John Dos Passos: "Manhattan Transfer" (1925)

USA kirjanik, kunstnik ning parameedik John Dos Passos (1896-1970) on üks tuntumaid põhja-ameerika kirjanikke 20. sajandi esimesest poolest. Dos Passos kuulub ühes Hemingway, Faulkneri ja Fitzgeraldiga Ameerika Ühendriikide kuulsamate modernismi esindajate hulka.

Dos passose kuulsaim teos on triloogia "U.S.A.", kuhu kuuluvad romaanid "42. paralleel" (The 42nd Parallel, 1930), "1919" (1932) ja "Suur raha" (The Big Money, 1936). Eesti keeles punase raamatu sarjas ilmunud on aga samuti tuntud 1925. aastal ilmunud teine romaan "Manhattan Transfer", mis mehele ka kiirelt kuulsuse ja menu tõi. 

Romaani pealkiri on eesti keeles jäetud samaks, kuna sõna "transfer" ülekande, ülelennu või ülemineku tähenduses on mõistetav. Dos Passose teisikromaanis on juttu sellest, millest suures plaanis juttu ka tema ülejäänud romaanides: tüüpiliste ameeriklaste ehk erinevatest maadest New Yorki rännanud iirlaste, sakslaste, itaallaste, prantslaste ning muude riikide elanike unistustest, pettumustest, kurnavast argipäevast ning muhedatest seiklustest.

Dos Passosele meeldis maalida oma romaanide kaanepildid ning kuigi Penguin Classics on kaanele pannud Edward Burra impressiooni New Yorgi baarist, on täpselt selline argimulje ning üksikute figuuride portreed Dos Passose romaani sisuks. Lühikesed muljed, dialoogid ning ühe- või pigem poolepäevased narratiivilõigud moodustavad paari figuuri hüplevad elulood.

Dos Passose figuurid on sotsiaalsel ning inimlikul skaalal paigutatud risti-rästi: ekstsentriline näitlejanna, keskmiselt edukas idealistlik advokaat, egoistlik trofeeabikaasa, halli hiire masti kuid rikas pärijanna, paksunahaline kelner, lihtsakoeline meremees jne. jne. jne. Jälgitakse kolme-nelja figuuri elu romaani läbivalt, kuid enamik tegelastest puutuvad teatud kontekstis ka omavahel kokku.

Romaan on impressionistlik ja annab lähivaates edasi vaid teatud muljed ning mõtted antud figuuride elust, kuid nende muster on sama: neil on ideaalid ja unistused, mida nad on tulnud New Yorki jahtima, ning sellest linnast lahkuda nad ei kavatse, kuigi elu on karm ja linn mudib neid regulaarselt oma hammasrataste vahel. Kohati masohistlik kuid alati väsimatu New Yorgi elanikkond võitleb igapäevaselt ellujäämise nimel, ning traagiliste vahejuhtumite vahel on ka õhtuti aega lonks võtta, sest vaid viski teeb mehest mehe, ning shampus omakorda staarist staari - üks tõstab samal ajal rauda ning teine mikrofoni. 

Oma inimlikus koes on nad samakaalulised - või tähtsuse skaalal äravahetamiseni sarnased, kuigi illusioon ütleb midagi muud - elemendid New Yorgi elutsüklis. Kontrastsed rikkad ning puruvaesed elud lisavad elementidele värvi, sest röntgenisse lükatakse mõlemad samaväärselt ja täiuslikult õnnelik ega üdini õnnetu pole ükski neist. Kõik toonid on ses plaanis tabatud ja huvitavalt kõrvutatud.

Sisuline narratoloogiline mass on kokkuvõtvalt-ülevaatlikult mitte pidevalt üht figuuri jälgiv, vaid suurlinnale kohaselt mitme isiku vahel hüplev, pigem elu kui indiviidi näitav, hävitavaid tendentse kokkuvõttev, elule mitte empaatia vaid irooniaga lähenedes. Isiklikult naudin selliseid romaane ning vastavalt ka Dos Passose kirjutatut. Puudub kangelane, sest New Yorgis pole päriskangelasi, vaid  hoopis pärisinimesed. Romantikafännidele "Manhattan Transfer" seega ilmselt ei sobi. Muheda lugemiselamuse fännidele aga küll.

