Nobeli kirjanduspreemia 1982. Gabriel Garcia Marquez: "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (1972)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez (1927-2014) on üks tuntumaid, mõjukamaid ning populaarsemaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt ka jooksva sajandi vältel. 

"Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral. Olen selles blogis samuti käsitlenud lühijuttu "Armastusest ja teistest deemonitest" (link), mis jättis tookord kesise mulje.

Marquez pälvis Nobeli kirjanduspreemia oma koguloomingu eest aastal 1982 ja on minu silmis üks noist vähestest autoritest, kes väärivad nii oma preemia-aastal kui sellele eelneval ning järgneval ajal tunnustust, tähelepanu ja heakskiitu. 

Rääkides esmalt Marquezi põhilisest ülemaailmsest mõjust teistele autoritele, ning ühe kirjandusvoolu peamiseks esindajaks olemisest: Maagiline realism on midagi ainulaadset, ning Ladina-ameerika ruumist väljudes on Marquezile läheneval tasandil kirjutanud küll ka näiteks Hesse või Jonathan Safran Foer ning Toni Morrison - kuid maagilise realismi kodumaa jääb minu silmis alatiseks hispaania ning peamiselt Ladina-ameerika keeleruumi. Rääkides näiteks Nigeeria kirjandusest leiab sealgi millegi taolise elemente, kuid Aafrika maagiline realism erineb suuresti Ladina-ameerikale iseloomulikust voolust, mis tuleneb hiiglaslikest kultuurilistest erinevustest kahe kontinendi vahel. 

Näiteks ka jaapani romaanides esinevat avatud suhtlust mineviku vaimudega või spirituaalse tasandi alatise kohalolu nägemist võib summeerida kui maagilist realismi ja paljude autorite puhul neid mõisteid ka kasutatakse, kuid Ladina-ameerika värvid, lõhnad, temperamendid ning ajalugu on lisaelemendid, mis minu isiklikus kummutis vaid noid autoreid sellesse sahtlisse lubavad.

Lugesin seekord Marquezi lühijuttu "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (vaba tõlge, inglise keeles: The Incredible and Sad Tale of Innocent Eréndira and Her Heartless Grandmother, hispaania keeles: La increíble y triste historia de la cándida Eréndira y de su abuela desalmada, 1972). Tegu on ehk kõige lihtsamas, puhtamas ning lühemas vormis Marquezi loomingu tutvustusega, mida on üldse võimalik saada.

Lugu algab kurjakuulutava hoiatusega, näitab seejärel Erendira elu oma vanaema orjapõlves ning jätkab pärast traagilisi sündmusi, mis nende vara ja kodu kaotuse põhjustavad, Erendira nukra elu jätku vanaema halastamatu türania küüsis.

Marquezil on fenomenaalsed jutustajalikud võimed, teatud detaile kirjeldades ning paljut fantaasia hooleks jättes mainib ta mõnikord vaid lühidalt, paari vihje abil olulisi aspekte, mis tema tegelasi või nende elus keskseid sündmusi kirjeldavad. 

Samuti on Marquezi stiil ainulaadne - tundeline kuid selge, laululine kuid ilustamata, empaatiline kuid realistlik. Ehk siis nagu maagilisele realismile omane, sisaldab ka "Erendira" kõiki neid elemente, mis Marquezi loomingu ainulaadseks teevad.

Seega soovitan tutvumiseks soojalt lühilugu Erendira nukrast saatusest, ning seejärel kiiresti ka ülejäänud romaanid kätte võtta, sest nii "Armastus koolera ajal" kui "Sada aastat üksindust" on tõeliselt lugemisväärsed, intensiivsed, parema sõna puudumisel - absoluutselt maagilised.

Nobeli kirjanduspreemia 1971: Pablo Neruda

Tšiili luuletaja, pedagoog ning diplomaat Ricardo Eliécer Neftalí Reyes Basoalto (1904-1973) valis oma pseudonüümi Pablo Neruda Tšehhi luuletaja Jan Neruda eeskuju järgi. Pablo Neruda sai mehe kodanikunimeks aastal 1943.

Neruda poliitiline roll Tšiili ajaloos on sama märkimisväärne kui tema panus ladina-ameerika kirjandusse: 1970. aastal kuulus aastaid diplomaadi mappi kandnud Neruda Tšiili presidendikandidaatide hulka. Aasta hiljem pälvis luuletaja Nobeli kirjanduspreemia.

Üks hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid esindajaid ning kaasnobelisti Gabriel Garcia Marquezi poolt 20. sajandi tähtsaimaks hispaania keeleruumi luuletajaks tituleeritud Neruda kirjutab tundelisi vabas riimis värsse nii lihalisest kui filosoofilisest armastusest ning kodumaast; samuti on talle omased oodid ja sonetid. Nerudat on nimetatud Ladina-Ameerika Walt Whitmaniks.

