Elin Toona Gottschalk: "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust"

Eesti kirjanik Elin-Kai Toona Gottschalk (sünd. 1937) põgenes Eestist 1944. aastal ning on elanud Saksamaal, Inglismaal, Singapuris. Hetkel elab Toona Ameerika ühendriikides. Toona on avaldanud nii luulet, lühiproosat ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles.

Lugesin Toona eelmisel aastal eesti keeles ilmunud elulooromaani "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust", mille on muide tõlkinud Kersti Unt - romaan ilmus inglisekeelse pealkirja all "Into Exile. A Life Story of War and Peace" juba aastal 2013.

Keha murdmisest ja vaimu murdmatusest. Gao Xingjian: "Ühe mehe piibel". Nobeli kirjanduspreemia 2000.

Hiina kirjanik, näitekirjanik, kunstnik ning tõlk Gao Xingjian (sünd. 1940) on tuntud nii oma biograafiliste romaanide, absurdi kilda kuuluvate näidendite kui siluette käsitleva kunsti poolest. Xingjian veetis enamiku oma eluajast Hiinas, kuid emigreerus 1970ndatel Euroopasse, ning üks tema hilisematest näidenditest põhjustas kõigi tema näidendite Hiinas mängimise keelu. Xingjian pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2000.

Lugesin romaani "Ühe mehe piibel", mille tõlge võiks aga ka olla "Ühe mehe päevik" või "Ühe mehe raamat". Romaani minategelane on Gao alter ego, ning kohtades ja aegades hüpeldes jutustatakse tema noorusest, tema muljetest Pekingis, Hong Kongis ning Anhui provintsis.

Häbitu grotesk ja ajalooline süü: Günter Grass: "Vähikäigul". Nobeli kirjanduspreemia 1999.

Saksa kirjanik, näitekirjanik, skulptor ning ajakirjanik Günter Grass (1927-2015) on tuntud grotesksete stseenide poolest oma romaanides, dialektis kirjutatud dialoogide, Danzigi linna kirjelduste ning ilustamata Teise maailmasõja ümber ringlevate aastakümnete memuaaristiilis kirjelduste poolest. Tema tuntuim romaan on "Plekktrumm" (Die Blechtrommel, 1959), mis on samaaegselt Grassi suurima romaanikompleksi, Danzigi triloogia, esimene osa.

Plekktrummist on eelnevalt juttu olnud siin (link) - täna räägime aga ühest Grassi uuema loomingu osast - romaanist "Vähikäigul" (Im Krebsgang, 2002).

1970ndate India oli hirmuäratav paik. Rohinton Mistry: "A Fine Balance" (1995)

India-kanada kirjanik Rohinton Mistry (sünd. 1952) alustas oma kirjanduslikku karjääri küll lühijuttude kirjutamisega, kuid on eelkõige tuntud oma mahukate India romaanide poolest. Tema romaanid "Such a Long Journey" (1991), "A Fine Balance" (1995) ning "Family Matters" (2002) käsitlevad India poliitilist ning kultuurilist ajalugu ja sellega seotud sotsiaalseid ning moraalseid probleeme.

Lugesin Mistry romaani "A Fine Balance", mida võiks tõlkida kui peen või habras tasakaal - romaani sisuks on erinevatest kastidest pärinevate figuuride olelusvõitlus ning nende väsimatu heitlus iseiseisvuse ja parema tuleviku nimel.

Põhitegelaseks võiks olla nii aastase õnneliku nooruspõlve abielu leina ning oma venna türanniat trotsiva õmbleja Dina Dalali saatus, kuid samaväärselt ka tema kooliaegse sõbranna heasüdamliku poja Malecki tegemised. Romaani käigus selgub aga, et enim tähelepanu väärivad kõige kohutavamate kannatuste põrgust pääsenud Ishtvar ning tema vennapoeg Omprakash.

Nobeli kirjanduspreemia 1998. Jose Saramago: "Ricardo Reisi surma aasta"

Portugali kirjanik, 1998. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, näitekirjanik ja esseist José Saramago (1922-2010) on rahvusvahelisel maastikul siiani tunnustatud nimi. Tema Romaan "Pimedus" ilmus aastal 1995 ning sellest on juttu tulnud ka minu blogis (link). Seekord lugesin aga Saramago samui tuntud romaani, "Ricardo Reisi surma aasta" (1995).

Saramago mängib reaalsuse ja fantaasia ning müstiliste ja ajalooliste elementidega, tema loomingut võiks samuti nimetada maagilise realismi teoste hulka kuuluvaks. Ricardo Reis oli reaalselt portugali kirjanik Fernando Pessoa heteronüüm ehk üks neljast pseudonüümist, mida kirjanik oma loomingu avaldamiseks kasutas. Ricardo Reis on seega põhimõtteliselt Fernando Pessoa.

Räägime veelkord muinasjuttudest: Röövlitütar Ronja ajatu väärtus

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) ja tema läbi aastate armastatud ning ülemaailmselt loetud muinasjutud on olnud nii kiitjate kui kriitikute suus oma ilmumise hetkest alates. Kuna kuulun Lindgreni poolehoidjate ja toetajate meeskonda ning lugesin hiljuti uuesti ka "Röövlitütar Ronjat", siis mõtisklen veidi täiskasvanu perspektiivist selle armsa metslase elu ja filosoofia üle.

Ronja sünnib põhimõtteliselt moraalses nihkes pesitsevasse keskkonda - tema vanemad on röövlijõugu pealik ning tolle naine. Võrdluseks Pipi või hoopis Aino Perviku Arabella, Mereröövli tütar - alustuseks pole tähtis, millised on kellegi vanemad. Fookus on siiski peategelasel, kes vaid õpib lapsena elama ning ellu jääma. Ronja õppetunnid on esmalt väga lihtsad: Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, Põrguauku ei tohi kukkuda, Marduste küüsi ei tohi jääda.

Inimliku hingepuhtuse võimalikkusest Wolandi riukalikus maailmas. Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita"

Vene kirjanik Mihhail Bulgakovi (1891-1940) sulest on ilmunud nii följetone, näidendeid ning jutustusi, kuid tema tuntuim, tähistatuim ning tõlgituim teos on romaan "Meister ja Margarita" (Мастер и Маргарита, 1967) - lugu sellest, kuidas vanapagan Moskvat külastas ja nii mõnegi majapidamise pea peale pööras.

Bulgakovi näidenditest enamikku keelati laval mängida ning valitsuse tsensorid keelasid neid ka avaldada, kuna autor kritiseerib Nõukogude Liidu võimuaparaate ning kodanikke mitmel erineval tasandil. Ka Bulgakovi suurromaani avaldas alles tema lesk pärast Bulgakovi surma, tehes tõeks ka Meistri eluloos väga tähtsaks kujuneva fraasi "käsikirjad ei põle".

Räägime veelkord muinasjuttudest. Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed"

Rootsi kirjanik Astrid Lindgren (1907-2002) on tuntud oma arvukate lasteraamatute poolest. Ehk isegi samaväärselt armastatud, filmitud ning tõlgitud on "Pipi Pikksukk", "Vennad Lõvisüdamed", "Röövlitütar Ronja", "Mio, mu Mio", "Karlsson katuselt" ja paljud teised. Lindgren on maailma keeltesse tõlgitud muinasjuttude poolest neljandal kohal - teda edastavad vaid vennad Grimmid, C. H. Andersen nind briti muinasjutuvestja Enid Blyton.

Muinasjuttudel on komme täiskasvanud lugejatele teistmoodi maiku suhu jätta kui noorematele. Ühest küljest omavad muinasjutud selle süütu-teadja poolusteks jagatud materjaliga omalaadi väärtust, sest nendesse on võimalik kirjutada nii müstilist maagiat kui traagilist biograafiat. Teisalt on oht, et lapse õrn hing võtab vastu liiga palju sellest suurest sädelevast saatusest, mis tema kangelasele osaks saab, ja mõistab teatud tasandil neid tumedamat laadi vihjeid ja seiku.

Jaan Kross: "Keisri hull" (1978)

Eesti kirjaniku Jaan Krossi (1920-2007) sulest on ilmunud näidendeid, romaane, jutustusi, luulet ning memuaare. Krossi suurromaan "Keisri hull" on üks tuntumatest eestikeelsetest teostest, seda on tõlgitud üle 20 keelde ning Krossi on soovitatud Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Romaani võib võrrelda mitme suure maailmakirjandusest tuntud autori loominguga.

Nobeli kirjanduspreemia 1997. Dario Fo: "Meie ei maksa!" ("Non Si Paga! Non Si Paga!", 1974)

Itaalia kirjanik, näitekirjanik, lavakunstnik, laulja ning komödiant Dario Fo (1926-2016) oli oma eluajal enim laval mängitud itaalia näitekirjanik. Tema pärusmaaks oli komöödia kui poliitiline ning sotsiaalne kommentaar. 

Fo pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1997, põhjenduseks toodi tema keskaegsete komejantide traditsioonis kirjutatud näidendid, kus lustakate ning jaburate narruste abiga ilmnesid lihtinimese väärikus ning autoriteetsete isikute vääritus.

