Nobeli kirjanduspreemia 1981. Elias Canetti: "Pimestus" (Die Blendung, 1935)

Saksa-Austria kirjanik, tõlk, sotsiaalantropoloog ning aforist Elias Canetti (1905-1994) on avaldanud arvukalt formaate: kolm draamat, esikromaani "Pimestus" (Die Blendung, 1935), ohtralt kirjanduslikke fragmente ja lühijutte, päevikusissekandeid ning sotsioloogilise uuringu "Massid ja võim" ("Masse und Macht", 1960). Nii romaan kui uuring on ilmunud ka eesti keeles.

Canetti pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1981, ning kuigi "Pimestus" ilmus saksa keeles 30ndate lõpus, sai Canettist tuntud nimi pigem alles 1960ndatel aastatel.

Canetti filosoofia romaani kirjutamisel oli 20. sajandi uutele vooludele omane põhimõte, et romaan pole enam kirjutatud kirjaniku, vaid figuuri perspektiivist, ning sellest lähtuvalt koosneb "Pimestus"  suuremalt jaolt väga erinevat masti figuuride sisemonoloogidest.

Tegu on jutustusega sinoloogist ning teadlasest Kienist, kes abiellub oma majapidajanna Theresaga, kuna on veendunud, et naine jagab tema sügavat austust raamatute ning vaimsete väärtuste vastu. Theresa aga - romaani esimeses kolmandikus teine näidatud perspektiiv - ajab taga vaid materiaalseid väärtusi nagu kallis mööbel ning uhked söömingud - ja abiellub Kieniga lähtudes lootusest tolle varandus enesele küüne alla ajada. Sellest hargnevad igavesed diskussioonid, konfliktid, heitlused, hävingud ning mõrvad.

Canetti romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga huvitavalt kirjutatud, ning näitab, kuidas kõik inimesed on mingi idee jahis ning selle jahi lõpmatuses, ahnuse põhjatuses oma ideoloogia realiseerimise nimel samaväärselt labased - olgu tegu vaimsete või materiaalsete ideaalidega. Kieni raamatute kogumise hulluse episoodid on võrdsed Theresa magamistoamööbli väljavalimise pedantsuse episoodidega.

Hiljem lisanduvad veel nii mõningad figuurid, kelle fanatism oma isiklike huvide suhtes samaväärselt idiootlik, ning üldinimlikult analüüsides võib öelda, et Canetti romaan on väga aus, selgesõnaline kriitika inimese kui üldiselt väärastunud olendi suhtes.

Canetti kui 20. sajandi uutele vooludele alluja võtab schnitti ka sürrealismist, Kieni vaimsed väärtused ning nende ülistamine viivad lõpupoole hulluseni, materiaalse kapitali jääkideta kulutamiseni ning lõpuks enese hävitamiseni. Õnnelikud lõpud pole Canetti romaanis reegliks, vaid inimlooma üldhulluse kujutamine.

Sisuliselt ning ideeliselt oleks see kõik väga põnev ja loetav ja arutletav, sest figuurid ise ning nende subjektiivsed mõtted on kirjeldatud kuna isiku perspektiivist siis lausa naeruväärselt ennast tõsiselt võtvalt ning "Pimestuse" komöödiline väärtus on selles võtmes kõrge. Igaüks meist ajab tegelikkuses taga midagi üpris absurdset, meie igapäevase kas seltskonna või enese isiku poolt seatud sihid ning väärtushinnangud võivad väga tihti jõuda fanaatilistesse sfääridesse, meie enese märkamata. Canetti figuuride puhul on asi muidugi aetud täiesti ülepingutatud mastaapi, kuid just see annab romaani tugevale groteskile juurde.

Probleemiks saab ning jääb aga romaani üldstiil: Tegevuskirjeldused venivad, laused ning mõtted korduvad, tegelikult juhtub üpris vähe ning kogutekst oleks võinud olla tunduvalt mõjuvõimsam, kui umbes pool leheküljelisest mahust oleks ära jäetud.

