Katrin Johanson: "Hundirada" (2018)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal. Sel aastal ilmus uusim romaan "Hundirada". 

"Atlantise" teemalist blogi on võimalik lugeda siin (link), sedakorda võtsin kätte "Hundiraja".

Johansoni uusim romaan on täis sügavat melanhooliat mitte kurblikkuse, vaid mõtlikkuse suhtes. Tema figuurid on muusikud, kunstnikud, kirjanikud, tantsijad, kes suhtlevad iseendaga sissepoole ja vaid oma kunsti kaudu tõeliselt väljapoole.

Romaani alguses mõtiskleb oma pigem kaotuste kui triumfidega täidetud elu üle Teppo, kellele olemasolemine hakkab vaikselt tunduma lootusetult tühjana:

"Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta." (13)

Romaani olevik ja tulevik põimub omapärase välimuse ning veidra kehalise eripära pärinud erilisest suguvõsast põlvneva Sashaga, kelle areng oma erilise suguvõsa liikme ja esindajana ning naisena saab romaani põhiliseks probleemiks.

Kiitust väärivad taas stilistilised-kompositsioonilised valikud ja elemendid: "Hundirada" lugeda on kõige nauditavam sõna-sõnalt mõttes retsiteerida, sest lausekulg on tihti niivõrd kunstiline, muutumata sealjuures kunstlikuks. Romaan on osaliselt lahendatud kirjavormis, et Sasha suhet kasuisa ja vanema venna vahelist rolli täitva Gregoriga lugejani tuua nii, nagu see on - kahe intensiivselt tundva ja tunnetava inimese vaheline vastandlik sõprus, kus aga esindatud ka Sasha poolne hirm ning ebakindlus oma minevikku sukeldumise ees.

Sasha on eelkõige Sasha, kuid teised tema suguvõsaga seotud isikud peavad tema kuuluvust tähtsamaks kui tema individuaalsust. Kerkib vaikselt ka romaani põhiteema - mineviku varjude tunnetamine ning seljatamine, enese defineerimine geenide ja päritolu kaudu.

Teatud aspektidest sujub romaan vägagi takistustevabalt: Teppo algne melanhoolia ning samuti kurblik minevik pühitakse hilisemate vaat et idülliliste suhetega kasuperes minema. Kuid selge on, et ka siin on tegu mineviku hallusega, mis tuleb enne ületada, kui rahulik elu algab.

Samuti huvitav on lühike, kuid selgelt tähtis mõtisklus õnne teemal: õnn pole elu alatine eesmärk ja õnnetu olemine kuulub samaväärselt elamise juurde kui õnnelik olemine. 

Ainus probleem, mis minu silmis koorub, on lugejapoolne mõistmine. Tundeline kunstiinimese mikrokosmos on mõistetav vaid tundelisele kunstiinimesele - seega lugesin "Hundirada" innukalt ja pühendunult, praktiliselt ühes tükis otsast lõpuni läbi. Kuid romaani läbiv esoteerika ja müstika on oma olemuselt - kuigi mainitakse hetkeks ka ideaalse naise ja ideaalse mehe võrdsust; idee, mis mullegi isiklikult südamelähedane ja empiiriliselt võimalik - on Johansoni romaan eelkõige naiseliku energia kandja ning asisema kirjanduse armastajatele mitte nii haarav kui näiteks "Atlantis abajas".

Võib-olla just seetõttu oleks tähtis "Hundirada" kätte võtta, sest tegu on väga kõrge emotsionaalse intellekti tasandiga romaaniga, mis aitab hajutada kahtlusi asjaolude suhtes, mida muidu võimalik vaid alateadlikult tunnetada. Nagu taskulambita jääluidetel koduteed otsides - vaid julgematest julgemad läheksid nii kaugele nii tundmatusse kohta, sest tegelikult on see koht vägagi tuttav.

Soovitan soojalt!

Eva Koff: "Sinine mägi" (2017)

"Aga sa mõtle teistmoodi. Mõtle, et armastus teeb vabaks. Kui sa päriselt kedagi või midagi armastad, siis sa oled vaba. Siis sa oledki see, kes sa päriselt oled. Siis sa pole enam elu ja maailma ori. Aga kui sa oled keemiline aine, mis reageerib mingi teise ainega, siis sa oled vangis. Keemiline element, mis sõltub teisest ainest ja teise aine omadustest. Ma viimasel ajal olen ikka mõelnud, et armastus on ju ime.”