Fo tuntuim näidend on "Non Si Paga! Non Si Paga!" (1974), mis inglise keelde tõlgitud kui "Can't pay! Won't pay!" ning saksa keelde kui "Bezahlt wird nicht!" võiks tõlkida kui  "Meie ei maksa!", sest lugu räägib tööliste protestist järsu hinnatõusu vastu: näidendi põhiline lugu on erinevates kaubandussfäärides mässavad töölised, kes keelduvad maksma uut kauba hinda, uut trammipileti hinda, jne, ning on nõus maksma kas vana hinda või võimete kohaselt.

Kōbō Abe: "Võõra nägu" (The Face of Another / Tanin no kao, 1964)

Jaapani kirjanik, näitekirjanik, fotograaf ning leiutaja Kōbō Abe (1924-1993) kuulub  20. sajandi jaapani tuntumate kirjanike hulka. Teda on kirjeldatud jaapani Kafkana, kuna Abe kirjeldab tihti makaabreid ning veidraid olukordi ning inimesi. Abe on avantgardismi esindaja, tema teosed on eelkõige pentsikud ning õõvastavad.

Eesti keelde on tõlgitud Abe romaanid "Luitenaine" ning "Neljas jääaeg" ja jutustus "Härra S. Karma kuritöö".

Sedakorda tuleb aga juttu romaanist "Võõra nägu" (Tanin no kao, 1964), mille eestikeelse pealkirja lõin vabas tõlkes. Romaanist on vändatud ka film, rezhissöriks Hiroshi Teshigahara.

Abe romaani protagonist on teadlane, kes kaotab luhtunud eksperimendi käigus oma näo ning peab kas kandma sidet või paljastama avalikkusele oma kohutavad keloidsed armid. Minapeategelane kirjeldab oma nägu kui verekaanide pesa, ning otsustab enesele luua maski, millega edaspidi astuda avalikkuse ette ning samuti taastada romantilised suhted oma abikaasaga.

Nobeli kirjanduspreemia 1994. Kenzaburō Ōe: "Isiklik asi"

Jaapani kirjanik Kenzaburō Ōe (sünd. 1935) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1994, põhjenduseks toodi tema müütilistest ning realistlikest elementidest koosnevad eksistentsialistlikud kirjeldused inimelude tumedamatest aspektidest ning raskete valikute, ängi ja kitsikuse inimlikest elementidest.

Eesti keelde on tõlgitud vaid romaan "Sajandi mäng" (The Silent Cry, jaapani k Man'en Gannen no Futtoboru 1967).

Ōe romaan "Isiklik asi" (vaba tõlge, ingl k A Personal Matter, jaapani k Kojinteki na taiken, 1964) oli peamine Nobeli komitee poolt esile toodud romaan, kus autor tegeleb puudega sündinud lapse olemasoluga leppimisega.

Nii "Isiklik asi" kui Ōe hilisemad romaanid käsitlevad sama temaatikat, kuna tegu on autobiograafiliste elementidega: Ōel endal sündis puudega poeg ning sellega hakkamasaamist käsitleb autor erinevatest külgedest poja sünnist peale.

Kuigi hilisemad teosed on juba veidi helgemas valguses, on "Isiklik asi" väga tumedates toonides kirjutatud romaan, mis käsitleb sõpradele Linnu nimega tuntud noormehe isaksaamist ning hiiglasliku ajuväärarenguga imiku olemasoluga leppimist. Lind kasutab väga erinevaid tehnikaid, et kõigepealt depressioon, kohkumus, pettumus ning tähelepanu lapse sünnilt hajutada: tema reaktsoonid imiku sünnile ulatuvad alkoholismist anaalseksini.

Toni Morrison: "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977)

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link).

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. Eelmisel nädalal rääkisin romaanist "Siniseim silm", mis avaldas samuti muljet.

Jätke mulle kommentaar, kui olete Morrisoni romaanide fänn!

Seekord lugesin romaani "Solomoni laul" (Song of Solomon, 1977), üks

Nobeli kirjanduspreemia 1993. Toni Morrison: "Siniseim silm"

USA kirjanik, Louisiana päritolu Toni Morrison (sünd. 1931) on kirjutanud nii lühijutte, romaane, näidendeid, opereti, ning mänginud kaalukat rolli vanemate aafrika kirjanike uuesti populaarseks muutmisel, nagu Chinua Achebe või Wole Soyinka. Morrison pälvis esimese mustanahalise naisena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1993.

Morrison on nii kirjanik kui toimetaja, nii õppejõud kui õpetaja, nii esseist kui aktivist mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel, ning tema romaanid räägivad enamasti mustanahaliste naiste kaotustest ja valust. 

Morrisoni toon on alati masendav-melanhoolne, kuid tema võime paeluda ning teha draamast mitmetasandiline narratiiv, ja leida pimedamast nurgastki midagi lahkamisväärset mitmes toonis ning valguses on äärmiselt imetlusväärne.

Selles blogis käsitlesin eelnevalt Morrisoni tuntumate romaanide hulka kuuluvat lugu "Armas", mille keskseks sündmuseks samuti kohutavates tingimustes juhtunud ema kaotus (Beloved, 1987), ning vastavat postitust saab lugeda siit (link). 

Olen lugenud ka Morrisoni veidi impressionistlikumas stiilis romaani "Jazz", mis tõlgitud ka eesti keelde, kuid sellest blogida midagi põhjapanevat kahjuks polnud. Need romaanid moodustavad triloogia, mille viimane osa "Paradiis" on mulgi veel lugemata. 

Jätke mulle kommentaar, kui olete selle või mõne muu Morrisoni romaani fänn!

Täna räägime aga hoopis Morrisoni esimesest romaanist "Siniseim silm" (The Bluest Eye, 1970). 

Nobeli kirjanduspreemia 1991. Nadine Gordimer: "The Conservationist"

Lõuna-Aafrika kirjanik, Leedu ning Briti juurtega Nadine Gordimer (1923-2014) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1991. Nii avalikult kui oma teostes võitles Gordimer apartheidi vastu, mis viis mitme tema teose keelamiseni Lõuna-Aafrikas 1950ndatest 1990ndateni.

Gordimer kirjutab moraalsetest küsimustest, pingetest ning lõhedest nii rasside kui klasside vahel, mustade ning valgete elude radikaalsest erinevusest Lõuna-Aafrikas ning kõrvutab tihti vägivallast ja naturalistlikust determinismist hõnguvad stseenid maaliliste kirjeldustega Lõuna-Aafrika maastikest. Tulemus on üpris ekspressionistlik ja kohati veidi makaaber, kuid lugemiselamus on intensiivne.

Eesti keeles on Gordimeri sulest ilmunud romaan "July rahvas" (July's People), mis samuti pärast selle ilmumist 1981. aastal keelustati.

Lugesin Gordimeri 1974. aastal ilmunud romaani "The Conservationist" ehk siis konservaator või säilitaja. Romaani protagonist Mehring on blaseerunud ärimees, kes ostnud 400 aakri (u 162 hektarit) suuruse farmi, eelkõige maksusoodustuse saamiseks, kuid samuti enese uueks leidmiseks. Romaan koosneb Mehrinigi refleksioonidest, kus ilmnevad

William Golding: "Kärbeste jumal" (1954)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1983 ning sellega seoses käsitlesin hiljuti tema romaani "Torn" (link).

Golding on aga maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud hoopis oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Nii romaanivormis kui laval etelduna on "Kärbeste jumal" võimas teos, mis jätab mõtlevale lugejale sügava jälje.

Umbes 12-aastate koolipoiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja

Nobeli kirjanduspreemia 1989. Camilo José Cela: "La Familia de Pascual Duarte" (1942)

Hispaania kirjanik Camilo José Cela (1916-2002) oli üks mõjukamaid kirjanikke Hispaanias pärast Teist maailmasõda. Cela pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1989. Eesti keeles on ilmunud Cela skandaalne romaan "Taru" (La Colmena, 1950) ning Loomingu raamatukogus on ilmunud jutustuste kogumik "Apelsin on talvine vili".

Cela romaan "Taru" on skandaalse ilmumislooga, sest keelati Hispaanis ning ilmus hoopis Argentiinas, kuna romaan olevat liialt groteskne ja seksuaalne. Sellest hoolimata pälvis Cela lisaks Nobelile mitmeid mainekaid kirjanduspreemiaid ning samuti sai temast Hispaania parlamendi liige.

Lugesin Cela esimest romaani "Pascual Duarte pere" (La Familia de Pascual Duarte, 1942), mis on vormistatud kui vanglas istuva Duarte viimane ülestunnistus enne hukkamist. Duarte on mõrvar ning hukkamõistetud kurjategija, kuid raamjutustuse kohaselt on tema kongist leitud pakk päevikulaadsete sissekannetega, kus Duarte kirjeldab oma elu ja selle traagilise lõpu lähenemise tunnetamist. 

Juba protagonisti nägemus oma vanemaid kirjeldades on romaani fatalistlik-küüniline toon väga selge:

"My father and mother didn't get along at all. They had been badly brought up, were endowed with no special virtues, and could not resign themselves to their lot. And their defects, all of them, I inherited, to my misfortune."