Dos Passose romaan on ka stilistiliselt kirjutatud väga haaravalt, inimlikult, dialoogid on elavad, kirjaviis jäljendab vähemalt inglisekeelses variandis itaalia, juudi, saksa, prantsuse ja teisi aktsente, niiet figuure on võimalik elavalt ette kujutada. Mulle kui keeltearmastajast lugejale pakkus "Manhattan Transfer" seeläbi veelgi enam naudingut, kuigi võib mõnele lugejale pigem raskusi valmistada.

Ameerika kirjanduse armastajatele ning näiteks "Suure Gatsby" fännidele võiks Dos Passose humoorikas tänavapilt olla kindlasti suur nauding, ning 20. sajandi linnapildiromaanide seas seisab "Manhattan Transfer" kindlasti tugevalt esireas. 

Väga huvitav lugemiselamus!

Ekskurss filmilinale: Suur Gatsby

F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) romaan "Suur Gatsby" (1925) kehtib oma aja näidisteosena, seda samaaegselt nii sädeleva glamuuri imetlemise kui kriitilise refleksiooni kohapealt. Jay Gatsby on küll kahtlasel teel rikkaks saanud, kuid tegelikult pole see ju tähtis, sest tema legendaarsed peod meelitavad kohale kogu New Yorki, koorekihist põhjamudani, igaüks parimais riietes ja valmis elama. Mis põhimõtteliselt kirjeldab pahelisi 1920ndaid aastaid suurepäraselt.

Gatsby figuur on oma kahetasandilisuses väga huvitav, sest üpris kiiresti ilmneb igasuguste pidustuste tähtsustetud ja illusoorne väärtus mehe silmis - kõik on vaid armastatud Daisy jaoks korraldatud... ülejäänul pole tähtsust, kui Daisy on peol ja kui Daisy on õnnelik. Et kogu Daisy sisu näiline on ja et Daisy absoluutne pealiskaudsus ja materialistlik mõtteviis Gatsby ideaaltulevikuplaani tükkideks rebivad, ilmneb vaid vaatajale. Gatsby kurss on kindel ja viimase hetkeni usub ta, et abielus Daisy tuleb tagasi viis aastat tagasi alanud ja neiule pettumuse valmistanud armastuse juurde - armastus, mis Gatsby silmis puhas ja igavene ja neiu abielu kehtetuks muutev, neiu jaoks aga tegelikult vaid pragmaatiline kaalutlus.

Ühesõnaga vaene Gatsby oma naiivsuses on suurepärane sümpaatiakandja ja muudes eluvaldkondades ka väga nutikas tegelane ja ilmselgelt võimeline inimestest läbi nägema ja nendega manipuleerima, kuna ta ju oma varanduse just selliste vahenditega kokku rookis. Aga tema ainus nõrk koht, Daisy, tema "edu" ja rikkuse põhjus, saab ka tema allakäigu põhjustajaks. Samaaegselt on Gatsby muidugi ka ise süüdi, kuna on oma kinnisideede ehitatud silmaklappidega liikvel ja ei näe paremale ega vasakule vaid üksnes sihti silme ees.

Gatsby film on visuaalselt väga huvitav, kuna ühendab 1920ndate modernismi tänapäeva modernismiga - kristalllühtrid ja narmastega kleidid vihuvad tantsu Jay-Z ja Beyonce häälte saatel. Kõik on väga kiire ja lärmakas, aga ka tänapäeva vaataja arusaamas. Kokku on põimitud kahe ajastu ühine semantika ja selle tulemusena saavutatud midagi väga huvitavat ja samas loogilist.

Mul on sõpru, kes leiavad, et Robert Redford on ainus ja igavene õige Gatsby. Leian aga, et peategelaste rollid on hästi täidetud. Leonardo DiCaprio on suurepärane Gatsby. Leo väljendusrikkad sinisilmad optimismi, närvilisuse, raevu, vaimustuse ja triumfi vahel mänglemas ja Carey Mulligani isekuse hõnguga pritsitud lapselik-rikutud naiselik-haavatavuse žestide mäng tasakaalustavad teineteist suurepäraselt.

Võtke, lugege, minge, vaadake, te ei kahetse.