Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) on tuntud oma arvukate lasteraamatute poolest. Ehk isegi samaväärselt armastatud, filmitud ning tõlgitud on "Pipi Pikksukk", "Vennad Lõvisüdamed", "Röövlitütar Ronja", "Mio, mu Mio", "Karlsson katuselt" ja paljud teised. Lindgren on maailma keeltesse tõlgitud muinasjuttude poolest neljandal kohal - teda edastavad vaid vennad Grimmid, C. H. Andersen nind briti muinasjutuvestja Enid Blyton.
Muinasjuttudel on komme täiskasvanud lugejatele teistmoodi maiku suhu jätta kui noorematele. Ühest küljest omavad muinasjutud selle süütu-teadja poolusteks jagatud materjaliga omalaadi väärtust, sest nendesse on võimalik kirjutada nii müstilist maagiat kui traagilist biograafiat. Teisalt on oht, et lapse õrn hing võtab vastu liiga palju sellest suurest sädelevast saatusest, mis tema kangelasele osaks saab, ja mõistab teatud tasandil neid tumedamat laadi vihjeid ja seiku.
Enid Blytoni lugudega pole ma tuttav, kuid nii Anderseni kui Grimmide muinasjutud on originaalis tunduvalt nukramad ja süngemad kui tänapäeval lastele tuntud, ümber kirjutaud vormis. Walt Disney ning tänapäeva tsensuur on teinud roosast vahust pungil multifilmid lugudest, mis mõnda aega tagasi lõppesid pisarate ja surmaga.
Sellest lähtuvalt võiks tegelikult olla selge, et vanasti polnud muinasjutud mõeldud vaid lastele. Need olid rahvasuus edasi antavad lood, mil müstiline-maagiline komponent ning mille imelised elukad võisid väga vabalt muutuda elajateks. Kui lapsekõrv juhtus kuulama folkloori ilustamata kujul - nojah, elu on selline. Eks vanasti poputati ka vähem.
Pole siis ime, et Lindgreni kui neist kolmest mulle tuntust ainsa tänapäeva ning muutumata kujul vestja aadressile on läinud sama palju kriitikat kui oleks tänapäeva lapsevanema ning läks ka varasema lapsevanema suust. Lugude teemad on skandaalsed, Pipi kannab lapsele sobimatuid riideid, Karlsson on pedofiil, Vennad Lõvisüdamed propageerivad enesetappu, jne jne.
Igaühest võib saada kriitik, kuid igaüks pole võimeline nägema Lindgreni tõeliselt ainulaadset annet jutustada põnev, tundeline, maagiline kuid samas puhtaimal kujul inimlik lugu - ning seetõttu tuleb ka selles blogis vähemalt üks kord aastas Lindgreniteemaline postitus, kuigi Korbist ja Joonatanist ja Ronjast ennegi räägitud sai.
Nangijaalasse sattunud vennad Karl ning Joonatan on tegelikult kohutava õnnetu elu ohvrid, juba raamatu esimestel lehekülgedel võib ohjeldamatult pisaraid valada. Pere on puruvaene, elab pisikeses korteris, poiste ema teenib raha õmblemisega ning Karl on haige ja veedab oma viimaseid päevi sohval. kuid Joonatan päästab ta, kui nende maja põlema läheb ja saab ise esimesena hukka. Karlile jäetud sõnum on aga, et kohtume Nangijaalas. Karl ootab surma ja läheb sellele rõõmuga vastu.
Kõlisevad juba esimesed häirekellad? Kuidas võtta. See on üks nendest hetkedest, mil vanematel tuleb ideaalvariandis lastega rääkida ja selgitada, et kui keegi nende lähedastest peaks surema, siis ei tasu tema pärast kurb olla, kuna koht Nangijaalas kirsiorus on olemas ja päike paistab ja ilm on soe. Hoopis keerulisem on minu arvates seletada oma lapsele, miks poiste emal on nii nigel elu, sest selle olukorra põhjused on hoopis täiskasvanulikumat laadi. Aga Hansu ja Grete olukord näiteks pole ka sotsiaalkriitiline analüüs, vaid muinasjutt.
Nangijaala, nii kaunis ja õitsev kui ta poleks, vajab samuti päästmist - ilusad paigad on vahel ilusad vaid väljast -, ning mõlemad vennad otsustavad olla vaprad ja aidata nii Kirsiorul kui Kibuvitsaorul vabaneda julma Tengili ning tema allutatud koletisliku lohe Katla küüsist.
Muidugi on võimalik narratiivi kritiseerida ning vähem vettpidavaid detaile üles lugeda (kuidas Joonatan ikkagi sarve Tengililt kätte sai? Kuidas hobuseid koopa kõrvalt ei leitud? Kuidas on võimalik mitte aru saada, et tegu on muinasjutuga?)
...aga lõppkokkuvõttes on "Vennad lõvisüdamed" lugu Karl Lõvisüdamest, keda küll kutsuti Korbiks, kuid kel oli hoolimata masendavast, lühikesest ning hallist elust võimalik saavutada vapra päästja staatus ning tõusta oma enim imetletud iidoli, vanema venna tasandile. Unistused saavad teoks, kui mitte siin, siis Nangijaalas, ja kui mitte seal, siis Nangiliimas.
Kuniks hallide viiekorruseliste tundmatuseni sarnastes uberikkorterites leidub väikeseid poisse, kel tuleb kas ühe vanema või ühe halva vanemaga lapsepõlv üle elada, on väga tähtis teada, et igaühte ootab kusagil Nangijaala. Et tegu on abstraktse allegooriaga, mõistab noormees, kui on emotsionaalselt jõudnud tasandile, kus Nangijaala vajadus juba haihtumas.
Lugege Lindgrenit, ja siis lugege teda uuesti. Tema tegelased on samaaegselt paeluvad lastele kui täiskasvanutele, tema maailmad on imeliselt lihtsad ja ometi lihtsalt imelised. Tema kangelased ei ole alati sümpaatsed ja on mõnikord tõelised tatikraed - Ronjast Madlikese juurde silda ehitades -, kuid nad jäävad teie kaaslasteks vanaduspõlveni välja. Ning ilmselt on see üks neist põhjustest, miks Lindgreni vanaduspõlv oli pikk.
No comments:
Post a Comment