Pascual Duarte on ühest küljest tüüpiline kuumavereline hispaanlane, kellele meeldib veini juua, päevakajalistest sündmustest rääkida, end oma ema poolt hellitada lasta ning mingil hetkel noore ning kauni naisega abielluga, kelle ema tema jaoks välja valinud. Kuid samuti on Cela protagonistil kaasasündinud tumedam pool, mis teda aina vägivaldsematesse tegudesse tirib ja tema saatusele juba noores vanuses alla kirjutanud on.

Nobeli kirjanduspreemia 1988. Naguib Mahfouz: "Kairo triloogia" (I) (1956)

Egiptuse kirjanik, ajakirjanik ning filosoof Naguib Mahfouz (1911-2006) on esimene araabiakeelne kirjanik, kes pälvinud Nobeli kirjanduspreemia. Mahfouz sündis ja kasvas Kairos ning tema muljetavaldavas koguses looming (34 romaani, üle 300 lühijutu ning viis näidendit) leiab samuti aset Kairo linna tänavatel.

Mahfouzi romaanid on enamasti nimetatudki Kairo tänavate järgi, mõnda aega tagasi loetud "Midaq Alley" ehk Midaqi põiktänav kuulub samuti sellesse traditsiooni. Vastavat blogi saate lugeda siit (link)

Palace Walk (Bayn al-Qasrayn, 1956), triloogia esimene romaan, on nimetatud Bayn al-Qasrayni tänava järgi, ning kui soovite nendele tänavatele jalutama minna, siis see linnaosas vanas Kairos kannab samuti nime Sharia Al Muizz Li Din Allah või lihtsalt Muzzi tänav.

Kuid samuti tähendab romaani pealkiri "Kahe palee vahel", mis viitab poliitilistele muutustele ning uue ajastu algusele nii Kairos kui Egiptuses.

Kurt Vonnegut: Esseed

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor.

Hiljuti lugesin uuesti Vonneguti ulmesatiiri "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" - lähemalt siin (link).

Kuid otsustasin Vonneguti nö. ilukirjandusest hetkeks eemalduda ning kätte võtta tema esseekogumik "A man without a country - A Memoir of Life in George W. Bush's America" ehk umbes tõlgitult "Riigita mees - memuaarid George W. Bushi Ameerikast".

Tegu on üpris selgelt kergeloomulise, kuid Vonneguti isiklikke veendumusi väljendava lühivormis kirjutatud esseekogumikuga, mis täis muhedalt vormitud tsitaate autori poliitiliste, moraalsete ning muudlaadi vaatenurkade kohta.

Vonnegut räägib oma elust, kapitalismist, maailmakaubanduse suurjõudude pattudest, Ühendriikide suurkujudest, töölisklassi tugevuse imetlusväärsusest, maailmarahu ideaalidest, suhetest meeste ja naiste vahel, vanadusest, poliitilisest radikaalsusest ja kunsti kunstilisusest - ehk siis praktiliselt kõigest, mille üle üks mees oma üle kaheksakümne aasta pikkuse elu jooksul võiks mõtiskleda.

Nobeli kirjanduspreemia 1986. Wole Soyinka: "Aké" (1981)

Nigeeria kirjanik, näitekirjanik ning esseist Akinwande Oluwole Soyinka ehk Wole Soyinka (sünd. 1934) on esimene aafrika kirjanik, keda pärjatud Nobeli kirjanduspreemiaga. Soyinka sulest on ilmunud nii tõlkekirjandust, ohtralt näidendeid ning esseesid ja käputäis memuaare. Romaane on Soyinka kirjutanud vaid kaks.

Lugesin ühte Soyinka memuaaridest: "Aké: Lapsepõlveaastad" (Aké: The Years of Childhood, 1981). Soyinka kirjutab oma lapsepõlvest koolidirektori pojana, kodukolde kirjudest külalistest, madude püüdmisest, veidratest kommetest, suhetest õdede-vendadega ning hariduse võlust külas kasvanud raamatulembese lapse silmis.

Soyinka memuaar on üpris subjektiivne ja ekspressionistlik, kirjeldab pildikesi nii külast kui elutoast kui muljeid külas toimuvast noore poisi silme läbi, kuid jätab lugejale nii vabaduse kui kohustuse taustast teadlik olla.

Avaneb kaks võimalust: Soyinka biograafiat veidi memuaaride väliselt uurida, või raamat lihtsalt kergemeelselt läbi lapata. Mõlemad on täiesti adekvaatsed, sest värviliste seikluste taust ei pea selge olema, kui Wolet argipäevategudes jälgida. Tema muljed on lõbusad, põnevad ning lapselikult õhulised - kuid samas müstilised ja intensiivsed.

Thomas Bernhard: "Kustutamine" (Die Auslöschung, 1986)

Austria kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja Thomas Bernhard (1931-1989) on üks tähtsamaid saksakeelse ruumi kirjanikke 20. sajandi teisest poolest ning ilmselt üks euroopa kirjanduse esimisantroope sellest ajast. 

Bernhardi looming sisaldab enamasti hävitavat kriitikat nii Austria ajaloo kui päevapoliitika suhtes, ründab suuremaid patte nagu katoliiklust ning natsionaalsotsialismi ("Die Auslöschung"), kuid ka argiseid kaebeid nagu vihkamine kesmise suurusega linnade suhtes ("Städtebeschimpfungen"). Eesti keeles on ilmunud romaanid "Külm" (Frost, 1963) ning "Vanad meistrid" (Alte Meister. Komödie, 1985).

Bernhardi viimast romaani "Die Auslöschung" (1986) võiks tõlkida kui "Hävitamine", "Kustutamine" või "Väljasuremine". Romaan on sisult 48-aastase Franz-Josef Murau antiautobiograafia ning hävitab sõna otseses mõttes Murau mineviku, seda Murau enese sõnul kõige vastikumas valguses näidates.

Bernhardi kirjastiil on tundeline, ennast kordav, kunstiline, ahastav, kohati lausa maaniline - episoodid Murau lapsepõlvest vahelduvad kriitiliste lõikudega Austria poliitilise olukorra kohta. Bernhard on praktiliselt igas teoses kritiseerinud Austria kodanikke, nimetanud neid "diletantide ja salakaubitsejate rahvaks ilma iseloomu, intelligentsi ja fantaasiata" ning "südametunnistuseta väikekodanlaseks" (tõlked Liina Lukase artiklist, Sirbist siit - link) jne jne.

Leila Slimani: "Hällilaul" (Chanson douce, 2016)

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan käesoleval aastal.

Krimiromaan algab ühe õudseima lausega, millega üks romaan alata võiks: "Imik oli surnud." jutustus lähtub kahe väikelapse mõrvast ning põhineb lapsehoidja Yoselyn Ortega poolt toime pandud topeltmõrval New Yorgis aastal 2012.

Romaan on kirjutatud äärmiselt haaravalt - narratiiv on jaotatud kahte poolde, ning harutatakse vaikselt lahti nii marypoppinsliku detailideni täiuslikuna tunduva, ennast ohverdava lapsehoidja Louise'i kui karjäärile pühenduda tahtvatele poole kohaga vanema rolli täitvatele advokaat Myriamile ning muusikaprodutsend Paulile. Samaaegselt ilmevad Louise'i lapsepõlveelamused, tema suhted omaenda tütrega, tema hirmud ning vaikselt muutuvad mõrad tema täiuslikus raamis vägagi selgelt nähtavaks.

Samal ajal tematiseerib romaan noore ema ja isa süütunnet ning kitsikustunnet kodu ja karjääri vahel ning kirjeldab noorte vanemate pingeid laste kasvatamise ja noorusliku elustiili vahel. Nii Paul kui Myriam küll armastavad oma lapsi, kuid ei suuda nendega mitu päeva järjest üksi korteri seinte vahel veeta.

Louise seevastu satub noorest lastest ning nende abitusest ja tema vajamisest sõltuvusse ning klammerdub üha enam ja enam noore pere külge, lootes saada selle muutumatuks ning lahutamatuks osaks.

Nobeli kirjanduspreemia 1983. William Golding: "Torn" (1964)

Briti kirjanik, näitekirjanik ning luuletaja William Golding (1911-1993) on maailmakirjanduse rindel eelkõige tuntud oma romaani "Kärbeste jumal" (1954) poolest, mis käsitleb küpsemata sotsiaalkasvatusega noorte teoorias süütute poiste lennuõnnetuse tagajärjel üksikule saarele sattumist. Poiste hirmud, himud ning noist tulenev kontrollimata vägivald ja irratsionaalsed pettekujutelmad laotatakse väga õõvastavas psühholoogilises portrees laiali.

Antud blogis "Kärbeste jumalast" juttu polegi olnud, kuid võib-olla tuleb juttu mingil hetkel. Tegu on Eestis väga tuntud ja minu ajal koolikirjanduseski ette tulnud näidendiga, ning seetõttu otsustasin kätte võtta vähemtuntud, kümme aastat hiljem ilmunud romaani "Torn" (The Spire, 1964).

Goldingi teoste kirjastiil on üpris ühtlane ning tema valitud temaatika samuti sarnane - indiviidi mõjutavad tumedad jõud, neile allumine ning sellele järgnev psühholoogiline ebastabiilsus kuni jõudude raugemiseni tundub olevat ühtne struktuur tema romaanides. Sellest lähtuvalt on ka "Torni" sisu temaatiliselt samalaadne.

