Nobeli kirjanduspreemia 1986. Wole Soyinka: "Aké" (1981)

Nigeeria kirjanik, näitekirjanik ning esseist Akinwande Oluwole Soyinka ehk Wole Soyinka (sünd. 1934) on esimene aafrika kirjanik, keda pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga. Soyinka sulest on ilmunud nii tõlkekirjandust, ohtralt näidendeid ning esseesid ja käputäis memuaare. Romaane on Soyinka kirjutanud vaid kaks.

Lugesin ühte Soyinka memuaaridest: "Aké: Lapsepõlveaastad" (Aké: The Years of Childhood, 1981). Soyinka kirjutab oma lapsepõlvest koolidirektori pojana, kodukolde kirjudest külalistest, madude püüdmisest, veidratest kommetest, suhetest õdede-vendadega ning hariduse võlust külas kasvanud raamatulembese lapse silmis.

Soyinka memuaar on üpris subjektiivne ja ekspressionistlik, kirjeldab pildikesi nii külast kui elutoast kui muljeid külas toimuvast noore poisi silme läbi, kuid jätab lugejale nii vabaduse kui kohustuse taustast teadlik olla.

Avaneb kaks võimalust: Soyinka biograafiat veidi memuaaride väliselt uurida, või raamat lihtsalt kergemeelselt läbi lapata. Mõlemad on täiesti adekvaatsed, sest värviliste seikluste taust ei pea selge olema, kui Wolet argipäevategudes jälgida. Tema muljed on lõbusad, põnevad ning lapselikult õhulised - kuid samas müstilised ja intensiivsed.

Even the least pleasant smell, such as the faintly nauseating smell of a smashed bedbug, tinged with the whiff of camphor that should have prevented its appearance in the first place was part of the invisible network of Aké's extended persona [...]. 

Over it all, as we drifted asleep, coursed the pungent ferment of pupled corn from the dark corner of the kitchen, the smell of ojojo from the frying-pot of a woman who served the late night-farers, of palm-wine from the same night-stall which dispensed a late supper of eko-and-ojojo and, at week-ends especially, the sound of the lazy strings of Dayisi, the juju-band guitarist returning from an engagement, or simply serenading the night.

[149]

"Aké" on samaaegselt ka portree kultuurist ja religioonist, Wole isa individualistlikust heitlusest müstilist traditsiooni viljeleva Aké külaga. Wole kutsub oma ema Metsikuks Kristlaseks ning oma isa Esseeks, ilmselt lähtuvalt nende taustast, käitumisest ning maailmavaatest. Sellised subjektiivsed kirjeldused varjavad kõigepealt faktuaalset maailma, kuid memuaaride lugemise käigus avaneb ka laiem taust. Räägitakse surmakultuurist, poiste ja tüdrukute sotsiaalsetest rollidest ning haridusest ja hariduse rollist.

Kuid eelkõige sukeldub Soyinka ikkagi külakesksetesse piltidesse ja värvidesse, ning ka lõhnadesse - kuigi narratiiv kohati edeneb ja kohati hargneb, on "Aké" tundeline memuaar ja lahkab ühe küla anatoomiat, mütoloogiat ning sotsioloogiat.

Kokkuvõtteks ütleksin, et aafrika kirjanduse ning antropoloogia huvilistele pakub "Aké" kindlasti suurt naudingut, kuid noile, kel pigem Euroopa ja USA kirjanduse eelistus, jääb Soyinka lapsepõlvememuaar ehk liialt eksootiliseks.