Räägime veelkord muinasjuttudest: Röövlitütar Ronja ajatu väärtus

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) ja tema läbi aastate armastatud ning ülemaailmselt loetud muinasjutud on olnud nii kiitjate kui kriitikute suus oma ilmumise hetkest alates. Kuna kuulun Lindgreni poolehoidjate ja toetajate meeskonda ning lugesin hiljuti uuesti ka "Röövlitütar Ronjat", siis mõtisklen veidi täiskasvanu perspektiivist selle armsa metslase elu ja filosoofia üle.

Ronja sünnib põhimõtteliselt moraalses nihkes pesitsevasse keskkonda - tema vanemad on röövlijõugu pealik ning tolle naine. Võrdluseks Pipi või hoopis Aino Perviku Arabella, Mereröövli tütar - alustuseks pole tähtis, millised on kellegi vanemad. Fookus on siiski peategelasel, kes vaid õpib lapsena elama ning ellu jääma. Ronja õppetunnid on esmalt väga lihtsad: Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, Põrguauku ei tohi kukkuda, Marduste küüsi ei tohi jääda.

Räägime veelkord muinasjuttudest. Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed"

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) on tuntud oma arvukate lasteraamatute poolest. Ehk isegi samaväärselt armastatud, filmitud ning tõlgitud on "Pipi Pikksukk", "Vennad Lõvisüdamed", "Röövlitütar Ronja", "Mio, mu Mio", "Karlsson katuselt" ja paljud teised. Lindgren on maailma keeltesse tõlgitud muinasjuttude poolest neljandal kohal - teda edastavad vaid vennad Grimmid, C. H. Andersen nind briti muinasjutuvestja Enid Blyton.

Muinasjuttudel on komme täiskasvanud lugejatele teistmoodi maiku suhu jätta kui noorematele. Ühest küljest omavad muinasjutud selle süütu-teadja poolusteks jagatud materjaliga omalaadi väärtust, sest nendesse on võimalik kirjutada nii müstilist maagiat kui traagilist biograafiat. Teisalt on oht, et lapse õrn hing võtab vastu liiga palju sellest suurest sädelevast saatusest, mis tema kangelasele osaks saab, ja mõistab teatud tasandil neid tumedamat laadi vihjeid ja seiku.