Nobeli kirjanduspreemia 1982. Gabriel Garcia Marquez: "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (1972)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez (1927-2014) on üks tuntumaid, mõjukamaid ning populaarsemaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt ka jooksva sajandi vältel. 

"Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral. Olen selles blogis samuti käsitlenud lühijuttu "Armastusest ja teistest deemonitest" (link), mis jättis tookord kesise mulje.

Marquez pälvis Nobeli kirjanduspreemia oma koguloomingu eest aastal 1982 ja on minu silmis üks noist vähestest autoritest, kes väärivad nii oma preemia-aastal kui sellele eelneval ning järgneval ajal tunnustust, tähelepanu ja heakskiitu. 

Rääkides esmalt Marquezi põhilisest ülemaailmsest mõjust teistele autoritele, ning ühe kirjandusvoolu peamiseks esindajaks olemisest: Maagiline realism on midagi ainulaadset, ning Ladina-ameerika ruumist väljudes on Marquezile läheneval tasandil kirjutanud küll ka näiteks Hesse või Jonathan Safran Foer ning Toni Morrison - kuid maagilise realismi kodumaa jääb minu silmis alatiseks hispaania ning peamiselt Ladina-ameerika keeleruumi. Rääkides näiteks Nigeeria kirjandusest leiab sealgi millegi taolise elemente, kuid Aafrika maagiline realism erineb suuresti Ladina-ameerikale iseloomulikust voolust, mis tuleneb hiiglaslikest kultuurilistest erinevustest kahe kontinendi vahel. 

Näiteks ka jaapani romaanides esinevat avatud suhtlust mineviku vaimudega või spirituaalse tasandi alatise kohalolu nägemist võib summeerida kui maagilist realismi ja paljude autorite puhul neid mõisteid ka kasutatakse, kuid Ladina-ameerika värvid, lõhnad, temperamendid ning ajalugu on lisaelemendid, mis minu isiklikus kummutis vaid noid autoreid sellesse sahtlisse lubavad.

Lugesin seekord Marquezi lühijuttu "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (vaba tõlge, inglise keeles: The Incredible and Sad Tale of Innocent Eréndira and Her Heartless Grandmother, hispaania keeles: La increíble y triste historia de la cándida Eréndira y de su abuela desalmada, 1972). Tegu on ehk kõige lihtsamas, puhtamas ning lühemas vormis Marquezi loomingu tutvustusega, mida on üldse võimalik saada.

Lugu algab kurjakuulutava hoiatusega, näitab seejärel Erendira elu oma vanaema orjapõlves ning jätkab pärast traagilisi sündmusi, mis nende vara ja kodu kaotuse põhjustavad, Erendira nukra elu jätku vanaema halastamatu türania küüsis.

Marquezil on fenomenaalsed jutustajalikud võimed, teatud detaile kirjeldades ning paljut fantaasia hooleks jättes mainib ta mõnikord vaid lühidalt, paari vihje abil olulisi aspekte, mis tema tegelasi või nende elus keskseid sündmusi kirjeldavad. 

Samuti on Marquezi stiil ainulaadne - tundeline kuid selge, laululine kuid ilustamata, empaatiline kuid realistlik. Ehk siis nagu maagilisele realismile omane, sisaldab ka "Erendira" kõiki neid elemente, mis Marquezi loomingu ainulaadseks teevad.

Seega soovitan tutvumiseks soojalt lühilugu Erendira nukrast saatusest, ning seejärel kiiresti ka ülejäänud romaanid kätte võtta, sest nii "Armastus koolera ajal" kui "Sada aastat üksindust" on tõeliselt lugemisväärsed, intensiivsed, parema sõna puudumisel - absoluutselt maagilised.

Nobeli kirjanduspreemia 1962. John Steinbeck: "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939)

USA kirjanik John Steinbeck (1902-1968) on kindlasti üks tunnustatumaid ja revolutsioonilisemaid 20. sajandi USA kirjanikke. Tema teosed tabavad sügava inimlikkuse Ühendriikide majandusliku lagunemise aegadel eksistentsiõigustust otsivate figuuride kohati traagilises, kohati lootusetus, kohati hallis argielus ning kajastavad lihtsa töölise olelusvõitlust.