"Torn" jutustab vaimuliku Jocelini ambitsioonikast projektist ehitada kohalikule katerdraalile võimas torn. Tegevus võiks toimuda umbes 12. sajandil, kuna Golding olla eeskuju võtnud Salisbury katedraali ehitamisest, mille eestvedajaks Salisbury piiskop Josceline de Bohon (link).

Goldingi jutustus meenutab veidi Faulkneri "Hälinat ja raevu" - kuna kogu justustus lähtub Jocelini perspektiivist, ei ole tihti päris täpselt arusaadav, mis toimub. Selgesti on kirjeldatud müürsepp Roger Masoni vastumeelsust projekti suhtes ning tema pidevaid ehitusmaterjalide elastsuse puudulikkusest, vundamendi ebakindlusest ning torni liigkaalust tingitud vägagi ratsionaalseid argumente ehitamise vastu. Teisalt kinnitab Jocelin, et Jumal ise on talle selle projekti üles andnud ning torni ehitamine tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik.

Vahur Afanasjev: "Serafima ja Bogdan" (2017)

Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. [43]

Eesti kirjaniku Vahur Afanasjevi (sünd. 1979) sulest on ilmunud igasuguses formaadis teoseid: luulet, romaane, muusikat, lühijutte, erinevaid lühifilmiformaate ning reisiraamat.

Afanasjevi siiani mahukaim ja muljetavaldavaim teos on eelneval aastal ilmunud ajalooline romaan "Serafima ja Bogdan".

Tegu on 560-leheküljelise romaaniga, mis kirjeldab Peipsiveere vanausuliste elu aastatest 1944 kuni 1990ndate keskpaigani - iga peatüki juurde on lisatud aastaarv, kuid viimase peatüki ajaline määratlus on "1987 ja hiljem" ning romaani epiloogis mainitakse 1990ndate keskpaika.

Nobeli kirjanduspreemia 1982. Gabriel Garcia Marquez: "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (1972)

Maagilise realismi tuntuimate esindajate hulka kuuluv, 1982. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez (1927-2014) on üks tuntumaid, mõjukamaid ning populaarsemaid hispaania keeleruumi kirjanikke ja ei kao sellest nimekirjast ilmselt ka jooksva sajandi vältel. 

"Armastus koolera ajal" (link) ja "Sada aastat üksindust" (link), Marquezi maailmakuulsad ning filmilinale jõudnud suurteosed on suurepärased lugemiselamused nii järjestikuse kui paralleelse lugemise korral. Olen selles blogis samuti käsitlenud lühijuttu "Armastusest ja teistest deemonitest" (link), mis jättis tookord kesise mulje.

Marquez pälvis Nobeli kirjanduspreemia oma koguloomingu eest aastal 1982 ja on minu silmis üks noist vähestest autoritest, kes väärivad nii oma preemia-aastal kui sellele eelneval ning järgneval ajal tunnustust, tähelepanu ja heakskiitu. 

Rääkides esmalt Marquezi põhilisest ülemaailmsest mõjust teistele autoritele, ning ühe kirjandusvoolu peamiseks esindajaks olemisest: Maagiline realism on midagi ainulaadset, ning Ladina-ameerika ruumist väljudes on Marquezile läheneval tasandil kirjutanud küll ka näiteks Hesse või Jonathan Safran Foer ning Toni Morrison - kuid maagilise realismi kodumaa jääb minu silmis alatiseks hispaania ning peamiselt Ladina-ameerika keeleruumi. Rääkides näiteks Nigeeria kirjandusest leiab sealgi millegi taolise elemente, kuid Aafrika maagiline realism erineb suuresti Ladina-ameerikale iseloomulikust voolust, mis tuleneb hiiglaslikest kultuurilistest erinevustest kahe kontinendi vahel. 

Näiteks ka jaapani romaanides esinevat avatud suhtlust mineviku vaimudega või spirituaalse tasandi alatise kohalolu nägemist võib summeerida kui maagilist realismi ja paljude autorite puhul neid mõisteid ka kasutatakse, kuid Ladina-ameerika värvid, lõhnad, temperamendid ning ajalugu on lisaelemendid, mis minu isiklikus kummutis vaid noid autoreid sellesse sahtlisse lubavad.

Lugesin seekord Marquezi lühijuttu "Süütu Erendira ja tema südameta vanaema uskumatu ning nukker lugu" (vaba tõlge, inglise keeles: The Incredible and Sad Tale of Innocent Eréndira and Her Heartless Grandmother, hispaania keeles: La increíble y triste historia de la cándida Eréndira y de su abuela desalmada, 1972). Tegu on ehk kõige lihtsamas, puhtamas ning lühemas vormis Marquezi loomingu tutvustusega, mida on üldse võimalik saada.

Lugu algab kurjakuulutava hoiatusega, näitab seejärel Erendira elu oma vanaema orjapõlves ning jätkab pärast traagilisi sündmusi, mis nende vara ja kodu kaotuse põhjustavad, Erendira nukra elu jätku vanaema halastamatu türania küüsis.

Marquezil on fenomenaalsed jutustajalikud võimed, teatud detaile kirjeldades ning paljut fantaasia hooleks jättes mainib ta mõnikord vaid lühidalt, paari vihje abil olulisi aspekte, mis tema tegelasi või nende elus keskseid sündmusi kirjeldavad. 

Samuti on Marquezi stiil ainulaadne - tundeline kuid selge, laululine kuid ilustamata, empaatiline kuid realistlik. Ehk siis nagu maagilisele realismile omane, sisaldab ka "Erendira" kõiki neid elemente, mis Marquezi loomingu ainulaadseks teevad.

Seega soovitan tutvumiseks soojalt lühilugu Erendira nukrast saatusest, ning seejärel kiiresti ka ülejäänud romaanid kätte võtta, sest nii "Armastus koolera ajal" kui "Sada aastat üksindust" on tõeliselt lugemisväärsed, intensiivsed, parema sõna puudumisel - absoluutselt maagilised.

Nobeli kirjanduspreemia 1981. Elias Canetti: "Pimestus" (Die Blendung, 1935)

Saksa-Austria kirjanik, tõlk, sotsiaalantropoloog ning aforist Elias Canetti (1905-1994) on avaldanud arvukalt formaate: kolm draamat, esikromaani "Pimestus" (Die Blendung, 1935), ohtralt kirjanduslikke fragmente ja lühijutte, päevikusissekandeid ning sotsioloogilise uuringu "Massid ja võim" ("Masse und Macht", 1960). Nii romaan kui uuring on ilmunud ka eesti keeles.

Canetti pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1981, ning kuigi "Pimestus" ilmus saksa keeles 30ndate lõpus, sai Canettist tuntud nimi pigem alles 1960ndatel aastatel.

Canetti filosoofia romaani kirjutamisel oli 20. sajandi uutele vooludele omane põhimõte, et romaan pole enam kirjutatud kirjaniku, vaid figuuri perspektiivist, ning sellest lähtuvalt koosneb "Pimestus"  suuremalt jaolt väga erinevat masti figuuride sisemonoloogidest.

Tegu on jutustusega sinoloogist ning teadlasest Kienist, kes abiellub oma majapidajanna Theresaga, kuna on veendunud, et naine jagab tema sügavat austust raamatute ning vaimsete väärtuste vastu. Theresa aga - romaani esimeses kolmandikus teine näidatud perspektiiv - ajab taga vaid materiaalseid väärtusi nagu kallis mööbel ning uhked söömingud - ja abiellub Kieniga lähtudes lootusest tolle varandus enesele küüne alla ajada. Sellest hargnevad igavesed diskussioonid, konfliktid, heitlused, hävingud ning mõrvad.

Canetti romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga huvitavalt kirjutatud, ning näitab, kuidas kõik inimesed on mingi idee jahis ning selle jahi lõpmatuses, ahnuse põhjatuses oma ideoloogia realiseerimise nimel samaväärselt labased - olgu tegu vaimsete või materiaalsete ideaalidega. Kieni raamatute kogumise hulluse episoodid on võrdsed Theresa magamistoamööbli väljavalimise pedantsuse episoodidega.

Hiljem lisanduvad veel nii mõningad figuurid, kelle fanatism oma isiklike huvide suhtes samaväärselt idiootlik, ning üldinimlikult analüüsides võib öelda, et Canetti romaan on väga aus, selgesõnaline kriitika inimese kui üldiselt väärastunud olendi suhtes.

Canetti kui 20. sajandi uutele vooludele alluja võtab schnitti ka sürrealismist, Kieni vaimsed väärtused ning nende ülistamine viivad lõpupoole hulluseni, materiaalse kapitali jääkideta kulutamiseni ning lõpuks enese hävitamiseni. Õnnelikud lõpud pole Canetti romaanis reegliks, vaid inimlooma üldhulluse kujutamine.

Sisuliselt ning ideeliselt oleks see kõik väga põnev ja loetav ja arutletav, sest figuurid ise ning nende subjektiivsed mõtted on kirjeldatud kuna isiku perspektiivist siis lausa naeruväärselt ennast tõsiselt võtvalt ning "Pimestuse" komöödiline väärtus on selles võtmes kõrge. Igaüks meist ajab tegelikkuses taga midagi üpris absurdset, meie igapäevase kas seltskonna või enese isiku poolt seatud sihid ning väärtushinnangud võivad väga tihti jõuda fanaatilistesse sfääridesse, meie enese märkamata. Canetti figuuride puhul on asi muidugi aetud täiesti ülepingutatud mastaapi, kuid just see annab romaani tugevale groteskile juurde.