Neruda on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid ladina-ameerika luuletajaid - minu teadmiste kohaselt tuntum kui talle eelnenud Gabriela Mistral, keda Neruda muide ka tundis: Mistral oli Neruda lapsepõlvelinna tüdrukute kooli õpetaja. Samuti tutvus ning sõbrunes Neruda tuntud luuletaja Federico García Lorcaga.

Eesti keeles on ilmunud luulekogud "Kivid ja linnud", "Poeedi kohus. Vaikigem", "Kapteni laulud" , ning Neruda memuaarid.

Mõned inglisekeelsed näited Neruda luulepagasist:

Enigma with Flower

Victory. It has come late, I had not learnt

how to arrive, like the lily, at will,

the white figure, that pierces

the motionless eternity of earth,

pushing at clear, faint, form,

till the hour strikes: that clay,

with a white ray, or a spur of milk.

Shedding of clothing, the thick darkness of soil,

on whose cliff the fair flower advances,

till the flag of its whiteness

defeats the contemptible deeps of night,

and, from the motion of light,

spills itself in astonished seed.

***

From The Heights Of Maccho Picchu

Rise up to be born with me, brother. 

Give me your hand from the deep 

Zone seeded by your sorrow. 

You won’t return from under the rocks. 

You won’t return from your subterranean time. 

Your hardened voice won’t return. 

Your gouged-out eyes won’t return. 

Look at me from the depth of the earth, 

laborer, weaver, silent shepherd: 

tamer of wild llamas like spirit images: 

construction worker on a daring scaffold: 

waterer of the tears of the Andes: 

jeweler with broken fingers: 

farmer trembling as you sow: 

potter, poured out into your clay: 

bring to the cup of this new life 

your old buried sorrows. 

Show me your blood and your furrow, 

Tell me, “Here I was punished, 

Because the jewel didn’t shine or the earth 

Didn’t yield grain or stones on time.” 

Show me the stone you fell over 

And the wood on which they crucified you, 

Make a spark from the old flints for me, 

For the old lamps to show the whips still stuck 

After centuries in the old wounds 

And the axes shining with blood. 

I come to speak for your dead mouth. 

Across the earth come together all 

The silent worn-out lips 

And from the depth speak to me all this long night 

Like I was pinned down there with you. 

Tell me all, chain by chain, 

Link by link and step by step, 

Sharpen the knives which you hid, 

Put them in my breast and in my hand, 

Like a river of yellow lighting 

Like a river of buried jaguars 

And let me weep, hours, days, years, 

For blind ages, cycles of stars. 

Give me silence, water, hope. 

Give me struggle, iron, volcanoes. 

Stick bodies to me like magnets. 

Draw near to my veins and my mouth. 

Speak through my words and my blood. 

Neruda luule inglise keeles (link) (link) (link)

Gabriel Garcia Marcuez: "Armastusest ja teistest deemonitest" (Del amor y otros demonios, 1994)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez on üks tuntumaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt eal. "Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral.

Marquezi uuem, lühem, nii kino- kui ooperisaalidesse viidud romaan "Armastusest ja teistest deemonitest" sai inspiratsiooni legendist, mille teatud allikate kohaselt Marquezile jutustanud tema vanaema, teatud allikate järgi aga autor leidnud, tudeerides omakorda allikaid "Armastuse koolera ajal" tarbeks.

Maagilise realismi maagilise ja realistliku pooluse sümbioosi nimel on muidugi kaval leiutada seos isikliku eluga, mistõttu romaanile annab kaalu raam, milles reporter Marquez aastal 1949 Santa Clara kloostri hauakambrite väljakaevamisel Sierva María de Todos los Angelese haua leidmise tunnistajaks saab. Neiu kahekümne kahe meetri pikkused vasekarva sädelevad juuksed meenutavad Marquezile vanaema jutustatud legendi ning sellest saab raamatu kirjutamise inspiratsioon, Marquezi enese allkirjastatud eelsõna kohaselt. Hästi, miks mitte.

Narratiiv oleks justkui eelmainitud suurteoste fragmentides kokku pandud kiiruga visandatud lühijutustus, kus maagilise elemendi täieliku potentsiaali ellu äratamiseks oleks kõik ülejäänud elemendid pidanud olema teisiti.

12-aastane Sierva Maria on piinatud nii vanematekodus kui kloostris, noor tüdruk valge ja musta rassi, religiooni ja deemonite dimensiooni vahel, räägib erinevaid keeli, oskab suhelda loomadega, ning muuta end nähtamatuks ja võluda oma häält kasutades. Kuna Sierva Mariat hammustas marutõbine koer ning üldine arvamus on, et näitsik on nüüd deemonitega täidetud, tuleb tal kloostris vangipõlves istuda ja eksortsismi oodata.

Sierva Maria kurjade vaimude väljaajaks on määratud isa Cayetano Delaura, kes ülepeakaela armub ning ennast täielikult kaotab ja tüdruku hinge päästmise asemel hoopis tüdrukut päästma asub.