Steinbecki romaanist "Hiirtest ja meestest" (Of Mice and Men, 1937) on eelnevalt juttu olnud siin (link), ning lõpuks jõudis järg Pulitzeri kirjanduspreemia ning NBA kirjandusauhinnaga austatud ning 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamise põhiteosena esile toodud "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939).

"Vihakobarad" tekitas oma ilmumise ajal USAs tõsiseid laineid ning seaduslikke muudatusi, kuna väiketootjate otsesõnaline tapmine ning tööliste lühiajaline näljaseks jätva naljapalga eest ruunamine toimus ohtralt ja moraalivabalt. Steinbecki romaan jutustab eelkõige Oklahomast pärit Joadide perest, kelle majast lihtsalt traktoriga üle sõidetakse ning kel tuleb minna California suunas puuvilja ja puuvilla korjamise abiga majanduslikku ning hingelist õnne otsima.

 Ülemaailmne majanduskriis põhjustas USAs 1930ndatel tõelise varingu mitte ainult Oklahomas, kuid Joadide kokkupuuted teistest piirkondadest Californiasse tulnud peredega.

"Vihakobarad" on põiming igapäevastest episoodidest nii ühe kui teise poole perspektiivist - elada on vaja nii auto müüjal kui auto ostjal, nii paremas kui vasakus telgis külmetaval perel, nii poemüüjal kui näljasel puuviljakorjajal. Milline on aga nende motivatsioon ja kuidas nad kriisiolukordades teineteisega ümber käivad, erineb olukorrati kõvasti.

Steinbecki figuurid on moraalsel tasandil vägagi ambivalentsed - vanglast hea käitumise eest pääsenud mõrvar, kel aga üllad motiivid, ning teist mõrva sama üllatel põhjustel sooritav Tom Joad, tema üpris iseloomuvaba isa, nende onu John, kes end oma pimesoolepõletikku surnud naise varases lahkumises süüdistab, tugev pereema, Rose of Sharon ning tema kehkenpüksist abikaasa ning veel väikesed,  tavaliste lastena käituvad Ruth ja Wilfried.

Ühelgi figuuril pole silmapaistvaid andeid või silmapaistavat lugu, kuid Steinbecki oskus jutustada nende igapäevasest viletsusest ning olelusvõitlusest haaravalt keelab romaani pärast alustamist käest panna. Üldinimlikud kirjeldused meeste kurnavast elust ning sellest kuidas naised pingsalt meeste murdumist kardavad ja selle kraadi jälgivad; näljase inimese mentaliteedist ning prioriteetide muutumisest; California maastikest ning teatud loodusnähtustega kaasnevast sügavnevast ahastusest - ning kõige selle keskel siiski killukesest lootusest, jõujäänustest, mida ikka ja jälle perekonna ellujäämise nimel elu ohtu seades välja käiakse.

Võiksin romaani teemasid analüüsides veel rääkida religioossest nihilismist, regressiivsest patriarhaalsest vävigaldsest ning misogüünsest ühiskonnast ja kogu Kesk-Ameerika rahva harimatusest ning tagurlikkusest, kuid nagu Steinbecki sotsiaalkriitilised ääretult selgelt kuid nutikalt kirjutatud peatükidki ütlevad: tuleb mõista, millal põhjus defineeritakse ekslikult tagajärjena, tuleb identifitseerida põhjused ning alles seejärel on võimalik vältida edasist langust. 

Steinbeck on samaaegselt ühiskonnakriitiline, empaatiline, näitab oma figuure nii empaatiat kui antipaatiat tekitavas valguses, räägib asjadest täpselt nii nagu nad on, ning kirjeldab kauneid maastikke, tuletades igal hetkel nende maastike ilusate värvide keskel virelevaid näljaseid katuseta peresid.

"Vihakobarad" on väga võimas romaan ning peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse riiulisse.

Soovitan väga soojalt!