Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. [43]
Eesti kirjaniku Vahur Afanasjevi (sünd. 1979) sulest on ilmunud igasuguses formaadis teoseid: luulet, romaane, muusikat, lühijutte, erinevaid lühifilmiformaate ning reisiraamat.
Afanasjevi siiani mahukaim ja muljetavaldavaim teos on eelneval aastal ilmunud ajalooline romaan "Serafima ja Bogdan".
Tegu on 560-leheküljelise romaaniga, mis kirjeldab Peipsiveere vanausuliste elu aastatest 1944 kuni 1990ndate keskpaigani - iga peatüki juurde on lisatud aastaarv, kuid viimase peatüki ajaline määratlus on "1987 ja hiljem" ning romaani epiloogis mainitakse 1990ndate keskpaika.
Mahukas romaan on üles ehitatud vägagi loetavalt, jaotatud nelja temaatilisse raamatusse, mis omakorda jaotatud kohati üpris lühikestesse peatükkidesse. Kirjeldused on mõnikord lühidalt muljelised, mõnikord mõtisklemajäävalt sisekaemuslikud. Leiab nii panoraamseid loodusvaateid aastaaegade vaheldumisest Peipsi järve ääres, lühikirjeldusi poliitilise, sotsiaalse, kultuurilise maastiku muutumistest antud aastatel, ning üldinimlikke mõtisklusi kõige lihtsameelsemas laadis.
Esimene kiiduväärne aspekt ongi kindlasti väga lihtne kompositsioon, mis ei hüppa ajas (eriliselt) ei edasi ega tagasi ning lubab lugejal rahulikult tekstile keskenduda. "Serafima ja Bogdan" käsitleb selgelt, täielikult ning lõplikult nimitegelaste saatused, kelle pereintriigide ning võimsa kättemaksuakti ümber keerleb romaani põhilugu. Sellele lisaks on aga kätketud mitme perekonna loomised, lagunemised, intriigid, tähtpäevad ning leinapäevad. Kõrvaltegelasi on ohtralt ning nende kohati eestlasele võõrana tunduvad nimed ei lihtsusta kõigi kõrvaltegelaste elude samaaegset hoomamist. Kuid kuna kompositsioonile pole lisatud üleliigseid käänakuid, on kõiki tegelaste jälgimine siiski piisavalt kerge, et jaksata ka kõigile kaasa elada.
Teemad on niivõrd poliitilised, kuivõrd ühele peipsi vanausulisele poliitika üldse teadlik saab olla - paljud vanakestest ei oska õigupoolest lugedagi. Kuid maailm leiab ka nemad ning traktorid, vesiklosetid ja Ameerika Hääl ei jäta Kasepää, Voronja, Sofia ja Kolki külasidki puutumata.
Meenuvad "Näkimadalad" - palju kirjeldatakse kalastuskombeid, pereelu, suhtlust naise ja lastega, pulmakombeid, söögitegemise ning muude talutööde argipäeva, kuid täpselt piisavas koguses, et mitte laskuda tüütuld detailsetesse kirjeldustesse. Tähtsam on võõrvõim ning selle oht mitte ainult külaelanike kommetele, vaid nende isiklikule vabadusele, varale, pärandile nii kultuurses kui kapitali mõttes.
Lisandub rahvast, lõkketuli tehakse üles.
Merkuli ema Pelageja vaatab, rõõmustab - elu on külla tagasi tulnud. Kui kergesti unustavad inimesed, et nõtke jõuline kõikumine, mida rütmistavad hoogsad keerutused ja kannab edasi higine lõõtsutav tahtejõud, rõõm lihastest, soontest ja verest, on vaid pelk välgatus surmatantsu sünges rivis. Kuis suudaksime elada unustuseta?
[...] Vana ühiskonnakorralduse asendumine millegagi, mille nägu pole veel selget kuju võtnud, mis lubab õnne, kuid pakub seni vaesust ja hirmu, ei tee kellegi noorust koledaks ajaks. [64]
Kirjeldatakse nii kauneid kui koledaid hetki - vangistamist, küüditamist, vägivaldset piinamist ning halastamatut võimu näitamist, - kuid samaaegselt antakse isegi kõige võikamale antagonistile taust, mis võiks tekitada veidi empaatiat. Figuurid on mitmekihilised, avatakse nende empaatikattekitav sisemaailm ning kaalutakse tumedaid ja heledaid toone nende hingelises kaleidoskoobis. Lugejale on nähtavad igatlaadi argumendid, mis jätab ka figuuride suhtes mõtlikuks ning jätab lugemisel sügavamat sorti jälje.
Afanasjevil on "Serafima ja Bogdaniga" õnnestunud kirja panna tõeline Eesti Suurromaan, mis noorema põlvkonna lugejas võiks uut huvi oma kultuurilise mineviku vastu tekitada - olgugi, et Peipsiveere vanausulised on ehk veidi venelikumad kui eestilikumad, - ning veelgi tähtsam on asjaolu, et selle kultuuriruumiga tegelevat romaani veel kirjutatud ei olegi, niiet täidetud on väga oluline kultuurilooline lünk eesti kirjanduses.
Kuid sellest asjaolust veel sügavamale vaadates on romaan täidetud ohtrate kaunite refleksiivsete lõikude ning mõtisklustega erinevate osapoolte ning figuuride perspektiividest, mis lasevad ka lugejal hetkeks vaikusesse jääda ning mõttevoki ketrama tallata.
Suurepärane romaan, soovitan väga soojalt.
No comments:
Post a Comment