Probleemiks saab ning jääb aga romaani üldstiil: Tegevuskirjeldused venivad, laused ning mõtted korduvad, tegelikult juhtub üpris vähe ning kogutekst oleks võinud olla tunduvalt mõjuvõimsam, kui umbes pool leheküljelisest mahust oleks ära jäetud.

Seetõttu ei soovita ma Canetti romaani ka lugeda. 20. sajandi algusest on tänapäeva huviorbiiti jäänud rohkem kui käputäis saksakeelseid kirjanikke - alustades Kafkaga, minnes üle Rilke, Döblini ja Musili, lõpetades Manni ja Hessega - ning igaüht neist nimedest võin soovitada soojalt. Canetti ei kuulu enam suurte hulka, ning vajub ühes ärritavalt paljudega Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest tänapäeva vaatevinklist unustusse.

Triinu Meres: "Lihtsad valikud" (2017)

Eesti autor Triinu Meres (sünd. 1980) on avaldanud luulekogusid ning lühijutte novellikogumikes. Eelmisel aastal ilmus autori sulest ulmeromaan "Lihtsad valikud".

Põnevikuna on "Lihtsad valikud" keskmiselt asjalik lugemine: uurija-teadur Gertrud Omara on kinni võtnud terrorismis süüdistatud mässaja Lauri Tropcheri, kes puhtjuhuslikult olnud aga ka tema kolleeg ning partner sisekaitse büroos. Tropcheri saladused ning Omara tahe tõele jälile jõuda ning õiglust võidule tuua viivad nii mõnegi isiku väärtuste ja tausta moraalse lagunemiseni ning eluohtlikust olukorrast järgmisesse eluohtlikku olukorda liigeldes avastab Omara Boudicate kuningliku pere tumedaimad saladused.

"Lihtsad valikud" koosneb ohtratest huvitavatest elementidest, näiteks tundmatu planeedi suhted teiste planeetidega, sotsiaalsed ning poliitilised reeglid, mida järgivad nii aadlikud kui lihtrahvas, aja ning raha suhtestamine, moraalne neutraalsus ning seksuaalne vabadus ja võime vältida vananemist on üpris traditsioonilised elemendid, kuid samuti on Jumala mõju mõistusele ning hingele kujutatud kui tõeliselt hävitavat ja tasakaalu purustavat elementi.

Visuaalsetesse detailidesse on laskutud vaid pealiskaudselt, antud mõista, millised on aadlikud, millised sõdalased, kuid reaalset kogupilti nagu ei tekikski. Merese romaanil puudub kandev raam - lugeja on visatud mingisse hetke, kust hakkab lahenema mingi probleem, mis puudutab mingeid tegelasi; kuid tõelist sidet ei teki ühegagi pea- ega kõrvaltegelastest.

Aadlike piiratus, inimlikkus, haavatus ning teatud määral avatus on huvitav ning nende siseelu avatakse Omarale enam kui tavalisele sisekaitse uurijale lubatud, kuid komplekssus lõppeb mingil hetkel ja tegelased, kellel võiks olla rohkem bravuuri või rohkem kihilist sisu, on lihtsalt paarile leheküljele visatud raisatud võimalused, sama on sündinud tehniliste kirjeldustega, kus oleks võinud kas või Boudicate relvade, ehitiste või muu sarnase lähema kirjeldamisega luua midagi... enamat ja muljetavaldavamat.

Isegi põhiprobleem on jäänud vaid ideeks, mille ohtrad detailid võinuks ilmneda palju selgemalt. Mäss, terroristlik akt, verine karistus ning piinarikas surm on põnevalt algava loo põhielemendid, ning mingil hetkel ilmnevad ka müstilised üliinimlikud võimed, millega tuleks tegeleda ja nende geneetilist materjaligi ehk uurida, et neid vältida ja järjekordset ohtu ühiskonnale neutraliseerida... kuid teatud figuurid lihtsalt surevad, ning teatud asjad lihtsalt lahenevad.

Ei kätketa põhjapanevalt ei romaanimaailma minevikku ega tulevikku, mis oleksid mõlemas suunas vägagi huvipakkuvad aspektid, sest tehtud algus on hea ja ruumi oleks kindlasti ka mõnekümne lehekülje mahus veidi sügavamale, kaugemale minna.

Loodan, et Meres mõtiskleb oma järgmise romaani üle veidi pikemalt, põhjalikumalt, ning võtab oma ideed ja selle luukere tõsisemalt, lisades enam liha ja sooni, et luua midagi tõsiseltvõetavamat.

Eesti ulmekirjanduse maastikul pole "Lihtsad valikud" halb lugemine, ning dialoogid ja kirjeldused on stilistiliselt pädevad, kuid sisu ja kompositsiooni aspektidest vaadates on tegu tõeliselt pealiskaudse öökapiraamatuga, mille esimeses kolmandikus loodud põnevus muutub romaani lõpuks üha lahjamaks, kuni lakkab täielikult.

Paavo Matsin: "Must päike" (2017)

Mis juhtub? Mis on juhtunud? Mis on juhtumas?

Kõike võib juhtuda.

Kurest võib saada mees, mehest võib saada kurg, ning naisestki võib saada mees, kui temperatuurid vaid sobivad. Tegelikkus on kirjutatud ajaloo annaalidesse, kuid samuti võtavad mustad kured leili ja lasevad isandatel end teenindada.

Sürrliteratuuri vürst, Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970), kes oma seekordses kunstipärases-ajaloolises-veidras-virrvarris "Must Päike" (2017) käsitleb teoorias üht kurioosset seika lauluisa Kreutzwaldi elust, loob seekord maailma, mis langeb samaväärselt 19. ning 17- sajandisse - on olemas ööklubi ja prasnik, kuid samuti on olemas Kreutzwald ning Baer ning Koidula, ning samuti on olemas must kurg Ibrahim Hannibal - nagu "Gogoli diskogi" kohtuvad nad kõik, sedakorda alasti Kreutzwaldi saunaks ümberfunktsioneeritud majas.

Aga ikkagi - mis toimub?

Paavo Matsini kurgede maailmavalitsuse episoodi võib tõlgendada nii ja naa, võib lugeda vaimustusega ja soovitada soojalt igaühele (vastav arvustus siin - link) ning võib lahata üliteaduslikult ja jungiaanlikus võtmes, tuues välja kõik olulised ajaloolised detailid, mis Matsin oma absurdumis on segi paisanud. (vastav arvustus siin - link) Kuna mõlemat on juba tehtud, siis viitangi nendele kahele arvustusele - pealiskaudsemale huvilisele sobib esimene, detailide kütile teine, mulle pakkusid pinget mõlemad.

Kuid Matsini uusima tramburai mõnepäevase seedimise järel mainin paar pinnale kerkinud punkti.

Matsin on tõeline 21. sajandi eesti kirjanik ning kirjandusloolane - nii "Gogoli disko" kui "Must päike" sisaldavad muljetavaldavat teadmiste kogumit komejantide pea- ning kõrvaltegelaste elude kohta ning võtavad stilistiliselt eeskuju õpitud materjalist. 

"Gogoli disko" teemalise blogi leiate, muide, siit (link). Ka sel juhul on Matsin pühendunud oma temaatikaga üdini tutvumisele pealispinnal tõeliselt ajuvaba, kuid tuumas vägagi oskusliku teksti loomisele.

Eesti kirjanik on Matsin, sest tunneb korralikult huvi kodukirjanduse ajaloo vastu ning on mõlema romaani puhul käsitlenud tegelaste ajalooliste kohtumiste, mõtete ning tegude taustasid ja lähtub sellest. Matsini tegelaste tundeelu on reaalne; nende olmeelu samavõrd ebareaalne.

21. sajandi kirjanik on Matsin oma hulljulguse poolest, traditsiooniliselt väärtuslikke kirjanduselemente uude valgusesse seada: ka idealiseeritud eeposekirjutaja on hämarate mõtetega inimene ning selliseid realistlikke tahke võib esile tuua küll. Matsin uuris "Musta päikese" tarbeks Kreutzwaldi kirjavahetust doktorist sõbra Georg Julius Schultz-Bertramiga, ning sealtki võis leida rämedaid vormistusi ja kahemõttelisi lõike. Reaalsus on ilustamata.

Sellele lisaks on Matsin stilistiliselt põnev, luues - siin on teda võrreldud näiteks Anthony Burgessiga, kelle "Kellavärgiga apelsin" keeleliselt sama värskendav kui sisuliselt häiriv. "Must päike" on seega sügavaloomuline, tõsiste ettevalmistuste ning kompositsiooniliste pingutuste tulem.

Kuid saamaaegselt on tegu pigem unenäolise illusiooniga, võib-olla mõne pilve tõmmanud bumbo halvaloomuline kogemus, mis vapustab niivõrd, et pea iga lause lõpetatakse hüüumärgiga.

Matsini romaan on kindlasti sensatsiooniline selle sõna heas ja halvas mõttes.

