Blogi uus aadress

Showing posts with label Stephen Hawking. Show all posts
Showing posts with label Stephen Hawking. Show all posts

Wednesday, March 18, 2015

Ekskurss loodusteadustesse: Stephen Hawking: "Aja lühilugu" (A Brief History of Time, 1988)

Stephen Hawkingi elust ja hämmastavast eluvaimust motoneuroni sündroomist hoolimata tänaseni jätkuvast panusest teadusmaailma sai jutustatud tema elu aineil põhineva filmi "Kõiksuse teooria" temaatilises blogipostituses (link).

"Aja lühilugu: Suurest Paugust mustade aukudeni" on Hawkingi kuulsaks teinud raamat, mis tutvustab nö. laia ringi lugejale Hawkingi uuringuid laiemas kontekstis: Juttu tuleb kõigepealt universumi tekkimise võimalikest teooriatest Aristotelesest tänapäevani, inimese maailmapildist Päikesesüsteemi ja laiema kosmose suhtes, mustade aukude tekkest ning võimalikest meile siiani tundmata päikesesüsteemidest ning taevakehadest ja lõpuks universumi võimalikust lõpust ning ajas reisimise võimalikkusest.

Analüütilise väärtushinnangu andmiseks puuduvad minul kui laiema ringi lugejaskonda kuulujal küll piisavad teadmised, kuid tahtsin raamatut siiski lühidalt mainida ja kiita.

Nimelt on siin esiteks võimalik tutvuda kõigi füüsika ja astroloogia tähtsamate mõtlejatega Aristotelesest ja Galileist Hubble'i ja Diracini (positroni avastaja ning Nobeli preemia laureaat) ning näiteks mustade aukude mõiste looja John Wheelerini. Samuti seletab Hawking lahti kõik tähtsamad füüsikalised teooriad ning seadused - raskusjõust relatiivsusteooriani.

1988. aastal ilmus "Aja lühiloo" esimene väljaanne ja raamatu ülemaailmsest populaarsusest hoolimata nendib Hawking ise teise väljaande sissejuhatuses, et paljudele jääb kirjutatu pelgalt tekstivormis arusaamatuks. Seega ilmus teine väljaanne rohkete illustratsioonidega, et teooriate paljusust kergemaks teha. Universumi paisumine õhupalli näitel või ajaline relatiivsus rongi katusel tennist mängivate mehikestega, või musta auku kaduva astronaudi viimased mõtted - näited on valitud väga hästi ja teevad ka humanitaarteaduste lembelisele lugejale teema mõnusalt ülevaatlikuks.

Raamatu lõpus on mõningate tähtsamate mõistetega sõnaraamat ning lühikesed peatükid Newtoni, Einsteini ja Galilei kohta, tutvustamaks neid kui inimesi, mis on samuti huvitav kild teaduse ning inimkonna ajaloost. Hawking räägib raamatuga kaasa ka enda elust ja lisab seeläbi kuivale teooriale isikliku noodi. Kogu kirjutatu stiil on kerges toonis ning rahuliku tempoga, misläbi väga mahukas sisu huvitavaks ning arusaadavaks saab ja jääb.

Üldinimlikul tasandil toob Hawking ise esile, et kõigil peaks kord huulil olema küsimused: kust me tuleme, miks me siin oleme ja kuhu me läheme? Humanitaarteaduste esindajana olen neid küsimusi filosoofide käsitluses küllaldaselt lugenud, kuid teaduslik lähenemine on praktiline-pragmaatiline alternatiiv, samuti kasulik lugemine igaühele, kes vähegi maakera ehitusest ning kosmoses toimuvast huvitatud (seega - minu arvates - igaühele, punkt).

Ühesõnaga - võtke "Aja lühilugu" kätte, meenutage koolifüüsikat ja -keemiat, sest minu peas kipuvad sellised asjad ununema.

