USA kirjanik, õhuvägede reservist ning ajakirjanik
Hunter Thompson (1937-2005) pani aluse minaperspektiivist lähtuva ning sündmuste keskel elava ajakirjaniku figuuri ja sellele põhinevale stiilile ehk Gonzo-ajakirjandusele. Mees ei lõpetanud gümnaasiumi, kuid on saavutanud kultusstaatuse nii raamatu kui filmi meediumi fännidele.
Thompsoni loomingus kindlasti populaarseim on romaan "Hirm ja jälestus Las Vegases" (Fear and Loathing in Las Vegas, 1972), kohandatud filmilinale ja hiljemalt pärast filmi ilmumist aastal 1998, peaosades Johnny Depp ja Benicio del Toro.
Kuulsaks sai Thompson algselt hoopis raamatuga Põrguinglite Hell's Angelsi mootorratturite jõugust, mis temaatiliselt ilmus artiklina ning millest sai tänu ohtratele kirjastuste huviavaldustele Thompsoni esimene raamat. (Hell's Angels: The Strange and Terrible Saga of the Outlaw Motorcycle Gangs, 1966). Esimene romaan "Rummipäevik" (The Rum Diary) sai kirja pandud 1958. aastast 1960ndate alguseni, kuid ilmus alles aastal 1998. Räägitakse, et Johnny Depp olla leidnud käsikirja Thompsoni asjades tuhlates, kuna elas mõnda aega "Hirmu ja jälestuse" rolli kehastumiseks Thompsoni keldris.
Olen näinud mõlemat filmi ja lugenud nüüdseks ka mõlemat raamatut, ja kuigi "Hirmu ja jälestuse" kultusstaatus põhineb pigem filmi edul, on raamatul vaieldamatult samasugune meelelahutuslik väärtus. Kaootiline element, ajakirjanik Raoul Duke ning tema advokaat Dr. Gonzo tekitavad segadust, pahandusi ja rikuvad inventari erinevates Las Vegase hotellides, tarbides kogu raamatu jooksul ohtrates kogustes erinevat sorti narkootikume. Romaan on seikluslikke lühipeatükkide kogum ning koosneb episoodidest, kus kihutatakse autoga, istutakse vannis, ollakse väga, väga pilves, üritatakse ülejäänud maailma eest varjata, et ollakse väga, väga pilves, ning üritatakse end põhimõtteliselt igalt poolt läbi nihverdada, et vältida iga hinnaga kohutavat, õudset, elukvaliteeti täielikult rikkuvat sündmust: kainekssaamist.
"Hirm ja jälestus" on meelelahutuslik romaan elupõletamisest, hulljulgusest, vastutustundetusest ja nihilismist ja oleks kasulik enesele enne selle lugemist selgeks teha, et tegu on humoorika, räige ja reegleid hülgava lugemisvaraga - siis on võimalik Thompsoni menuteost süütundeta nautida, kuigi selles hotellitubade ja naistega eriti viisakalt ümber ei käida. Üleüldse on valetamine ja võltsimine ainus viis, kuidas Raoul Duke elus edasi jõuab - kuid Thompson on tema sisemaailma ja temaga juhtuvad kirjeldanud niivõrd humoorikalt ja elavalt, et romaan on ääretult muhe ja nutikas.
Midagi biitnike ja Bukowski vahepealset - hirm ja jälestus on kindlasti tunded, mis Duke'i igapäeva läbivad. Sümpaatne tegelane ta pole ja empaatiat ta samuti ei tekita. Kuid tema kirjeldatud kogemused ja tõsiselt professionaalne teadmistepagas praktiliselt kõigi narkootilisi aineid sisaldavate taimede, loomade ning asjade kohta on vägagi muljetavaldavad.
"Rummipäevik" seevastu on küll umbes samasuguste ühe ajakirjaniku kogetud episoodide kogumik, kuid toonilt tunduvalt süngem ja sotsiaalkriitilisem. Humoristlik sotsiaalkriitika on välja loetav "Hirmust ja jälestusestki", kuid Puerto Rico saare elu-olu, mida ajakirjanik Paul Kemp väikese ajalehe heaks tööle minnes kogeb, on üpris rõve. Seda romaani läbivad eksistentsialistlikud mõtisklused, hullunud alkoholiga üle pannud ja kontrolli alt väljunud märatsevad massid, ja üks mees kes põhimõtteliselt otsib vaid rahu ja vaikust, kuid samal ajal ei loobu ka rummist ja kepist. Siiski on "Rummipäevik" tunduvalt kainem vaade elule kui "Hirm ja jälestus".
It was the kind of town that made you feel like Humphrey Bogart: you came in on a bumpy little plane, and, for some mysterious reason, got a private room with a balcony overlooking the town and the harbor; then you sat there and drank until something happened. I felt a tremendous distance between me and everything real.
Nagu filmilinalgi juhtus, pole "Rummipäevik" niivõrd sensatsiooniline ja kaasahaarav, vaid pigem vaikne ja mõtlemapanev - lisaks sellele ei juletud filmivariandis lugu jutustada sellisena, nagu ta oleks pidanud olema näidatud, teravates ja koledates värvides.
Kokkuvõtteks soovitaksin mõlemaid raamatuid lugeda, sest sõnum, et inimesed on odavad ja ahned, läbib mõlemaid, ja mõlemad edastavad kapitalismikriitikat ja küsivad mehe elu põhimõtete järele. Ühes romaanis vilistatakse vastusena ja kihutatakse narkouimas võimalikult kallis üüriautos läbi kõrbe, teises istutakse verandal ja juuakse rummi.
Et mõlemad kehastavad põlevast tungist reaalsusest kaduda tingitud enesehävitamist, on selge - kuid üks neist kahest romaanist paneb lugeja südamlikult naerma, teine veidi sügavamalt kulmu kortsutama. Kumba kergem lugeda, on selge - kuid soovitan siiski mõlemat.
Eriti asjaolu, et Thompson sooritas enesetapu, võiks nende romaanide peegelduses olla huvipakkuv - melanhoolne maik jääb ju juba autori teisest romaanist:
The thing that disturbed me most was that I really didn't want to go to South America. I didn't want to go anywhere. Yet, when Yeamon talked about moving on, I felt the excitement anyway. I could see myself getting off a boat in Martinique and ambling into town to look for a cheap hotel. I could see myself in Caracas and Bogotá and Rio, wheeling and dealing through a world I had never seen but knew I could handle because I was a champ.
But it was pure masturbation, because down in my gut I wanted nothing more than a clean bed and a bright room and something solid to call my own at least until I got tired of it. There was an awful suspicion in my mind that I'd finally gone over the hump, and the worst thing about it was that I didn't feel tragic at all, but only weary, and sort of comfortably detached.
***
USA kirjanduse fännidele soovitan Thompsonit lausa tungivalt. ;- )
Tuleks siinkohal ka ära märkida, et näiteks Eestis on Vonnegut väga populaarne ning Tänapäeva kirjastuse "Punase raamatu" sarjas enim tõlgitud autor, kuid kogu Euroopa pole Vonnegutiga niivõrd tuttav - näiteks Salingeri tunnevad ära enamad kui Vonneguti. Siiski võrreldakse tema mäslikku tooni mõnikord Salingeri romaanidega.