Kuid tõelise huvi puudumisel pole ilmselt ka võimalik romaanist selles laadis naudingut saada, mil määral Matsin selle kallal vaeva nägi.

Seega jään neutraalsele seisukohale.

Per Petterson: "Kui me hobusevargil käisime" (2003)

Uuema Norra kirjanduse üks tuntumaid nimesid, Per Petterson (sünd. 1952) õppis esmalt raamatukoguhoidjaks, töötas seejärel raamatukaupmehena, kirjutas arvustusi ning tegeles tõlketöödega, enne kui lõplikult kirjutamisele keskendus.

Petterson on pälvinud arvukalt nimekaid kirjandusauhindu ning tema romaan "Kui me hobusevargil käisime" (Ut og stjæle hester, 2003) on tõlgitud neljakümne kaheksasse keelde. Romaan ilmus eesti keeles aastal 2010 ning samuti on eesti keeles ilmunud romaan "Ma nean aja voolu" aastal 2016, mis on nüüdseks tõlgitud üle kolmekümnesse keelde.

Lugesin romaani "Kui me hobusevargil käisime", mis jutustab vanas eas eraldatud majakesse elama asunud Trondi lapsepõlvemälestustest, tema nooruspõlves läbielatud traumadest ja saadud haavadest, ning minevikuga pikitult elutalve argimuredest ja tulevikumõtisklustest.

Juhuslikult märkab Trond ühel hetkel, et üks keskne lapsepõlvevarjudest esile kerkiv element elab majas, mis asub juhuslikult tema maja kõrval. Sellega seoses tärkavad nii mõnedki peidetud või meelega unustatud mälestused taas.

Pettersoni romaan on eksistentsialistlikul tasandil väga otsekohene ning aus - ühe küpsesse ikka jõudnud üksi elada sooviva mehe mõtted väikeses külas sobitumise kohta pole ei meelitavad ega tundelised, vaid pragmaatiliselt nendib Trond:

"Inimestele meeldib, kui sa neile asjadest räägid, sobivate tükikestena, tagasihoidlikul toonil, ja nad arvavd, et tunnevad sind, kuid nad ei tunne sind, nad teavad vaid midagi sinu kohta, kuid nad kuulevad vaid fakte, mitte tundeid, mitte sinu arvamust nende asjade kohta, mitte seda, kuidas teatud otsused on teinud sinust selle, kes sa täna oled. Hoopis täidavad nad selle faktide kogumi omapoolsete tunnete, arvamuste ja eeldustega, ja nad joonistavad sinu elust pildi, mil pole tõelisusega midagi pistmist, ja sa oledki kaitstud. Mitte keegi ei pääse sulle lähemale, kui sa seda ei taha." 
(vaba tõlge)


Pettersonile meeldib mängida ajaga, ka tema teises romaanis on blogidest loetu kohaselt vahelduvalt kirjeldatud lapsepõlvemälestusi ning aktuaalset reaalsust. "Kui me hobusevargil käisime" on jutustus Trondi 15ndast suvest aastal 1948, kuid maabub regulaarselt olevikku ning põimub sündmustega olevikus, aastal 2000.


Räägitakse nii isa-poja suhtest, isa kaotamise traumast, venna kaotamise traumast, ääri-veeri ka meeste ja naiste vahelistest suhetest, kuid pigem on romaani kese isa ning poja suhetel. Lapsepõlv on olnud üpris keeruline ning mitmed jubedad sündmused peegelduvad Trondi mõtteis veel 67ndal talvel. Tema tervis on jäänud väetiks, kuid koeraga jalutamas käia mees veel jaksab. Maja oleks vaja korda teha, et rahus oma viimased päevad, või aastad, õhtule saata.


Pettersoni tegelastel on taust, on kontekst, on minevik ja olevik, kuid kõik see justkui libiseks mööda nagu liiga kiiresti sõitva rongi aknast jälgitud puud, mida lugeda võimalik ei ole, kuigi neist räägitakse ja me näeme neid ka lugejana korraks selgelt. Tähtsad peatused on viimane suvi isaga, 1948, ning hetkeline talv - ilmselgelt tugev sümboolika elu õitseaja ning lõpusirge tähistamiseks.

Vaikseloomulised looduskirjeldused, seiklused hobuste seljas - varastatud ning laenatud vormis -, puude langetamine, häälte kuulamine, läheduse tunnetamine, kõik Norra looduse väikesed elemendid leiavad oma koha Pettersoni rahumeelsetes kirjeldustes. Nii muuseas mainitakse vahepeal, et väike poiss on maha lasknud oma venna. Tagajärgedega tegeletakse hetkeliselt, kuid raskeloomuliste sündmuste seedimise paik on lugeja mõtetes.


Võib-olla ka sellepärast on Pettersoni romaan niivõrd meeldejääv, et annab kätte hulgaliselt niite, kui jätab nad osaliselt peaaegu täielikult lahti harutamata (Trondi majanduslik kindlus kahe lausega mainitud firmast näiteks. Aga see pole tegelikult oluline). Aga teisalt lahkab ta kauneid tihti sõnadesse kätkematuid aspekte nagu koera ja inimese suhe, mis on kirja pandud tabavalt ja tundeliselt.


"Kui me hobusevargil käisime" on ääretult huvitav, mõtlik, kohutav ning vaikne kuid haarav romaan.

Soovitan!

Nobeli kirjanduspreemia 1978. Isaac Bashevis Singer: "Vaenlased. Ühe armastuse lugu" (1972)

Poola päritolu jidišikeelne ameerika kirjanik Isaac Bashevis Singer (1902-1991) on kirjutanud lühijutte, romaane ning lasteraamatuid. Singer pälvis oma loomingu eest 1978. aastal ainsa jiddishis keeles kirjutava autorina Nobeli kirjanduspreemia.

Eesti keeles on ilmunud teosed "Surnud moosekant", "Ori", "Saatan Gorais; Patukahetseja", "Eksinud Ameerikasse" ning "Šoša".

Singer kirjutab juutide elust ja olelusvõitlusest nii Varssavi getos kui New Yorgi tänavatel. Tema keskseteks teemadeks on suhted juudi identiteediga, Jumalaga, paguluslaagrite õuduste sügavate jälgedega ning kohanemisest võõrastes maades.

Lugesin lühiromaani "Vaenlased, armastuslugu" (ingl. k. 1972 ning saksa k. 1976), millest vändati 1989. aastal ka film, peaosades Rom Silver, Anjelica Huston, Lena Olin ning Margaret Sophie Stein.

"Vaenlased" on humoorikas ning ettearvamatu lugu Herman Broderist, kes pääsenud poola natsionaalsotsialistide küüsist ning pagenud New Yorki, kus elab abielus teda natside eest pööningul peitnud talutüdruku Jadwigaga. Hermanil on ka ekstsentriline armuke Mascha, kellega üritab salamisi armastuse tumedamaid külgi nautida. Kuid Hermani maailm muutub vägagi keeruliseks kui selgub, et tema pagulaslaagris surnuks arvatud, maha lastud abikaasa Tamara on elus...

Lugesin näiteks ka 1976. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Saul Bellow romaani "Augie Marchi seiklused" (The Adventures of Augie March, 1953), kus sarnased humoorikad episoodid, veidrad vanaemad ning eneseotsingud, kuid Bellow romaan venis ja venis ja peatükkide paljutõotavad algused hääbusid ebahuvitavaks, farssidest koosnevaks kaaluta kirjelduskõlkuseks. Kuigi Augie kogubiograafia ja tema mõtisklused elulistel teemadel on ambitsioonikas projekt ja näiteks Bellow stiil iseenesest pole halb, ei haaranud "Augie March" mind üldse.

Singer aga, kes kirjutab juudi pagulaste saatustest, mis võiks olla maailm, mis mind vägagi sekulaarses riigis kasvanud pigem ida spirituaalsuse poole kalduva inimesena üldse ei tõmba, on tema kirjeldused Hermani lootustest ja sellest peituvast lootusetusest, rabide poolt sisestatud teadmised oma kaduvusest ning tähtsusetusest ning samas tugev tahe tunda naudigut ja olla õnnelik vägagi haaravad.

Lisaks on Singeri New Yorgis arvukalt naljakaid, kuid oma traagikat kaasas kandvad juudi päritolu rabid, näitlejad, lauljad, advokaadid, kinnisvaraagendid - nende värviline ja kärarikas väike maailm elab suurlinna ääremail ning on täis huvitavaid inimesi, kelle saatuste jälgimine on põnev.

"Vaenlased" on humoorikas romaan armastuse tähtsusest ja tähtsusetusest ning ühe mehe heitlusest inimliku nõrkuse ja jumaliku kutsumuse, kuid lõpuks elu kandmatu koormaga.

Soovitan!

Katrin Johanson: "Hundirada" (2018)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal. Sel aastal ilmus uusim romaan "Hundirada". 

"Atlantise" teemalist blogi on võimalik lugeda siin (link), sedakorda võtsin kätte "Hundiraja".

Johansoni uusim romaan on täis sügavat melanhooliat mitte kurblikkuse, vaid mõtlikkuse suhtes. Tema figuurid on muusikud, kunstnikud, kirjanikud, tantsijad, kes suhtlevad iseendaga sissepoole ja vaid oma kunsti kaudu tõeliselt väljapoole.