Seetõttu ei soovita ma Canetti romaani ka lugeda. 20. sajandi algusest on tänapäeva huviorbiiti jäänud rohkem kui käputäis saksakeelseid kirjanikke - alustades Kafkaga, minnes üle Rilke, Döblini ja Musili, lõpetades Manni ja Hessega - ning igaüht neist nimedest võin soovitada soojalt. Canetti ei kuulu enam suurte hulka, ning vajub ühes ärritavalt paljudega Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest tänapäeva vaatevinklist unustusse.

Nobeli kirjanduspreemia 1978. Isaac Bashevis Singer: "Vaenlased. Ühe armastuse lugu" (1972)

Poola päritolu jidišikeelne ameerika kirjanik Isaac Bashevis Singer (1902-1991) on kirjutanud lühijutte, romaane ning lasteraamatuid. Singer pälvis oma loomingu eest 1978. aastal ainsa jiddishis keeles kirjutava autorina Nobeli kirjanduspreemia.

Eesti keeles on ilmunud teosed "Surnud moosekant", "Ori", "Saatan Gorais; Patukahetseja", "Eksinud Ameerikasse" ning "Šoša".

Singer kirjutab juutide elust ja olelusvõitlusest nii Varssavi getos kui New Yorgi tänavatel. Tema keskseteks teemadeks on suhted juudi identiteediga, Jumalaga, paguluslaagrite õuduste sügavate jälgedega ning kohanemisest võõrastes maades.

Lugesin lühiromaani "Vaenlased, armastuslugu" (ingl. k. 1972 ning saksa k. 1976), millest vändati 1989. aastal ka film, peaosades Rom Silver, Anjelica Huston, Lena Olin ning Margaret Sophie Stein.

"Vaenlased" on humoorikas ning ettearvamatu lugu Herman Broderist, kes pääsenud poola natsionaalsotsialistide küüsist ning pagenud New Yorki, kus elab abielus teda natside eest pööningul peitnud talutüdruku Jadwigaga. Hermanil on ka ekstsentriline armuke Mascha, kellega üritab salamisi armastuse tumedamaid külgi nautida. Kuid Hermani maailm muutub vägagi keeruliseks kui selgub, et tema pagulaslaagris surnuks arvatud, maha lastud abikaasa Tamara on elus...

Lugesin näiteks ka 1976. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Saul Bellow romaani "Augie Marchi seiklused" (The Adventures of Augie March, 1953), kus sarnased humoorikad episoodid, veidrad vanaemad ning eneseotsingud, kuid Bellow romaan venis ja venis ja peatükkide paljutõotavad algused hääbusid ebahuvitavaks, farssidest koosnevaks kaaluta kirjelduskõlkuseks. Kuigi Augie kogubiograafia ja tema mõtisklused elulistel teemadel on ambitsioonikas projekt ja näiteks Bellow stiil iseenesest pole halb, ei haaranud "Augie March" mind üldse.

Singer aga, kes kirjutab juudi pagulaste saatustest, mis võiks olla maailm, mis mind vägagi sekulaarses riigis kasvanud pigem ida spirituaalsuse poole kalduva inimesena üldse ei tõmba, on tema kirjeldused Hermani lootustest ja sellest peituvast lootusetusest, rabide poolt sisestatud teadmised oma kaduvusest ning tähtsusetusest ning samas tugev tahe tunda naudigut ja olla õnnelik vägagi haaravad.

Lisaks on Singeri New Yorgis arvukalt naljakaid, kuid oma traagikat kaasas kandvad juudi päritolu rabid, näitlejad, lauljad, advokaadid, kinnisvaraagendid - nende värviline ja kärarikas väike maailm elab suurlinna ääremail ning on täis huvitavaid inimesi, kelle saatuste jälgimine on põnev.

