927-2014) on üks tuntumaid, mõjukamaid ning populaarsemaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt ka jooksva sajandi vältel. 

"Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral. Olen selles blogis samuti käsitlenud lühijuttu "Armastusest ja teistest deemonitest" (link), mis jättis tookord kesise mulje.

Marquez pälvis Nobeli kirjanduspreemia oma koguloomingu eest aastal 1982 ja on minu silmis üks noist vähestest autoritest, kes väärivad nii oma preemia-aastal kui sellele eelneval ning järgneval ajal tunnustust, tähelepanu ja heakskiitu. 

Rääkides esmalt Marquezi põhilisest ülemaailmsest mõjust teistele autoritele, ning ühe kirjandusvoolu peamiseks esindajaks olemisest: Maagiline realism on midagi ainulaadset, ning Ladina-ameerika ruumist väljudes on Marquezile läheneval tasandil kirjutanud küll ka näiteks Hesse või Jonathan Safran Foer ning Toni Morrison - kuid maagilise realismi kodumaa jääb minu silmis alatiseks hispaania ning peamiselt Ladina-ameerika keeleruumi. Rääkides näiteks Nigeeria kirjandusest leiab sealgi millegi taolise elemente, kuid Aafrika maagiline realism erineb suuresti Ladina-ameerikale iseloomulikust voolust, mis tuleneb hiiglaslikest kultuurilistest erinevustest kahe kontinendi vahel. 

Näiteks ka jaapani romaanides esinevat avatud suhtlust mineviku vaimudega või spirituaalse tasandi alatise kohalolu nägemist võib summeerida kui maagilist realismi ja paljude autorite puhul neid mõisteid ka kasutatakse, kuid Ladina-ameerika värvid, lõhnad, temperamendid ning ajalugu on lisaelemendid, mis minu isiklikus kummutis vaid noid autoreid sellesse sahtlisse lubavad.

Lugesin seekord Marquezi lühijuttu "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (vaba tõlge, inglise keeles: The Incredible and Sad Tale of Innocent Eréndira and Her Heartless Grandmother, hispaania keeles: La increíble y triste historia de la cándida Eréndira y de su abuela desalmada, 1972). Tegu on ehk kõige lihtsamas, puhtamas ning lühemas vormis Marquezi loomingu tutvustusega, mida on üldse võimalik saada.

Lugu algab kurjakuulutava hoiatusega, näitab seejärel Erendira elu oma vanaema orjapõlves ning jätkab pärast traagilisi sündmusi, mis nende vara ja kodu kaotuse põhjustavad, Erendira nukra elu jätku vanaema halastamatu türania küüsis.

Marquezil on fenomenaalsed jutustajalikud võimed, teatud detaile kirjeldades ning paljut fantaasia hooleks jättes mainib ta mõnikord vaid lühidalt, paari vihje abil olulisi aspekte, mis tema tegelasi või nende elus keskseid sündmusi kirjeldavad. 

Samuti on Marquezi stiil ainulaadne - tundeline kuid selge, laululine kuid ilustamata, empaatiline kuid realistlik. Ehk siis nagu maagilisele realismile omane, sisaldab ka "Erendira" kõiki neid elemente, mis Marquezi loomingu ainulaadseks teevad.

Seega soovitan tutvumiseks soojalt lühilugu Erendira nukrast saatusest, ning seejärel kiiresti ka ülejäänud romaanid kätte võtta, sest nii "Armastus koolera ajal" kui "Sada aastat üksindust" on tõeliselt lugemisväärsed, intensiivsed, parema sõna puudumisel - absoluutselt maagilised.