Nobeli kirjanduspreemia 1983. William Golding: "Torn" (1964)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) on maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Poiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja irratsionaalsed pettekujutelmad laotatakse väga õõvastavas psühholoogilises portrees laiali.

Antud blogis "Kärbeste jumalast" juttu polegi olnud, kuid võib-olla tuleb juttu mingil hetkel. Tegu on Eestis väga tuntud ja minu ajal koolikirjanduseski ette tulnud näidendiga, ning seetõttu otsustasin kätte võtta vähemtuntud, kümme aastat hiljem ilmunud romaani "Torn" (The Spire, 1964).

Goldingi teoste kirjastiil on üpris ühtlane ning tema valitud temaatika samuti sarnane - indiviidi mõjutavad tumedad jõud, neile allumine ning sellele järgnev psühholoogiline ebastabiilsus kuni jõudude raugemiseni tundub olevat ühtne struktuur tema romaanides. Sellest lähtuvalt on ka "Torni" sisu temaatiliselt samalaadne.

"Torn" jutustab vaimuliku Jocelini ambitsioonikast projektist ehitada kohalikule katerdraalile võimas torn. Tegevus võiks toimuda umbes 12. sajandil, kuna Golding olla eeskuju võtnud Salisbury katedraali ehitamisest, mille eestvedajaks Salisbury piiskop Josceline de Bohon (link).

Goldingi jutustus meenutab veidi Faulkneri "Hälinat ja raevu" - kuna kogu justustus lähtub Jocelini perspektiivist, ei ole tihti päris täpselt arusaadav, mis toimub. Selgesti on kirjeldatud müürsepp Roger Masoni vastumeelsust projekti suhtes ning tema pidevaid ehitusmaterjalide elastsuse puudulikkusest, vundamendi ebakindlusest ning torni liigkaalust tingitud vägagi ratsionaalseid argumente ehitamise vastu. Teisalt kinnitab Jocelin, et Jumal ise on talle selle projekti üles andnud ning torni ehitamine tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik.

Kinnisidee ja sellest tulenevad "müstilised" jõud, mis Jocelini silmis tema kaitseingel ning saatan, kes tema fantaasiamaailmas võitlevad, ning harvad seigad, mil Jocelini hullus ning tema kirjeldus teiste figuuride pilkude läbi ilmnevad, on väga põnevalt kirjeldatud. Kuid kuna vaimulik langeb üha enam oma peas mässava hulluse küüsi, muutub kirjeldus aina krüptilisemaks ning katkendlikumaks.

Kokkuvõttes tuleks enne "Torni" kättevõtmist kindlasti loo endaga tutvuda - nagu Faulknerigi puhul soovitaksin -, et narratiivi üldse jälgida saaks. Eriti viimane kolmandik on väga hägune ning tuleb keskenduda detailidele ja jälgida tõelisi sündmusi, mis tilkudes kooruvad Jocelini ekspressionistlike nägemuste laadis kirjeldustest.

Eepilise kangelasromaani, huvitavate maastikukirjelduste ning sügavate tunnete tärkamise fännid "Tornist" kõhtu täis ei saa, pigem on düstoopiate ja "katkiste" hingede huvilised siin teenindatud. Goldingu romaani võib kokkuvõtvalt kirjeldada kui psühholoogilisest perspektiivist väga hästi ehitatud laguneva inimese portreed. 

Faulkneri fännidele soovitan kindlasti, kuid esimeseks tutvumiseks soovitan pigem kätte võtta "Kärbeste jumal".

Samuti on eesti keeles ilmunud romaanid "Vaba langemine" (Free Fall, 1959) ning triloogia "Mereristsed" (Rites of Passage, 1980), "Tuulevaikus" (Close Quarters, 1987) ja "Tuli laevas" (Fire Down Below, 1989). Kuna Golding on üldiselt väga põnev autor, tutvun kindlasti tulevikus veel mõnega tema teostest.

Kui olete peale "Kärbeste jumala" midagi muud Goldingult lugenud, siis tänan soovituste eest kommentaarides!