Romaani alguses mõtiskleb oma pigem kaotuste kui triumfidega täidetud elu üle Teppo, kellele olemasolemine hakkab vaikselt tunduma lootusetult tühjana:

"Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta." (13)

Romaani olevik ja tulevik põimub omapärase välimuse ning veidra kehalise eripära pärinud erilisest suguvõsast põlvneva Sashaga, kelle areng oma erilise suguvõsa liikme ja esindajana ning naisena saab romaani põhiliseks probleemiks.

Kiitust väärivad taas stilistilised-kompositsioonilised valikud ja elemendid: "Hundirada" lugeda on kõige nauditavam sõna-sõnalt mõttes retsiteerida, sest lausekulg on tihti niivõrd kunstiline, muutumata sealjuures kunstlikuks. Romaan on osaliselt lahendatud kirjavormis, et Sasha suhet kasuisa ja vanema venna vahelist rolli täitva Gregoriga lugejani tuua nii, nagu see on - kahe intensiivselt tundva ja tunnetava inimese vaheline vastandlik sõprus, kus aga esindatud ka Sasha poolne hirm ning ebakindlus oma minevikku sukeldumise ees.

Sasha on eelkõige Sasha, kuid teised tema suguvõsaga seotud isikud peavad tema kuuluvust tähtsamaks kui tema individuaalsust. Kerkib vaikselt ka romaani põhiteema - mineviku varjude tunnetamine ning seljatamine, enese defineerimine geenide ja päritolu kaudu.

Teatud aspektidest sujub romaan vägagi takistustevabalt: Teppo algne melanhoolia ning samuti kurblik minevik pühitakse hilisemate vaat et idülliliste suhetega kasuperes minema. Kuid selge on, et ka siin on tegu mineviku hallusega, mis tuleb enne ületada, kui rahulik elu algab.

Samuti huvitav on lühike, kuid selgelt tähtis mõtisklus õnne teemal: õnn pole elu alatine eesmärk ja õnnetu olemine kuulub samaväärselt elamise juurde kui õnnelik olemine. 

Ainus probleem, mis minu silmis koorub, on lugejapoolne mõistmine. Tundeline kunstiinimese mikrokosmos on mõistetav vaid tundelisele kunstiinimesele - seega lugesin "Hundirada" innukalt ja pühendunult, praktiliselt ühes tükis otsast lõpuni läbi. Kuid romaani läbiv esoteerika ja müstika on oma olemuselt - kuigi mainitakse hetkeks ka ideaalse naise ja ideaalse mehe võrdsust; idee, mis mullegi isiklikult südamelähedane ja empiiriliselt võimalik - on Johansoni romaan eelkõige naiseliku energia kandja ning asisema kirjanduse armastajatele mitte nii haarav kui näiteks "Atlantis abajas".

Võib-olla just seetõttu oleks tähtis "Hundirada" kätte võtta, sest tegu on väga kõrge emotsionaalse intellekti tasandiga romaaniga, mis aitab hajutada kahtlusi asjaolude suhtes, mida muidu võimalik vaid alateadlikult tunnetada. Nagu taskulambita jääluidetel koduteed otsides - vaid julgematest julgemad läheksid nii kaugele nii tundmatusse kohta, sest tegelikult on see koht vägagi tuttav.

Soovitan soojalt!

Hanif Kureishi: "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Eelmisel aastal ilmud lühiromaani "Eimiski" muljeid on võimalik lugeda siit (link). 

Seekord lugesin Kureishi esikromaani "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka neljaosaline BBC minisari ning tolle heliriba kujudanud ei keegi muu kui David Bowie. Samanimeline album Bowielt on seega samuti ilmunud Kureishi loodu raames.

"Äärelinna Buddha" jutustab eelkõige Karimi noorusest ning elust Londoni äärelinnas ja tema arengust täiskasvanud meheks, tema näitlejakarjääri õitselepuhkemisest ning teoreetilisest armastuse leidmisest. Romaani tegelik temaatika on aga eneseleidmine nii mehena, rahvusliku vähemuse esindajana, ida kultuurilise pagasi kandjana lääne ühiskonnas ning ebakonventsionaalse seksuaalsuse kandjana konservatiivses perekonnas.

Pinget pakub nii Karimi seksuaalsuse ja enese isiklike ja kultuuriliste vabaduste avastamine: esimesed kogemused meeste ja naistega, oma hindu identiteedi väljaelamise julgus, enese hävitamine alkoholi ja narkootikumide ning mässuliste noorte seltsis ja sarnased episoodid läbivad romaani. Karimi kohati lakooniline, kohati empaatiast nõrguv maailmavaade on huvitav ning ehe, tegu on väga nutikalt kirjutatud figuuriga.

Enamgi veel - Karimist edasi vaadates ilmnevad ääretult mitmekihilised kõrvalfiguurid. Tähelepanu keskmes on Karimi kasuema Eva, vabameelne sisearhitekt, kelle väline vabadus varjab konventsionaalseid hirme ning kelle kehalise liberaalsuse suitsukatte all on emotsionaalne abitus; Karimi kasuvend ning Eva poeg Charlie, mässuline musikaalselt andekas noormees, kelle tegelik ainus vajadus kuuluda, imetletud olla, ning siis end nurka mässida....

Samuti on mainimist väärt Karimi lapsepõlvesõbranna Jamila, kelle isa sunnib abielluma vähem kui keskpärase Changeziga, ning nende kaunis-traagiline mõistuseabielu, millest saab kolmiksuhe, neliksuhe, viisiksuhe ning mingis raamis ka õnnelik pere. 

Kureishi London on tõeliselt värviline mitte ainult nahavärvide, vaid ka poliitiliste arvamuste, päritolude, rahakottide paksuse, tagasihoidlikkuse, hääletooni kaalu ning sisu ja üldiste pisiasjade poolest. Karim on huvitav ja vastanditerohke noormees, kelle huvi teda ümbritseva elu vastu on vahel kesine, vahel olematu ning vahel määratu. Teda ümbritsev värvikirev maailm on aga tunduvalt huvitavam ning Karim kui vaatlejafiguur on paigutatud oma ossa tõeliselt nutikalt.

"Äärelinna Buddha" pealkirjas mainitud figuur on Karimi laisk hindust isa, kes romaani alguses veel armukese staatuses Eva abiga oma laisast abielust väljub ning mõnda aega lähemas naabruskonnas valgustatud filosoofi imetluspärga kandes Eva korteris loenguid peab, et valgeid inimesi nende hinge olemasolust ning materiaalse vara tähtsusetusest teavitada. Kuid see sära lahtub peagi, sest ka äärelinna Buddha on sama mööduv nähtus nagu Karimi homoseksuaalne faas.

Kureishi romaan on üks muhedamaid, kirevamaid ning vabamaid romaane, mida viimasel ajal lugenud olen. Soovitan väga soojalt!

Kurt Vonnegut: "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" (1969)

USA autor, näite- ning ulmekirjanik, aktivist ja humanist Kurt Vonnegut (1922-2007) on avaldanud lühijutte, esseesid, artikleid, romaane, näidendeid ning memuaare. Vonnegut on läbi elu kõndinud ajakirjanikuna, sõdurina, lehekandjana ning mänginud hulgaliselt muidki erinevaid rollide, abikaasa ja isa kuuluvad samuti sellesse nimekirja.

Vonneguti loomingul on keskne on sõjavastane ning selles raames ühendriikide vastane toon, tema romaanidele on aga samuti omased satiirilised elemendid ning reaalsuse piire ületav must huumor. Nihilistlikud elemendid ning elu-on-selline stiilis traagilised sündmused ühendatakse lustakate inimlikkuse tragikoomilist külge näitavate seikadega. Just sellisena võiks kirjeldada ka Vonnegutile kriitikude ja lugejate seas kuulsust ja heakskiitu toonud tuntuim romaan "Tapamaja, korpus viis" (Slaughterhouse Five, 1969).

Tuleks siinkohal ka ära märkida, et näiteks Eestis on Vonnegut väga populaarne ning Tänapäeva kirjastuse "Punase raamatu" sarjas enim tõlgitud autor, kuid kogu Euroopa pole Vonnegutiga niivõrd tuttav - näiteks Salingeri tunnevad ära enamad kui Vonneguti. Siiski võrreldakse tema mäslikku tooni mõnikord Salingeri romaanidega.

"Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda" oleks justkui sõjaromaan, kuna algab protagonist Billy Pilgrimi elamustega Teisest maailmasõjast. Räägitakse episoodidena tema edukast karjäärist optikuna, kogemustest sõjavangina Saksamaal tapamajas nr. viis, abielust ning laste eludest, lennukiõnnetuse üleelamisest ja vanaduspõlvest, tema röövimisest Tralfamadori planeedi elanike poolt ning tema elust Tralfamadori inimloomaaias klaaskupli all Hollywoodi näitlejanna Montana Wildhackiga.

Episoodid vahelduvad nii minevikus kui tulevikus, Billy elu jookseks tema vaimusilmas justkui igal hetkel korraga, kinnitamaks Tralfamadorlaste filosoofiat, et elame tegelikult kõik alati ning igavesti, minevikus ja tulevikus, ja kõik mis juhtub, peab täpselt nii juhtuma. Vaba tahe on illusioon.

