Saksa kirjanik, näitekirjanik, skulptor ning ajakirjanik Günter Grass (1927-2015) on tuntud grotesksete stseenide poolest oma romaanides, dialektis kirjutatud dialoogide, Danzigi linna kirjelduste ning ilustamata Teise maailmasõja ümber ringlevate aastakümnete memuaaristiilis kirjelduste poolest. Tema tuntuim romaan on "Plekktrumm" (Die Blechtrommel, 1959), mis on samaaegselt Grassi suurima romaanikompleksi, Danzigi triloogia, esimene osa.
Plekktrummist on eelnevalt juttu olnud siin (link) - täna räägime aga ühest Grassi uuema loomingu osast - romaanist "Vähikäigul" (Im Krebsgang, 2002).
Nagu enamik Grassi loomingust, on ka "Vähikäigul" memuaaristiilis Teise maailmasõja eelsete ja aegsete sündmuste jutustus. Romaani peategelane ajakirjanik Paul Pokriefke on sündinud hiljem uppunud laeva "Wilhelm Gustloff" pardal ning räägib lugejale fragmentaarselt, episoodiliselt ning ajaliselt hüplevalt samaaegselt oma elust, oma poja natsionaalsotsialistlikest kalduvustest, oma ema nooruspõlvest ning poliitilisest olukorrast Saksamaal Teise maailmasõja aastatel.
Romaani figuurid on, kuigi stiil meenutab pigem raportit kui romaani, üpris värvikad. Ajakirjaniku lähemas ringis keerleb tugevalt meestehuviline ja kirglik kuid samaaegselt majanduslikult ja ideoloogiliselt iseseisev ema, kes juhatab oma puutööbrigaadi, ei arva eriti midagi oma poja elukutsest, ning ülistab Prokriefke poega Konradi. Konradil omakorda on suur huvi ühineda skinheadide kambaga, kuid see luhtub algselt, kuna poiss on õbluke ja prillikandja. Hiljem saab Konnyst aga tõepoolest natsionaalsotsialistliku liikumise sümbol - ning sellega seonduvad sündmused moodustavad ka romaani jubeda kliimaksi.
Paralleelselt liigub reisilaev "Wilhelm Gustloff" oma vältimatu kokkupõrke suunas nõukogude allveelaeva S13-ga, mille torpeedod ka ajalooliselt paikapidavalt reisilaeva uputavad.
Grass on ajalooliselt teadaolevad sündmused põiminud fiktiivse Prokriefke perega, kelle pereema Tulla on muide tegelane ka tema Danzigi triloogias. Grassi jutustuste maailma kokkukuuluvus on ehk üks elementidest, mis lubaks teda reastada maagilise realismi kirjanikega - isiklikult ei pea ma Grassi maagilise realismi esindajaks, kuid paljud kriitikud on talle seda kuube sätitanud.
Romaani stiil on lakooniline, algselt pigem mitte jutustav vaid heietav tekst, aeglane tempos ja asised, kohati väga emotsionaalsed kommentaarid teatud sündmuste kohta viivad romaani edasi, kuni lõpuks vaid faktilisi sündmusi kirjeldatakse. Näiteks "Plekktrummi" on kohati samasugune episoodiliste jutustuste kogum, kuid tunduvalt emotsionaalsem ja dialoogidega täidetum.
Tüütu ning Grassi loomingus samuti läbiv omadus on dialekti kasutamine, "Vähikäigul" kasutab seda õnneks vaid ema repliikidega. Grassi ülejäänud loomingus on minu jaoks isiklikult sellega üle pingutatud ja kuigi mõistan, kuidas sakslasest lugeja võiks seda autentsust nautida - mind see vaid häiris lugemisel.
Kui teid huvitab Grassi kirjandus, siis soovitan kõigepealt läbi sirvida fragmentide kogumik "Minu aastasada" (Mein Jahrhundert, 1999), kus autor kirjutab lühikese jutustuse iga aasta kohta nii ajaloolistel sündmustel põhinevalt kui ka oma elust, alustades 1900ga, lõpetadest 1999ga.
"Vähikäigul" on omamoodi romaan ning sisuliselt ka üpris huvitav, kuid Grassi stiil antud teoses oli mulle liiga kuiv, põiklev ja nentiv, jutustusest enesest jäi liialt puudu, et igasse lehekülge süveneda, seega sirvisin romaani vaid pealiskaudselt läbi. "Plekktrumm" näiteks on tunduvalt huvitavam, ning samuti "Kass ja hiir" ning "Koera-aastad", mis samuti üpris lühikesed romaanid.
Kokkuvõtvalt - Grass on huvitav ning ainulaadne kirjanik ja paljud tema romaanid ka lugemist väärt - kuid "Vähikäigul" on minu arvates üks tema ebaõnnestunumatest teostest.
No comments:
Post a Comment