Wednesday, February 15, 2017

Zadie Smith: NW (2012)

Inglise ja Jamaica kirjanik, inglise kuningliku kirjandusakadeemia liige ning New Yorki ülikooli ilukirjanduse professor Zadie Smith (sünd. 1975) on siiani avaldanud viis romaani. Tema esimene, "Valged hambad" tõi autorile 2000. aastal kohese populaarsuse ning sellest on saanud lausa minisari.

Eesti keeles ilmus romaan aastal 2005.

Smithi romaanid hüplevad kohati muudesse maailma osadesse, kuid toimuvad siiski põhiliselt Londoni räsitumates linnaosades ja tegelevad sotsiaalsete kihtide ja kultuuride põrkumise ja segunemisega tulenevate probleemidega, viletsa elu tingimuste ja heitlustega ning naise ja mustanahalise naise võitlusega oma koha leidmisel elus ja seltskonnas.


Lugesin romaani "NW", mille pealkiri tähistab teatud piirkonda Londonis (North West), kus elavad peamiselt mustanahalised ning väikese sissetulekuga kodanikud, kelle argipäevaks on narkomaanid, politseisireenid, viletsate tingimustega võitlemine, ning samal ajal need teised, kel on õnnestunud oma ebasoodsast keskkonnast välja tulla ja "paremasse" keskkonda imbuda.


Heitlus vana ja tuttava, mugava kuid sisutu ja lootusetu minevikuga, lapsepõlve armastusetusest tuleneva võimetusega end siduda ning kauni tuleviku poole püüdlemine ja selles pettumine on vaid mõned teemad, mida Smithi romaan puudutab.


I am the sole author of the dictionary that defines me

...on lause, mis romaani alguse lõpuga seob - tõsiasi, et sel lausel reaalsusega midagi pistmist pole, ilmneb romaani käigus. Smith kirjeldab lühidalt nelja protagonisti elu, nende positsiooni keskkoolis, haridusteed, elukutseid, armumisi ning näitab lugejale nende tundeid oma elu sujumise suhtes - olgu see lõppemas tänavanurgal, nõel käsivarres, või kaunis majas kauni pere seltsis, õnnelik olla on anne, mida igaüks ei oma ning otsus, mida igaüks pole võimeline tegema.


Smithi kibemagusad kirjeldused Londoni elust on vitaalsed, toone ja tujusid täis, tema protagonistid on kõva koore ja kõva sisemusega, kuid nad on selliseks vormitud ja enam pole neid võimalik muuta.

Võitlus intiimsusega ning hingestatud armastamisega ja miskipärast samaaegselt moraalse allakäigu ning karjääri poole püüdlemine lõhestavad neid naisi, kellest ilmselt vähesed nii hästi ja huvitavalt kirjutada oskavad.


Tema protagonistidepoolne koduse läheduse puudumine, seejärel oma isiklike aspiratsioonide põhjal ehitatud kodus koduse läheduse vältimine ning samuti iseendaga rääkimise vältimine, otsides samaaegselt pidevalt midagi, kuigi neil on õnnestunud oma kodu piirangutest pääseda ja nende vanemate saatus neile enam osaks ei saa, tundub, et neil tuleb mingil hetkel alluda determinismile ning see midagi ilusat, mis neil on õnnestunud ehitada, sittutakse ikkagi täis asjaoluga, et vanad kombed, armukesed, pahed ja harjumused ei kao ja neist polegi kunagi võimalik lahti saada.

Eneseteostus porilombis.

Joomise mahajätmine, armukese mahajätmine, iseenda minevikuvormi mahajätmine, kuid seekord ma teen seda tõepoolest, hakkan kirjutama, alustan uuesti, leian oma hingesugulase, täidan selle tühjuse!

Kauni pere loomine ning sellest täiesti külmaks jäetud olemine, sest tegelikult oleks siiski parim, kui oleks aega vaid enda jaoks.

Minu kirjanduslike kogemuste pagasist on see ka üks vähestest romaanidest, kus naised ja mehed samamoodi mõtlevad ning tegutsevad - julgelt kirjutatud, kuid ka naiselikust perspektiivist realistlikult teostatud areng. Lalisev narkomaan ning teda nurka jättev mineviku küüsist pääseda tahtja võivad samal ajal olla mees või naine, pereema või pereisa, õde või vend. Enamasti selline tasakaal puudub ning Smithi küpsus selle vaagimisel ja esiletoomisel on muljetavaldav.

Igaüks võib muutuda ning olla eluaeg erinevates rollides, neid üdini nautides. Kuid mineviku deemonid ei unusta kedagi. Vähemalt mitte Zadie Smithi Londonis.

Põnev, terav, kurb ja mõtlemapanev romaan.

No comments:

Post a Comment