Teatud paralleelid ajaliste sündmustega romaani kirjutamisel on ilmselged, kuid "Tapamaja" nihilistlik satiir iseenesest on ajatu. Billy Pilgrimi tähtsusetu ning tähtis elu on vaid üks sündmus sündmuste reas, ja siis ta sureb, ja nii läheb. (Vonnegut tegi selle romaaniga kuulsaks inglisekeelse väljendi "so it goes", korrates fraasi iga kord, kui mõni tähtis või vähemtähtis figuur romaanis suri)

"Tapamaja" on äärmiselt teravmeelne, nutikas väga tabavalt inimelu väärtust ja tühisust kokkuvõttev kommentaar, ning Vonneguti julge nihilistlik huumor poliitilise, kuid ka ulmelise kirjanduse armastajale kuldaväärt lugemiskogemus.

Soovitan soojalt!

Milan Kundera: "Olemise talumatu kergus" (1984)

Tšehhi-prantsuse kirjanik Milan Kundera (sünd. 1929) õppis nii kirjandust kui filmikunsti. Tema loomingut mõjutas tugevalt muusika, kuna Kundera isa oli pianist.

Kundera on küll sündinud ja kasvanud Tšehhis, kuid omab 1981. aastast prantsuse kodakondsust ning kirjutab 1993. aastast prantsuse keeles.

Kundera tuntuim romaan on 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" ("Nesnesitelná lehkost bytí"). Eesti keelde on samuti tõlgitud teosed "Surematus", "Nali", "Teadmatus", "Hüvastijätuvalss".

"Olemise talumatu kergus" on kindlasti Kundera rahvusvaheliselt tuntuim teos ning esimest korda lugesin romaani keskkooliaastatel. Nüüd võtsin Kundera menuki uuesti kätte ning ei pidanud seegi kord pettuma.

Romaani keskmes on kirurg Tomase ja ettekandja-fotograafi-melanhooliku Teresa raskeloomuline suhe. Kõrvaliselt näidatakse ja Tomase armukese Sabina ning tollesse armunud noormehe Franzi sama raskeloomulist suhet. Samuti räägib Kundera Nietzsche samade sündmuste igavesest naasmisest ning peegeldab näiteks Teresa elu tema ema elu ja probleemide ja kompleksidega.

Kundera romaan on romantiline ja tunduks, et armastus võiks kõik takistused ületada - kuid tema armastuse definitsioon või pigem erinevat laadi armastusega seotud mõistete interpretatsioon läheb traditsioonilisest-konventsionaalsest armastuse definitsioonist lahku. Pigem oleks armastus mitte kahe inimese idülliline kooselu, vaid mõlema armastussuhtes osaleja teise poole eelistustega tingimusteta leppimine. Kuid kuna nii Teresa kui Franz pole selleks võimelised, hävinevad tunded järk-järgult ja päris õnnelikuks keegi neist ei saa ega jää.

Ehk siis - kõik laabub ja kordub ja luhtub ja kordub, täitsa Nietzsche vaimus. Kundera armastusfilosoofia on julmalt otsekohene ning samas ülimalt empaatiline ja absoluutselt avatud.

See keeruline armastuslugu oli põhiline, mis mulle Kundera romaanist kooliajast ka meelde jäi - taaskord leiab kinnitust, et emotsionaalne aju on raamatuid lugedes tugevam kui pragmaatiline aju. Kuid lisaks väga huvitavatele psühholoogiliselt kihilistele figuuridele, kelle mõtteviisid autor lugejale kenasti lahti laotab, on "Olemise talumatu kergus" ka Tšehhi riigi eleegia. Kundera kirjutab suurtest poliitilistest jõududest, sõdadest ning nende mõjust üksikisikule, põgeniku või ülekuulatu sisemaailma ja staatust võõral maal või võõras korteris, emotsionaalseid hirme segatud eksistentsialistlike hirmudega - nagu sõjaaegsele armastusele omane.

Kõike ülalmainitut kokku võttes on "Olemise talumatu kergus" üks nutikamaid, tundelisemaid, ausamaid, julmemaid ning intelligentsemaid romaane, mida lugenud olen.

Väga tugev lugemissoovitus igat laadi kirjanduse armastajatele. Kundera kuulub kindlasti 20. sajandi tähtsamate kirjanike hulka.

John Dos Passos: "Manhattan Transfer" (1925)

USA kirjanik, kunstnik ning parameedik John Dos Passos (1896-1970) on üks tuntumaid põhja-ameerika kirjanikke 20. sajandi esimesest poolest. Dos Passos kuulub ühes Hemingway, Faulkneri ja Fitzgeraldiga Ameerika Ühendriikide kuulsamate modernismi esindajate hulka.

Dos passose kuulsaim teos on triloogia "U.S.A.", kuhu kuuluvad romaanid "42. paralleel" (The 42nd Parallel, 1930), "1919" (1932) ja "Suur raha" (The Big Money, 1936). Eesti keeles punase raamatu sarjas ilmunud on aga samuti tuntud 1925. aastal ilmunud teine romaan "Manhattan Transfer", mis mehele ka kiirelt kuulsuse ja menu tõi. 

Romaani pealkiri on eesti keeles jäetud samaks, kuna sõna "transfer" ülekande, ülelennu või ülemineku tähenduses on mõistetav. Dos Passose teisikromaanis on juttu sellest, millest suures plaanis juttu ka tema ülejäänud romaanides: tüüpiliste ameeriklaste ehk erinevatest maadest New Yorki rännanud iirlaste, sakslaste, itaallaste, prantslaste ning muude riikide elanike unistustest, pettumustest, kurnavast argipäevast ning muhedatest seiklustest.

Dos Passosele meeldis maalida oma romaanide kaanepildid ning kuigi Penguin Classics on kaanele pannud Edward Burra impressiooni New Yorgi baarist, on täpselt selline argimulje ning üksikute figuuride portreed Dos Passose romaani sisuks. Lühikesed muljed, dialoogid ning ühe- või pigem poolepäevased narratiivilõigud moodustavad paari figuuri hüplevad elulood.

Dos Passose figuurid on sotsiaalsel ning inimlikul skaalal paigutatud risti-rästi: ekstsentriline näitlejanna, keskmiselt edukas idealistlik advokaat, egoistlik trofeeabikaasa, halli hiire masti kuid rikas pärijanna, paksunahaline kelner, lihtsakoeline meremees jne. jne. jne. Jälgitakse kolme-nelja figuuri elu romaani läbivalt, kuid enamik tegelastest puutuvad teatud kontekstis ka omavahel kokku.

Romaan on impressionistlik ja annab lähivaates edasi vaid teatud muljed ning mõtted antud figuuride elust, kuid nende muster on sama: neil on ideaalid ja unistused, mida nad on tulnud New Yorki jahtima, ning sellest linnast lahkuda nad ei kavatse, kuigi elu on karm ja linn mudib neid regulaarselt oma hammasrataste vahel. Kohati masohistlik kuid alati väsimatu New Yorgi elanikkond võitleb igapäevaselt ellujäämise nimel, ning traagiliste vahejuhtumite vahel on ka õhtuti aega lonks võtta, sest vaid viski teeb mehest mehe, ning shampus omakorda staarist staari - üks tõstab samal ajal rauda ning teine mikrofoni. 

Oma inimlikus koes on nad samakaalulised - või tähtsuse skaalal äravahetamiseni sarnased, kuigi illusioon ütleb midagi muud - elemendid New Yorgi elutsüklis. Kontrastsed rikkad ning puruvaesed elud lisavad elementidele värvi, sest röntgenisse lükatakse mõlemad samaväärselt ja täiuslikult õnnelik ega üdini õnnetu pole ükski neist. Kõik toonid on ses plaanis tabatud ja huvitavalt kõrvutatud.

Sisuline narratoloogiline mass on kokkuvõtvalt-ülevaatlikult mitte pidevalt üht figuuri jälgiv, vaid suurlinnale kohaselt mitme isiku vahel hüplev, pigem elu kui indiviidi näitav, hävitavaid tendentse kokkuvõttev, elule mitte empaatia vaid irooniaga lähenedes. Isiklikult naudin selliseid romaane ning vastavalt ka Dos Passose kirjutatut. Puudub kangelane, sest New Yorgis pole päriskangelasi, vaid  hoopis pärisinimesed. Romantikafännidele "Manhattan Transfer" seega ilmselt ei sobi. Muheda lugemiselamuse fännidele aga küll.

Dos Passose romaan on ka stilistiliselt kirjutatud väga haaravalt, inimlikult, dialoogid on elavad, kirjaviis jäljendab vähemalt inglisekeelses variandis itaalia, juudi, saksa, prantsuse ja teisi aktsente, niiet figuure on võimalik elavalt ette kujutada. Mulle kui keeltearmastajast lugejale pakkus "Manhattan Transfer" seeläbi veelgi enam naudingut, kuigi võib mõnele lugejale pigem raskusi valmistada.

Ameerika kirjanduse armastajatele ning näiteks "Suure Gatsby" fännidele võiks Dos Passose humoorikas tänavapilt olla kindlasti suur nauding, ning 20. sajandi linnapildiromaanide seas seisab "Manhattan Transfer" kindlasti tugevalt esireas. 

Väga huvitav lugemiselamus!