Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. [43]
Eesti kirjaniku Vahur Afanasjevi (sünd. 1979) sulest on ilmunud igasuguses formaadis teoseid: luulet, romaane, muusikat, lühijutte, erinevaid lühifilmiformaate ning reisiraamat.
Afanasjevi siiani mahukaim ja muljetavaldavaim teos on eelneval aastal ilmunud ajalooline romaan "Serafima ja Bogdan".
Tegu on 560-leheküljelise romaaniga, mis kirjeldab Peipsiveere vanausuliste elu aastatest 1944 kuni 1990ndate keskpaigani - iga peatüki juurde on lisatud aastaarv, kuid viimase peatüki ajaline määratlus on "1987 ja hiljem" ning romaani epiloogis mainitakse 1990ndate keskpaika.