Romaani keskne lugu on pikitud ohtra pereajalooga Sierva Maria vanemate ja kloostriga seotud isikute kohta, mis niivõrd tähtsust ei omagi kui Sierva Mariaga seotud müstilised sündmused. Ja kuna nende aspektide vaheline tasakaal täielikult puudub, ei ole - paari suurepärast! lehekülge välja arvates - võimalik, et maagiline poolus täiel määral haaravaks saaks ja jääks.

Seetõttu lükkasin "Armastusest ja teistest deemonitest" pärast lugemist pettumusega riiulisse tagasi.

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.


Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.


"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!

28. Gabriel Garcia Marquez: One Hundred Years of Solitude

One Hundred Years of Solitude (Cien ajos de soledad, 1967), by Gabriel Garcia Marquez, is the story of seven generations of the Buendia Family, whose patriarch, José Arcadio Buendia, founds the town of Macondo, the metaphoric Colombia. The non-linear story is narrated via different time frames, a technique derived from the Argentine writer Jorge Luis Borges, in stories such as The Garden of Forking Paths.

The critical interpretation of Colombian history that is the novel One Hundred Years of Solitude draws from the nationally agreed-upon history to establish the world of Macondo, where a man's will to power allows him to invent the world according to his perceptions.


Rändav mustlane Melquiades iseloomustab napilt sajandit, mil Buendiate dünastia Macondos pesitseb:
'The first in line is tied to a tree and the last is being eaten by ants'.
Ajaliselt täiuslikult paigutub see ennustus raamatu lõppu, kuigi on kirjutatud Buendiate Macondo elu algusaegadel. Ja kui eelviimane suguvõsa esindaja selle sanskritis kirjutatud ja erinevatel ridadel erinevate koodidega salastatud sõnumi lõpuks avastab, saabub saatuslik tuulehoog, mis Macondo linnakese maalt pühib.

Imeline ja omanäoline on Marquezi maailm, täis absoluutselt erakordseid inimesi, toorest jõudu, murdmatut tahet – ja eelkõige maagiat, sest tegu on maagilise realismi esindajaga. Olgu tegu pidevalt elavatega vestlust pidavate esivanemate vaimudega, kelle ilmumist täiesti loomulikuks peetakse, nagu ka asjaolu, et ühel hommikul pesu riputades hõljub üks neiu taevasse, sest tema hing on liiga puhas selle maailma jaoks. Või siis kollaseid liblikaid, kes üht noormeest saadavad.

Maagiline realism on üks ilusamaid suundi selle maailma kirjanduses. Hermann Hesse näiteks – üks minu lemmikkirjanikke – on üks noid võlureid, kes pealtnäha tavalisse maailma imelisi juhtumisi põimib. Garcia teeb sedasama, aga hoopis teistsuguses maailmas – üksildast eksistentsi ja vaikelu veetvas Macondo linnakeses keset metsa, ehitatud juhuslikult leitud maalapile ja sada aastat hiljem looduse poolt, kes inimesel end mõnda aega taltsutada lubas, jälle maa pealt pühitud. Kõik sünnib ja sureb. Kõik kordub.

Perekond Buendia koosneb Aureliotest, Ursulatest ja Jose Arcadiotest, kes põlvkondi ühendavaid jooni kannavad. Marquez näitab, kuidas ajalugu kordub, kuidas lastest saavad nende vanemad ja kuidas kõik on määratud nii minema, nagu kaardid ütlevad – mustlased ja nende suitsune, müstiline maailm on oluline osa Macondo eluringlusest. Samal ajal juhtub pidevalt kohutavaid paratamatusi – noor neiu sureb ja koos temaga ta kõhus kasvavad kaksikud, poliitiliselt ebasoodsale teele läinud noored mehed mõrvatakse, sest režiim näeb nii ette (Marquez joonistab ka poliitilise portree ja teeb seda tohutult paeluvalt – ütleksin, et siin saab ta pädevalt hakkama sellega, mida Joseph Conradi Nostromos vajaka jääb, sest Nostromo kaob oma kirjelduste komplekssusesse, Marquezi aga, hoolimata pea seitsme põlvkonna vahelduvatest eludest korduvate nimedega, on võimalik jälgida.) ja vanad inimesed hääbuvad oma seniilsuses. Surmast ja traagilistest õnnetustest ei pääse siin keegi, samas on kõigile antud midagi erakordset kui nad seda vaid kasutada oskavad.

Kordumatu jõuga paberile pandud värvikas kunstiteos pakub lugejale imelist reisi maailma, mis hetkeks keset eimidagit lubab uskuda imedesse, ja samal ajal kohutab oma ebatavalisusega.


Taas üks neist suurepärastest teostest, mille lugemist on kuritegu vältida, kasutu üritada katkestada ja võimatu unustada.