Eesti kirjaniku, näitekirjaniku ning prantsuse keele õpetaja Eva Koffi (sünd. 1973) esimene romaan "Sinine mägi" ilmus eelmisel aastal. Romaan räägib kolmest eesti naisest erinevatel aegadel, 20. sajandi alguses ja lõpus. Taustalõikudes kokku võetud ajaloolised sündmused on küll erinevad, kuid unistused ja südamevalu täitsa sarnased. Koffi romaan on täis igatsust ja tundelisust.

"Sinine mägi" lookleb kolme ajaruumi vahel. Romaan on ülevaatlikult jagatud kolme osasse, millest kaks mängivad põhiliselt olevikus, 1990ndate keskel, ning kaks minevikus, enne ja pärast I. Maailmasõda. Peatükid on kergema orienteerumise tarbeks pealkirjastatud aastaarvudega.

Ajatud probleemid naiste elus nagu elukutse omandamise ja karjääri alustamise tohtimise eest võitlemine, kättesaamatud omast elemendist kas vaimustunud ning oma individuaalset rada käivad, või oma mineviku deemonitega täidetud ning seetõttu naise kõrval seismiseks kõlbmatud mehed. Ikka tuleb tundelistel indiviididel toe ja armastuse, eelkõige nende ambitsioonide mõistmise nimel võdelda rohkem kui nende meessoolistel kaaslastel. Sõprus, armastus ning konventsioonide põletamine käivad nii 20. sajandi alguses kui lõpus käsikäes.

Koffi esikromaan on kirjutatud kaunilt, tundeliselt, joonistavalt. Ta näitab lugejale väga selgelt oma figuuride siseelu, nende kaitstud lapsepõlvesid ning traumaatilisi nooruspõlvesid, vägivalla ja armumiste arme. Nii südamevalu kui kalgistus on ajatud sündmused ja purunenud pered samuti.

Väga kõrgelt hindan tema oskust näidata igat inimest igas valguses ja luua empaatiat iga hea-halva spektri varjundisse kuuluva figuuri, mehe ja naisega - kuigi romaani tunnetuslik tasand on minu arvamuse kohaselt pigem naiselik, elasin samamoodi kaasa meestegelastele.

Armastuse ja hingelisemate teemadega seob Koff ka 20. sajandi ajalugu, kultuurilugu, naisliikumise tausta, religioosseid trende, meditsiinilugu, ning veidi ajaloolist hõngu igast valdkonnast.

Veidi puudu jääb laia ajalisuse tõttu siduvast narratiivist, kuid see pole ilmselgelt "Sinise mäe" eesmärk - punane lõng puudub sihilikult. Kuid väga pikalt seetõttu kirjutada ei ole - lugeja peab ise romaani lehekülgedelt leidma selle sisu, mis ei peitu sõnades, vaid nende taga ning vahel. Ja jätab veel mõneks ajakski mõtisklema.

Koffi romaan on ilus, värviline, põnev portree 20. sajandi Eesti inimestest ja väärib tundelise romaani armastaja tähelepanu kohe kindlasti.

Vinge! Meeldis!


E-raamatu eelvaade Varraku kirjastuse kodulehel (link)

Aliis Jõe: "Viimane laev" (2017)

Aliis Jõe üllatuslikult populaarse naisteka "Viimane laev" autoriks on tegelikult hoopis ETV režissöör Elo Selirand (sünd. 1975), kes tahtis oma sõnul vaid kätt proovida naisteka kirjutamisel.

Nii raske see ju olla ei saa, arvas Selirand - ning ega vist polegi.

"Viimane laev" on armas lugu nooruse naiivsuse tõttu rasedaks jäänud, poja kasvatanud ning nüüd elusügises edasi jõuda püüdvast hooldusõeest Aliisist, kes Rootsisse koristajakohale seilates juhuslikult päästab jõuka kuid ekstsentrilise Juha elu. Mehe hooldaja kohale asudes avaneb Aliisile uus, võõramaine ning põnev maailm, ja elust siiani ilma jäänud naine saab mõne kuu jooksul nautida kõike, mida elu pakkuda võiks - kuni traagilised sündmused talle taas järele jõuavad.

Valisin "Viimase laeva" kerge lugemise eesmärgil ning põhimõtteliselt pettuma ei pidanud: tähtsad teemaboksid nagu kauni, kuid halli hiirekese glämm-korrektuur, kaalulangus, meestemaailma taasavastamine ning potentsiaalne armastus on läbikriipsutatud. Romaan on õbluke ning sündmuste kiire käik ja figuuride paljusus varjab sügavuse puudumise - lugemine läheb kiirelt ja ohhetamiste ja ahhetamiste vahele pole väga palju mõelda vaja.

Siiski on Selirannal õnnestunud puudutada ka tõsisemaid teemasid nagu vanaduspõlve ja lapsepõlve vastalisused, vanematele andestamise vajalikkus, üldiste sotsiaalsete konventsioonide ja traditsiooniliste perestruktuuride jahtimise vajadus ning sellest lähtuvalt edu mõõtmine. Juha on saladuslik ja pohhuistlik vanamees, kuid tema mõtteviis ja vestlused Aliisiga on üpris huvitavad ja kahe maailma põrkumine päris põnev jälgida.

Kirjutamisharjutuse ja nauditava romaani vahele on minu silmis siiski paar sammu jäänud - oskuslikumad-realistlikumad taustakirjeldused lisanuksid paarkümmend lehekülge ning ainele sisulist kvaliteeti.

Samuti tundus romaani lõpp väga kiiresti kokku põimitud - viimase paari lehekülje jooksul toimub väga palju kiireid arenguid. Oleksin soovitanud need arengud kas nagunii plaanitud järge jätta või vähemalt pikemalt välja kirjutada, et lugejale ajaliselt rohkem muhedat lugemist pakkuda. Esimest romaani lõpetav sündmus võinuks olla hoopis näiteks teise osa esimese kolmandiku keskel, et pinget ülal hoida, kuna juba mõni lehekülg enne toimunu piisavalt pingeliseks muutis.

Kokkuvõtvalt - "Viimane laev" on tore, kerge, teatud mõttes ebakonventsionaalne naistekas, mil piisavalt mõttevaba lugemist (trenn ja kaalulangetamine...) ning siiski käputäis huvitavat mõtteainet (sinu-õnn-sõltub-vaid-sinust-nihilism versus tundeline elu sotsiaalses raamis, versus valitud perekonna selge edulisus...).

Öökapiraamatuks kõlbab küll.

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Eesti kirjanik, lavastaja, produtsent, stsenarist ning telekanali Kanal 2 looja Ilmar Taska (sünd. 1953) on eelkõige tuntud lühi- ning teleformaatide poolest. Taska lühijutte on tõlgitud inglise, rootsi, soome, taani, bulgaaria ja läti keelde.

Eelmisel aastal ilmus Taska esimene, 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud novellil põhinev romaan "Pobeda 1946", mis on pälvinud ohtralt positiivset vastukaja nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil - ning ka juba järgmisel aastal plaanitud ilmuma inglise, soome ja taani keeles.

Taska oskab ümber käia keelega, kirjutab voolavalt ning oskab luua pinget. Autor kirjutab lühikestes peatükkidest, hüppab perspektiivide vahel ning reastab sündmused hoogsalt, jättes siiski piisavalt ruumi figuuride emotsionaalsele ning sündmuste lineaarsele arengule.

Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi. Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?” 

„Ei, bussijuhiks,” vastas poiss. 

„Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?” 

Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga.

„Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe. 

Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida. Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.

Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?” Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi juhtis. Onu justkui luges ta mõtteid, nihkus eemale ja ütles: „Tule istu lähemale ja võta roolist kinni nagu õige bussijuht kunagi.” Poiss pani mõlemad käed roolile ja vaatas läbi akna otse ettepoole. Mees vajutas mingile nupule ja äkki hakkasid kojamehed tööle. Poiss kilgatas ehmatusest ja nad mõlemad naersid. Mees võttis poisi käe, vajutas nupu alla ja kojamehed lõpetasid töö.

„Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu. 

„Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. 

Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas.

Taska kirjanduslik karisma ilmneb romaani lehtedelt koheselt - tema valikud romaani kompositoorsel tasandil loovad tasakaalu narratoloogilise põnevuse ning emotsionaalse süvenemise vahel. Pobeda sõidab just õige kiirusega, mis on sellist laadi romaani puhul tähtis.

Samuti värvikas ja kaasahaarav on perspektiivide paljusus: nii romaani ainsad kaks olulist nimitegelast kui tüüptegelastena kategoriseeritavad poiss, mees ja naine tuuakse lugejani nende vaatenurgast lähtuvalt. Kõige õõvastavam on toimuvat jälgida väikese poisi kurjuse strateegiaid veel mitte mõistvast perspektiivist ja näha, kuidas tema lojaalsus valele poolele üle läheb - kuid ka Pobedat rooliv mees on maalitud väga huvitavalt, näidatud nii sees kui väljast, karget kontrasti joonistades.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.


Ootamatu oli hoopis asjaolu, et Taska osadele oma figuuridele lootuste täitumist lubab. Kuid ka see on realistlik ning kirjandusliku edu jaoks ilmselt osaliselt ka vajalik.

Väga põnev romaan! Soovitan soojalt!