Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan käesoleval aastal.
Krimiromaan algab ühe õudseima lausega, millega üks romaan alata võiks: "Imik oli surnud." jutustus lähtub kahe väikelapse mõrvast ning põhineb lapsehoidja Yoselyn Ortega poolt toime pandud topeltmõrval New Yorgis aastal 2012.
Romaan on kirjutatud äärmiselt haaravalt - narratiiv on jaotatud kahte poolde, ning harutatakse vaikselt lahti nii marypoppinsliku detailideni täiuslikuna tunduva, ennast ohverdava lapsehoidja Louise'i kui karjäärile pühenduda tahtvatele poole kohaga vanema rolli täitvatele advokaat Myriamile ning muusikaprodutsend Paulile. Samaaegselt ilmevad Louise'i lapsepõlveelamused, tema suhted omaenda tütrega, tema hirmud ning vaikselt muutuvad mõrad tema täiuslikus raamis vägagi selgelt nähtavaks.
Samal ajal tematiseerib romaan noore ema ja isa süütunnet ning kitsikustunnet kodu ja karjääri vahel ning kirjeldab noorte vanemate pingeid laste kasvatamise ja noorusliku elustiili vahel. Nii Paul kui Myriam küll armastavad oma lapsi, kuid ei suuda nendega mitu päeva järjest üksi korteri seinte vahel veeta.
Louise seevastu satub noorest lastest ning nende abitusest ja tema vajamisest sõltuvusse ning klammerdub üha enam ja enam noore pere külge, lootes saada selle muutumatuks ning lahutamatuks osaks.
Slimani menuromaani kohta on raske rohkem öelda, avaldamata võtmeinformatsiooni ülipõneva sisu kohta. Kuid kindlasti võin mainida, et autor on väga oskuslikult ning haaravalt kirjeldanud erinevat tüüpi naiste siseelu, ohtralt ühiskondlikke survestuspunkte nii päritolu, seltskonda sulamise, välimuse, lastega ema karjäärile keskendumise ning isikust emaks muutumise teemadel, ning sellele lisaks loonud põneva mõrvaloo, mis tundub küll lihtne ning selge, kuid mille hargnemine isegi lõppu juba tundes muutub aina pingelisemaks ja pingelisemaks.
"Hällilaul" on minu arvates pigem naiseliku energiaga raamat, seega pigem sobilik naislugejale - siiski juttu pigem emadusega kaasnevatest muredest, põhiliselt toimub tegevus köögis ja laste mänguväljakul ja suurem maht kuulub emadele ja/või naistegelastele. Kuid sisu lahtipakkimise oskuslikkus on objektiivselt vägagi kiiduväärne: kuigi tihti on kirjeldatud vaid argipäevaseid sündmusi ning mõtteid, on sisu toodud niivõrd märkamatult detailides mõrvani viivat pinget edasi kruttides, et äkitselt on koos figuuridega köögis istudes ja ostunimekirja lugedes ka lugeja ise küüned köögilauda surunud. Ehk siis tugevalt põnev naistekas, mis võiks sobida ka meeslugejale.
"Hällilaulul" on samuti väga selgelt krimiromaani žanrist, mis tähendab, et poliitiliste või ajalooliste romaanide fännile siit lugemist ei leia, sest sisuliselt-teemaliselt on Slimani menuk siiski kerge öökapiraamat. Kuid ka krimakaid harva lugejale avaneb siin tõeliselt põnev narratiiv.
Seega - soovitan!
No comments:
Post a Comment