Austria kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja Thomas Bernhard (1931-1989) on üks tähtsamaid saksakeelse ruumi kirjanikke 20. sajandi teisest poolest ning ilmselt üks euroopa kirjanduse esimisantroope sellest ajast.
Bernhardi looming sisaldab enamasti hävitavat kriitikat nii Austria ajaloo kui päevapoliitika suhtes, ründab suuremaid patte nagu katoliiklust ning natsionaalsotsialismi ("Die Auslöschung"), kuid ka argiseid kaebeid nagu vihkamine kesmise suurusega linnade suhtes ("Städtebeschimpfungen"). Eesti keeles on ilmunud romaanid "Külm" (Frost, 1963) ning "Vanad meistrid" (Alte Meister. Komödie, 1985).
Bernhardi viimast romaani "Die Auslöschung" (1986) võiks tõlkida kui "Hävitamine", "Kustutamine" või "Väljasuremine". Romaan on sisult 48-aastase Franz-Josef Murau antiautobiograafia ning hävitab sõna otseses mõttes Murau mineviku, seda Murau enese sõnul kõige vastikumas valguses näidates.
Bernhardi kirjastiil on tundeline, ennast kordav, kunstiline, ahastav, kohati lausa maaniline - episoodid Murau lapsepõlvest vahelduvad kriitiliste lõikudega Austria poliitilise olukorra kohta. Bernhard on praktiliselt igas teoses kritiseerinud Austria kodanikke, nimetanud neid "diletantide ja salakaubitsejate rahvaks ilma iseloomu, intelligentsi ja fantaasiata" ning "südametunnistuseta väikekodanlaseks" (tõlked Liina Lukase artiklist, Sirbist siit - link) jne jne.
Muraud võib põhimõtteliselt nimetada Bernhardi alter egoks - vaimseid väärtusi inimlikust empaatiast kilomeetrites kõrgemale seadev eremiit, kes põhjustab skandaale oma pidevate seltskonnakriitiliste artiklitega. Psühholoogiline analüüs tekitab kahelaadseid tundeid: kohati jääb mulje, et Murau haletseb ennast veidi liialdaselt, kuigi tema lapsepõlve on kirjeldatud kui pidevat alanduste ning vägivalla vaheldumise aega. Samas ütleb Murau ise, et tahab vanematekodu ja seal toimunut näidata ülepingutatult halvas valguses.
Ehk siis on loodud protagonist, kes näitab teatud episoode oma elust ning üritab neid kirja pannes ületada neist tekkinud ängi ja kurvameelsust, kuid kes samaaegselt aktiivselt väljendab vaid vastumeelsust enamiku inimeste suhtes. Ning varjab suurt osa oma eluloost, usaldust selline käik just ei tekita.
Murau on misantroop misantroopsuse ehedaimas vormis ning tema tegudes pole empaatiat ega inimlikkust. Ainus sümpaatne joon on tänulikkus teatud teiste figuuride suhtes, kes tal vanematekodust põgeneda aitasid, ning isegi põgenemiseks seda päriselt nimetada ei saa, kui vanemad Muraud jätkuvalt majanduslikult toeatavad.
Bernhardi viimane romaan ei anna võimalust kellegi saatuse jälgimiseks, ning ei anna võimalust empaatia tekkimiseks - pigem sunnib see mõtisklema tavapäraste inimsuhete üle, sest siin juhtub romaani alguses midagi kohutavat, ning reaktsioonina tunneb romaani protagonist oma elu suurimat kergendust ning vabanemist. Ühe eluloo võimalikud negatiivsed elamused on kokku võetud ühte romaani, ning kannatusi täis elulugu on kirjapandu näol lõpuks edukalt - või romaani lõppu tundes pigem edutult - läbitud.
Ilmaasjata pole romaani alapealkiri "Lagunemine" ("Ein Zerfall").
"Auslöschung" on kriitilise mõtlemise ning stilistiliste analüüside fännidele ning ebatavaliste sisemaailmade huvilistele kindlasti huvitav lugemine. Lugu on põnev ning kellegi surma üle rõõmu tunda on samuti ebatavaline elamus. Kuid tegu on negatiivsete elamustega negatiivses valguses kriitiliselt tegutseva kompleksse jutustusega, mistõttu valisin selle romaani oma doktoritöö materjali analüüsiks. Niisama ma Bernhardi sajatusi ehk lugema ei kipukski.
No comments:
Post a Comment