USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.
Morrison on nii kirjanik kui toimetaja, nii õppejõud kui õpetaja, nii esseist kui aktivist mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel, ning tema romaanid räägivad enamasti mustanahaliste naiste kaotustest ja valust.
Morrisoni toon on alati masendav-melanhoolne, kuid tema võime paeluda ning teha draamast mitmetasandiline narratiiv, ja leida pimedamast nurgastki midagi lahkamisväärset mitmes toonis ning valguses on äärmiselt imetlusväärne.
Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link).
Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata.
Jätke mulle kommentaar, kui olete selle või mõne muu Morrisoni romaani fänn!
Täna räägime aga hoopis Morrisoni esimesest romaanist "Siniseim silm" (The Bluest Eye, 1970).
Autor oli romaani kirjutamise ajal õppejõud ning kasvatas üksinda kahte poega, mis võis inspireerida mõtteid ning juhtumeid laste maailmast, kuid samuti tema enese lapsepõlvest. "Siniseima silma" protagonist on Pecola, noor tüdruk inetu näoga, keda koolikaaslased ja naabrilapsed pidevalt kiusavad. Pecola lapsepõlv on ka kodus täidetud vägivalla ning vanemate omavaheliste tülidega. Pecola alkohoolikust isa on võimeline oma tütart armastama vaid perverssel moel, mis hävitab Pecola hinge ning sisemust veelgi enam.
Pecola unistuseks on saada sinised silmad, mida noor tüdruk peab täiusliku ilu sümboliks, ning meetodid ja ebausulised tseremooniad, mis võivad olla vajalikud siniste silmade omanikuks saamisel ei takista teda karvavõrdki. Ka reaalsus ei takista Pecolat - kui kõik tema ümber hävib ja kui tema füüsiline ja emotsionaalne kannatus välismaailma survel lagunevad, põgeneb Pecola oma sisemaailma, kus tema sinised silmad kõige heledamalt ning värvikamalt helgivad.
Et tegu oleks mingil rindel õnneliku lõpuga, võite aga unustada - Pecolat on kiusatud, löödud, ahistatud, vägistatud, mõnitatud ning alandatud. Vaid oma isikust, oma kehast eemaldumine ning põgenemine oma fantaasia sfääridesse aitab tüdrukul üleüldse oma eluga toime tulla.
Morrison on juba oma esimese romaaniga teinud ohtralt suurepäraseid valikuid kompositsiooni tasandil: Pecola on küll kõige kurvem tegelane, kuid ka tema vanemate elu pole olnud särav ega lilleline. Romaani teises pooles näidatakse Cholly ning Pauline näruseid nooruspõlvesid ning tekitatakse empaatia ning põhjendav perspektiiv Pecola düsfunktsionaalse pere päritolu asjus. Selge on loomulikult, et ükski seletus või taustinfo ei muuda paremaks seda, mis juhtub vaese Pecolaga - kuid pinge ning ühe oodatud loo tegeliku tuuma valguse kätte toomise tehnika on Morrison juba oma varases loomingus meisterlikult seljatanud.
Romaan meenutab sellel rindel veidi Ottessa Moshfeghi "Eileeni", kus samuti tundub, et räägitakse millestki ja lähenetakse millelegi, kuid romaani lõpuks oleks justkui loetud oodatust hoopis erinev romaan - kuid lugu on üdini põnev, haarav, ning tülgastavalt masendav, mis puutub noore naise keha käsitlusse nii tema enda kui teiste silmade ja käte läbi.
Moshfeghi romaani blogi saate lugeda siit (link).
Et muljed kokku võtta - pole ime, et Morrison pälvis "Siniseima silma" eest Pulitzeri kirjanduspreemia, ning neile, kel pole traagiliste, julmade ja kohutavate, kuid psühholoogiliselt uskumatult haaravate ning meisterlikult kokku pandud lugude kogemuse ees hirmu, on Morrisoni esikteos kindlasti väga tugev lugemiselamus.
Omalt poolt soovitan seda romaani soojalt - "The Bluest Eye" kuulub Morrisoni parimate ning tugevamate, kuid ka ahastavamate romaanide hulka. Lugege ettevaatlikult, ning lähenege aeglaselt - kogemus on ülimalt intensiivne.
No comments:
Post a Comment