"Vaenlased" on humoorikas romaan armastuse tähtsusest ja tähtsusetusest ning ühe mehe heitlusest inimliku nõrkuse ja jumaliku kutsumuse, kuid lõpuks elu kandmatu koormaga.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1966: Josef Agnon ja Nelly Sachs

Tänapäeva Ukraina territooriumil sündinud kuid oma elu sügise Palestiinas veetnud ning Jeruusalemmas maetud Šmuel Josef Agnonit (1888-1970) peetakse üheks modernse heebreakeelse kirjanduse mõjukaimaks kirjanikuks. Agnon pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1966, ühes juudi päritolu rootsi kirjaniku ning näitekirjaniku Nelly Sachsiga.

Saksamaal sündinud ning oma elu sügise Rootsis veetnud Nelly Sachs (1891-1970) on eelkõige tuntud näidendite ja luuletuste poolest, tema looming käsitleb juutide kannatusi holokausti ajal ning järel. 

Kuna nii Agnon kui Sachs olid kultuuriliselt tähtsad oma ringis ja ei saavutanud kunagi kuulsust rahvusvahelisel maastikul, pole neist eesti kultuuriruumis suuri jälgi - raamatupoest leidsin Sachsi loomingust eesti keeles vaid 1971. aastal ilmunud, Sachsi tuntuima draama "Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest" (Eli : Ein Mysterienspiel vom Leiden Israels, 1951), vaid mainitud on luulekogusid („Surma elamutes”, „Tähevarjutus”, „Põgenemine ja moendumine”). 

Kuid selge on, et heebrea kirjandusest oli oluline eriti pärast Maailmasõdu ning üldplaanis Alfred Nobeli enda soovitud laureaatide geograafilise jagunemise ning kultuurilise võrdsuse aspektidega arvestades mingil hetkel valida Nobeli kirjanduspreemia laureaat. 

Agnonit on võrreldud Kafkaga, tema sügav sümbolism ning tundeline äng tema loomingus annavad edasi teatud meeleolu, kuid tema romaan "Nagu külaline öös" (Ore’ach Nata Lalun, 1939) jäi üpris kuivaks ja värvituks, kui juudi kultuuri detailid välja arvata. Eesti keeles on aga võimalik lugeda tema jutustusi ("Teine nägu. Jutte armastusest", "Jutustusi") ning veidi varem ilmunud romaani "Lihtne lugu" (Sippur Paschut, 1935).

Olles viimasel ajal palju Philip Rothi lugenud, ei paku see sümboolika mulle isiklikult aga erilist huvi ning romaani ma lõpuni ei lugenud.

Sachsi luule on agooniline, tundeline, läbi ja lõhki kantud juudi kannatustest, täis hüüumärke, hüüdeid, ahastust, kirjutatud vabas vormis. Aateliselt arusaadav, kuid isikliku seose puudumisel pigem kuivaks jättev.

Huvitav fakt: Sachsil aitas 40ndatel Berliinist põgeneda 1909. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Selma Lagerlöf, kes pöördus edukalt rootsi kuninga poole palvega lubada Sachsil ja tema emal Rootsisse emigreeruda.

Samuti huvitav: Sachs pidas intensiivset, sõbra ning venna laadis kirjavahetust saksa luuletaja Paul Celaniga, nende korrespondents kestis ligi kümme aastat enne kui hingesuguluse sõlminud kirjanikud päriselt kohtusid. Kuid kuna mõlema kirjaniku närvikava oli kõrges eas, kunstniku loomusega ning traumaatilise elulooga seoses arenenug väga hapraks, ei olnud näost näkku kohtumine eriti edukas. Kuid suhe säilis ning Sachs suri hetk pärast Celani enesetappu.

Põnev Nelly Sachsi tõlkeblogi kommentaaridega ja inglisekeelsete ning saksakeelsete tekstidega siin (link)