Tegu on väga hea, ülevaatliku, mõistetava universumi tekke ja võimaliku tuleviku teemadel arutleva teosega nii algajale kui edasijõudnule. Hawking on väga huvitav inimene, kuid sellele mitte keskendudes ka tõepoolest hea teaduslik autor ning ülihuvitav inimene, ning tema kirjutatu on ladusalt loetav esimesest viimase leheküljeni.

Saturday, January 31, 2015

Ekskurss filmilinale: "Kõiksuse teooria" (The Theory of Everything, 2014)

Stephen Hawking on üks huvitavamaid inimesi inimkonna ajaloos: intellekti seisukohalt vaadates on tegu geniaalse teadlasega, füsioloogilisest perspektiivist on tegu lausa imega, sest kui tol ajal noorel tudengil diagnoositi motoneuroni sündroom, mis aju suhtluse musklitega järk-järgult välja lülitab, anti Hawkingile kaks aastat elada. Hawking on siiani aktiivne, elus, kirjutab, töötab ja viskab nalja.

Hawkingi biograafiline filmivariant, Eddie Redmayne'i poolt kehastatud noormees draamas "Kõiksuse teooria" on leidnud kõik tähtsad elemendid ja pannud nad just niimoodi kokku nagu vaja, et moodustada väga hea film.

Biograafia pole detailides täpselt kirjeldatud, eraelus ning publikatsioonide nimekirjas on mõned nüansid välja jäänud. Film lõppeb enne Hawkingi lahutust ja teist abielu ning seda ka ei mainitud, kuigi on selge, et mees on sellel teel.

Nendest punktidest edasi vaadates on sellistel filmidel alati oht saada nö. Lifetime-filmiks ehk siis melodramaatiliselt ülepingutatud eluloodraamaks, kus loodetakse igal hetkel vaatajast pisaraid välja pigistada.

Tuleb tunnistada, et nö. tagasivaade kogu filmile oli minu seisukohalt liialt ülalmainitud toonile lähenev ja filmi viimased kümme retrospektiivset minutit võibolla veidi üle pingutatud.

Sellest punktist samuti edasi vaadates jääb vaid puhas vaatajaelamus ja see ei jätnud milleski soovida.


Eddie Redmayne kehastab Hawkingit absoluutselt usutavalt ja paremini veel. Tuleb arvesse võtta, et näitlejal on õnnestunud edastada nii pidev füüsiline võitlus omaenda kehaga: esmalt kõndimisel, siis rääkimisel, siis neelamisel, järk-järgult halvatusele kaotades; samaaegselt vaimu murdmatu tugevus ning pidev sära silmis ja - lihaste lubades - alatine naeratus näol. Redmayne on leidnud imeilusa tasakaalu ja on oma rollis lihtsalt suurepärane.

Felicity Jones, siiani üpris tundmatu minu jaoks B-filmides näitlev noor neiu, on selle filmiga kindlasti oma karjääri edendanud ja oma rollis täiesti adekvaatne, kuid mulle tundus, et Redmayne annab Jonesile võlu juurde ja vaid nende dünaamikas ilmneb neiu täielik potentsiaal - näiteks olid tärkavad tunded Jane Hawkingi ja Jonathani (Charlie Cox) vahel piisavalt ilusti mängitud, kuid Redmayne'i intensiivsusega võrreldes kiirelt ununevad.

Seevastu andsid filmile juurde ilusad kõrvalfiguuride poolt mängitud nüansid nagu Stepheni parim sõber Brian (super töö Harry Lloydi poolt!) ning Hawkingi isa Frank (Simon McBurny), ja muidugi mitte unustada Hawkingi mentorit Dennis Sciamat (David Thewlis, aitäh!). Paljud killud, mis ka iseseisvalt töötasid ja Redmayne'i sädet ei vajanud, et muljet avaldada.


Kokkuvõttes: nii rezhissöri kui näitlejate poolt tehtud vaimustav töö ja tohutult ilus elamus.


Loen hetkel vaimustusega Hawkingi universumi seletajat, algajatele piltidega: