Saksa modernismi autor Arthur Schnitzleril (1862–1931) on kombeks oma jutustustes lugejat pinges hoida ja lõpuks oodatud lahenduse üllatuslikku alternatiivi pakkuda. Õnnelikud lõpud polnud modernismi ajal moes ja sellest kaugemale minnes võtab Schnitzler inimhinge üpris korralikult tükkideks ja emotsioonid, mis tavalugeja sentimentaalseks meelestavad, omandavad groteskse varjundi. Just selles peitub Schnitzleri esteetiline ja kirjanduslik väärtus - olla realistlik ja kirjeldada ja kritiseerida vana, sealjuures oma narratoloogilise filigraansusega lugejast ootamatus järjekorras emotsioone välja pigistades. Mis tundub lihtne, pole äkitselt enam sugugi nii lihtne. Ega ilus. Ega armastusväärne. Aga huvitav. Ja mitte nõrganärvilistele mõeldud.
"Suremine" (kirjutet' 1892, ilmunud 1894, eesti keeles 1920) on üks Schnitzleri repertuaari paremaid näiteid. Lugu räägib paarist, kel surmaga vastamisi seistes väga erinevad ideed ja emotsioonid peast läbi käivad ja sellest, kuidas nende emotsionaalne kaugenemine ja kapseldumine lõpuks kurvalt kulmineerub. Felix on haige ja tuberkuloosi suremas ja kui Marie kuuleb, et mehel on vaid aasta elada jäänud, on esimene reaktsioon: "Suren koos sinuga!". Samal ajal teeb Felix oma neiule hoopis ettepaneku lahku minna, enne kui olukorra traagika väljakannatamatuks muutub.
Paari soovid ja mõtted muutuvad sellest hetkest peale drastiliselt, mõrvast ja enesetapust põgenemise ja paranemiseni ja ausalt öeldes ei soovigi ma rohkem sisust avaldada, sest kui tumedateks mõteteks inimene võimeline on ja kui suurepäraselt ta seda oma kaaslase eest varjata oskab, teab näiteks Billy Joel, kui laulab:
Well we all fall in love
But we disregard the danger
Though we share so many secrets
There are some we never tell
Why were you so surprised
That you never saw the stranger
Did you ever let your lover see
The stranger in yourself?
Lugu on eesti keeles sada viiskümmend ja paar lehekülge pikk, seega võtke see kätte ja lugege, sest Schnitzleri makaabrilt joonistatud sentimentaalse armastusloo kriitika on oma ülesehituselt nii tõene oma šokeeriva loomusega, et jätab teid pikemaks ajaks iseenda piiride üle mõtisklema.
