Hispaania kirjanik Camilo José Cela (1916-2002) oli üks mõjukamaid kirjanikke Hispaanias pärast Teist maailmasõda. Cela pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1989. Eesti keeles on ilmunud Cela skandaalne romaan "Taru" (La Colmena, 1950) ning Loomingu raamatukogus on ilmunud jutustuste kogumik "Apelsin on talvine vili".
Cela romaan "Taru" on skandaalse ilmumislooga, sest keelati Hispaanis ning ilmus hoopis Argentiinas, kuna romaan olevat liialt groteskne ja seksuaalne. Sellest hoolimata pälvis Cela lisaks Nobelile mitmeid mainekaid kirjanduspreemiaid ning samuti sai temast Hispaania parlamendi liige.
Lugesin Cela esimest romaani "Pascual Duarte pere" (La Familia de Pascual Duarte, 1942), mis on vormistatud kui vanglas istuva Duarte viimane ülestunnistus enne hukkamist. Duarte on mõrvar ning hukkamõistetud kurjategija, kuid raamjutustuse kohaselt on tema kongist leitud pakk päevikulaadsete sissekannetega, kus Duarte kirjeldab oma elu ja selle traagilise lõpu lähenemise tunnetamist.
Juba protagonisti nägemus oma vanemaid kirjeldades on romaani fatalistlik-küüniline toon väga selge:
"My father and mother didn't get along at all. They had been badly brought up, were endowed with no special virtues, and could not resign themselves to their lot. And their defects, all of them, I inherited, to my misfortune."
Pascual Duarte on ühest küljest tüüpiline kuumavereline hispaanlane, kellele meeldib veini juua, päevakajalistest sündmustest rääkida, end oma ema poolt hellitada lasta ning mingil hetkel noore ning kauni naisega abielluga, kelle ema tema jaoks välja valinud. Kuid samuti on Cela protagonistil kaasasündinud tumedam pool, mis teda aina vägivaldsematesse tegudesse tirib ja tema saatusele juba noores vanuses alla kirjutanud on.
Duarte kirjeldab esimestel lehekülgedel, kuidas laseb maha truu koera, ning hiljem seletab, miks tõmbab korduvalt noaga lahti mära kõhu, kes põhjustanud tema perele korvamatu kaotuse. Duarte aina kasvav raev ning vajadus hävitada temale lähedased mehed, naised ning loomad muudab mehe lõpuks koletiseks ning alles pärast mõeldavalt häbiväärseimat mõrva on tema hing tunnetatult vaba.
Romaani raamjutustus on täiesti ebavajalik - asjaolu, et tegu on vangi ülestunnistuse ning viimase pihtimusega, ilmneb sisust endast, ning hilisemad selgitused Duerte viimaseid elupäevi tunnistanud vaimulikelt ei anna mingit faktilist selgust tema saatusest. Kõige puhtam lõpp on Duarte päeviku viimane lõik, mis tunnistab tema viimasest mõrvast lähtuvat täielikku puhtaksaamist.
Samuti on ääretult haaravad sellele eelnevad etapid, mis kirjeldavad tema hetkelist õnne inimlikest pisiasjadest, lootust maailmas tavalise, lihtsa mehena ellu jääda, ning selgust oma loomuse ebainimlikkusest, mille kulminatsiooniks vägivaldsetele tungidele täielik allaandmine.
Jumalaga rahu saavutamine või mõrvas lunastuse leidmise aspekt jääb katoliikliku Hispaania kontekstis samuti kõlama, kuid inimelu lõpetamise tungi fenomen on antud tekstis kindlasti põhiline huviobjekt, mida lahatud ja kirjeldatud vägagi oskuslikult.
"Pascal Duarte pere" on mõrvani mineva mehe psühholoogiline anatoomia, kirjeldatud täpselt ning julmalt, puhtalt ning kiirelt - düsfunktsionaalsete protagonistide fännidele kindlasti väga rahuldav lugemiselamus.
Põneva, verise ning psühholoogiliselt halastamatu romaani huvilistele soovitan väga soojalt.
No comments:
Post a Comment