Inglise ajakirjanik, blogija, kirjanik ning feminist Laurie Penny kirjutab erinevates väljundites kõigi sugude ning orientatsioonide võrdõiguslikkusest ning revolutsiooni ja uue seksuaalse hariduse vajadusest. "Kirjeldamatud asjad" (Unspeakable Things, 2014, vaba tõlge) on vaid üks tema raamatutest. Seni ilmunud on ka "Lihaturg" (Meat Market, 2011, vaba tõlge) ja "Pennipunane" (Penny Red, 2011, vaba tõlge).Penny kirjutab esseesid ning artikleid ja blogib hoogsalt ja rohkelt feminismi, homo- ning transseksuaalsuse, misogüünia, naiste õiguste, interneti saastamise, pornopsühholoogia ning muudel 21. sajandi noorust väärsuunas kujundavatel teemadel. Tema idee on harida ning muuta ühiskonda üheskoos, et lõppeks meestepoolne naiste (ning homode) vihkamine, et naise väärtust lõpuks tunnustataks (tema töö pole vaid ilus olla, ülemusele ning mehele meele järele olla ja lapsi saada) ja et võrdõigusliku ühiskonna idee saaks realiseeritud.
"Unspeakable things" ehk siis kirjeldamatud asjad või tabud on Penny jaoks naise vajadused ja sugude tõeline loomus, millest soorollidesse surutud ühiskonnas keegi rääkida ei taha ega julge, kuna ühiskond sellised mõtted neist kiirelt välja juurib. Autor alustab raamatut kirjeldustega oma lapsepõlvest, võitlusest anoreksiaga, vägistamisest, oma esteetikaga rahu sõlmimisest ning oma hääle leidmisest ja hooldamisest.
Kuidas noore tüdruku väärtus vaid tema välimusel põhineb ning poisse nende saavutuste eest kiidetakse, kuidas neiusid juba koolis seksuaalseteks objektideks muudetakse ning nende harimatust loomulikuks peetakse, kuidas töökohal naiste ülesanne vaid meestele meeldida ning kuidas naise töö on armastus samal ajal kui mees on töötamise eest automaatselt armastatud ning hoolitsetud olemise ära teeninud, on vaid mõned aspektid, mida Laurie oma esseelises jutustuses puudutab.
Ühest küljest nimetab ta kõik tähtsad arengud ning sündmused võitluses võrdsuse nimel viimase kümne aasta jooksul nagu occupy või slutwalk. Räägib foorumitest nagu 4chan. Toetab LGBTQ+ kogukonda. Lubab lugejal kogeda enda mineviku traumasid.Teisest küljest tunduks nagu Penny vaid kordaks üht ja sama - muidugi on lõppjäreldus üpris selge, me peame laiendama oma silmaringi ja aktsepteerima, et naine pole vaid naiselik, mees vaid mehelik, et naine pole mehest rumalam ja et seksuaalsus peaks olema sama võrdne nagu palganumber.
Kuid Laurie argumentatsioon pole tihti argumentatsioon, vaid lihtsalt intelligentselt sätitud muljete kogumik. Raamatu kui ühiku mulje puutub täielikult. Sellepärast ei paelunud tema - vägagi traagiline, intensiivne ja aus - kirjeldused ming sedavõrd nagu oleksid võinud.
Võibolla ka kuna viimaste aastate jooksul igasugune dialoog ja diskussioon antud teemadel väga värvi- ja häälterikkaks muutunud on, ei ole ühe naise mõtted enam niivõrd huvitavad - neid on aina korratud.
Muretsema paneb muidugi, et laiemas ühiskonna plaanis pole neil paljudel häältel õnnestunud teha enam kui vaid väikeseid samme väikestes kogukondades.
Aga maailm on selline, ja maailm sellisena, nagu ta on, on üpris masendav.
Laurie Penny on võitleja ja ellujääja, kuid tema agressiivsus ning sädeme puudumine jätavad mind üpris tundetuks. Võibolla olen minagi harimatu stereotüüpidesse kinni jäänud konventsionaalse ühiskonna liige? Võimalik.
Penny räägib mulle oma lugu, ja kindlasti on mul empaatiat ja sümpaatiat tema jaoks ning imetlust tema julguse leidmise suhtes. Tema sõnum olla julge ning julgeda olla ise võiks olla motiveeriv ja inspireeriv, kuid kumbagi tunnet mul antud raamatut lugedes ei tekkinud - Laurie esseed lamendivad liialt, et tõeliselt innustada. Loodan, et ta on vanemaks saades võimeline - nagu raamatu viimastel väga tugevatel paarikümnel leheküljel - kirjutama positiivsest sopist oma hinges ja inspireerima paremuse poole, mitte ainult ette heitma või oma kannatusi kirjeldama.
Aga ühiskonna probleemide kohta on kirjutatud huvitavamaid esseesid kui Penny sulest tulnud.
Alles raamatu lõpus astub ta oma kannatuste tuhast välja. Ülejäänud elamus pole selle lunastuse ootamise vääriline.
No comments:
Post a Comment