Wednesday, May 30, 2018

Paavo Matsin: "Must päike" (2017)

Mis juhtub? Mis on juhtunud? Mis on juhtumas?

Kõike võib juhtuda.

Kurest võib saada mees, mehest võib saada kurg, ning naisestki võib saada mees, kui temperatuurid vaid sobivad. Tegelikkus on kirjutatud ajaloo annaalidesse, kuid samuti võtavad mustad kured leili ja lasevad isandatel end teenindada.

Sürrliteratuuri vürst, Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970), kes oma seekordses kunstipärases-ajaloolises-veidras-virrvarris "Must Päike" (2017) käsitleb teoorias üht kurioosset seika lauluisa Kreutzwaldi elust, loob seekord maailma, mis langeb samaväärselt 19. ning 17- sajandisse - on olemas ööklubi ja prasnik, kuid samuti on olemas Kreutzwald ning Baer ning Koidula, ning samuti on olemas must kurg Ibrahim Hannibal - nagu "Gogoli diskogi" kohtuvad nad kõik, sedakorda alasti Kreutzwaldi saunaks ümberfunktsioneeritud majas.

Aga ikkagi - mis toimub?

Paavo Matsini kurgede maailmavalitsuse episoodi võib tõlgendada nii ja naa, võib lugeda vaimustusega ja soovitada soojalt igaühele (vastav arvustus siin - link) ning võib lahata üliteaduslikult ja jungiaanlikus võtmes, tuues välja kõik olulised ajaloolised detailid, mis Matsin oma absurdumis on segi paisanud. (vastav arvustus siin - link) Kuna mõlemat on juba tehtud, siis viitangi nendele kahele arvustusele - pealiskaudsemale huvilisele sobib esimene, detailide kütile teine, mulle pakkusid pinget mõlemad.

Kuid Matsini uusima tramburai mõnepäevase seedimise järel mainin paar pinnale kerkinud punkti.


Matsin on tõeline 21. sajandi eesti kirjanik ning kirjandusloolane - nii "Gogoli disko" kui "Must päike" sisaldavad muljetavaldavat teadmiste kogumit komejantide pea- ning kõrvaltegelaste elude kohta ning võtavad stilistiliselt eeskuju õpitud materjalist. 

"Gogoli disko" teemalise blogi leiate, muide, siit (link). Ka sel juhul on Matsin pühendunud oma temaatikaga üdini tutvumisele pealispinnal tõeliselt ajuvaba, kuid tuumas vägagi oskusliku teksti loomisele.

Eesti kirjanik on Matsin, sest tunneb korralikult huvi kodukirjanduse ajaloo vastu ning on mõlema romaani puhul käsitlenud tegelaste ajalooliste kohtumiste, mõtete ning tegude taustasid ja lähtub sellest. Matsini tegelaste tundeelu on reaalne; nende olmeelu samavõrd ebareaalne.

21. sajandi kirjanik on Matsin oma hulljulguse poolest, traditsiooniliselt väärtuslikke kirjanduselemente uude valgusesse seada: ka idealiseeritud eeposekirjutaja on hämarate mõtetega inimene ning selliseid realistlikke tahke võib esile tuua küll. Matsin uuris "Musta päikese" tarbeks Kreutzwaldi kirjavahetust doktorist sõbra Georg Julius Schultz-Bertramiga, ning sealtki võis leida rämedaid vormistusi ja kahemõttelisi lõike. Reaalsus on ilustamata.


Sellele lisaks on Matsin stilistiliselt põnev, luues - siin on teda võrreldud näiteks Anthony Burgessiga, kelle "Kellavärgiga apelsin" keeleliselt sama värskendav kui sisuliselt häiriv. "Must päike" on seega sügavaloomuline, tõsiste ettevalmistuste ning kompositsiooniliste pingutuste tulem.

Kuid saamaaegselt on tegu pigem unenäolise illusiooniga, võib-olla mõne pilve tõmmanud bumbo halvaloomuline kogemus, mis vapustab niivõrd, et pea iga lause lõpetatakse hüüumärgiga.


Matsini romaan on kindlasti sensatsiooniline selle sõna heas ja halvas mõttes.

Kuid tõelise huvi puudumisel pole ilmselt ka võimalik romaanist selles laadis naudingut saada, mil määral Matsin selle kallal vaeva nägi.


Seega jään neutraalsele seisukohale.

No comments:

Post a Comment