Arvamusreede, 11/17: Räägime Nobeli kirjanduspreemiast

Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!

Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.

Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse. 

Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.

Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.

Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?

Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad. 

Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.

Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.

Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.

Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.

Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.

Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.

Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.

Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.

Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!

Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)

Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:

Sinclair Lewis (link)

Hermann Hesse (link)

Thomas Mann (link)

Pearl S. Buck (link)

André Gide (link)

Boris Pasternak (link)

Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).

Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?

Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.

Põnevus ning pinge, puhas huvi

Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.

Rahuldus nutikusest

Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.

Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha

Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.

Kõrgendatud empaatia

Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk

Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.

...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.

Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.

Öelge edasi ;- )

Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

Arvamusreede, 9/17: Kirjanduse parim sajand

Tere tulemast, kallid kirjandussõbrad. Täna räägime põnevamatest sündmustest kirjanduse ajaloos.

Keskendun maailmakirjanduse ning euroopa kirjanduse ajaloos punktidele, mis mulle erilist huvi on pakkunud; sajanditele, mida pean eriti huvitavaks; ning autoritele, kel minu silmis eriti suur kultuuriline mõju. Loetelu on täielikult subjektiivne, ajalooliselt lünklik ja esindab minu arvamust - täielikkuse- ega täiuslikkuse eesmärki ning asiseid sihte seatud pole. Mõtisklen orgaaniliselt mõtiskluse käigus, nagu arvamusreedele kohane.

Ootan huviga teie täiendusi kommentaarides! :- )

Suure saagade ajastu: nii aasia kui skandinaavia kirjanduslikus ruumis ilmus arvukalt tähtsaid ja mahukaid teoseid, näiteks arvatavalt 11. sajandil Shikibu Murasaki "Prints Genji lugu" (link), mis on tänapäevani üks tähtsamaid jaapani kirjanduse teoseid ning psühholoogiliselt ja sümboolselt täiesti omalaadsel tasemel. Kuid statistiliselt tähtsamaks võiks pidada 13. sajandit, mil ilmavalgust nägid islandi (Íslendingasögur ongi selle ajastu nimi islandi kirjanduses) ning norra saagad: Gunnari saaga, noorem Edda, Heimskringla, Egilli saaga jne. Kuid samuti ilmusid Hartmann von Aue Iwein, Rumi Masnavi, Nibelungide laul, Wolfram von Eschenbachi Parzival ning luulekogu Shokukokin Wakashū - tänapäevani kultuurilist tähtsust kandvad ning oma maa ajaloos keskset rolli mängivad teosed. Ning näiteks islandi saagasid on tänapäevalgi väga põnev lugeda!


Seevastu 14. sajandile kui itaalia renessansi algusele omistatakse üldiselt suuremat kultuurilist tähtsust - jah, ilmusid nii "Dekameron" (link) kui "Jumalik komöödia" (link) kui "Canterbury lood" (link), kuid sellest edasi vaadates on muud sajandid tunduvalt huvitavamad.

Suurte mõtlejate ajastu: 16. sajand - hetkeks tuleb ikka pilk filosoofide poole pöörata - Erasmus! Thomas More! Machiavelli! Ficino! Luther! Rabelais! Bacon! Cervantes! Külastasin kunagi Tartus seminari "Euroopa ideede ajalugu", mis tegeles kõigi heade mõtlejatega euroopa poliitilises arengus ning sellest sajandist pärineb ilmselt enim helgeid päid, kes ideid inspireerinud. Rohkem antud hetkel öelda pole, kuna mõtlejatega see blogi väga ei tegele, kuid 16. sajand kui Euroopa õitseng mõttevalangute alal on mainimist väärt.

Shakespeare: Olen enamiku Shakespeare'i motiividega tutvunud ühel või teisel määral ja tundub, et suuremat draamaklassikut keegi enam nimetada ei oskagi. Vastupidiselt näiteks Goethele, kes minu jaoks üldse saksa kirjanduse lipulaeva ei kehasta - ei minevikus ega olevikus -, on Shakespeare jätkuvalt maailmadraama lipulaev nr. 1. Selles blogis on juttu tulnud "Kuningas Learist" (link), "Romeost ja Juliast" (link) ning Macbethist (link). Shakespeare'le kuulub ka 17. sajand.

Prantsuse kõrgaeg: 17. sajandi kontekstis tuleks mainida vägagi nauditavat Molière'i ("Misantroop", "Tartuffe" - kuid selle blogi lehtedel neid veel näha pole olnud"), ning Jean Racine'i (ka "Iphigenie" ja teised Racine'i draamad on veel lugemata), samuti Blaise Pascali. Nimetatud autoritest siin üldse juttu pole olnud - lugeda on ühesõnaga ka vanema klassika kategoorias küll ja veel!

Realismiajastu: 19. sajandi romaanide nimekiri on lõputu ning euroopakeskne. Olen siin käsitlenud arvukalt 19. sajandi romaane, kuid mainin vaid üldiselt, et realismi õitsengu peamised kolded olid vene, prantsuse ning saksa kirjandus. Lõppkokkuvõttes mind 19. sajand eriti ei paelu, vaid mõned sajandi lõpu romaanid nagu näiteks "Buddenbrooks" (link), mis on küll kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid tegelikult kuulub juba 20. sajandisse.

20. sajandi kirjandus on pärast modernismiajastu piiride laienemist ja autori subjektiivsuse ning autonoomia kehtestamist muutunud ülemaailmseks kaleidoskoobiks, kus värvikombinatsioonid iga väikese liigutuse järel muutuvad. 20. sajand on kirjanduslike sajandite hulgas minu lemmik, just sest valitsevaid tendentse pole võimalik ühe või kahe käe sõrmedel loetleda.

21. sajandi kirjanduse kohta pole hetkel võimalik üldiseid järeldusi teha - vaid on selge, et maailm on enam kui eales varem omavahel seotud ja ühendatud ning tänu Interneti levikule ja elektrooniliste raaamatute turu laienemisele kirjuneb valik veelgi, mis on väga huvitav ja arendav tendents. Pigem kaob "üldise olukorra" kommenteerimise võimalikkus, sest olukord pole enam ülevaatlik. Tekib eksponentsiaalse modernismiperioodi fragmenteerumise kordumise ning eksistenstiaalse kriisi oht  - kuid kuna üldine teadmiste tase on - teoorias - kõrgem kui 20. sajandi alguses, peaks tavainimene Interneti kasutamisega hakkama saama.

Kultuuripessimistlik käpiknukk mu õlal sosistab küll: "Instagramm on tänapäeva noore entsüklopeedia, kirjandus on ühe jalaga e-kirstus! Keegi ei austa enam teadmiste omandamist!" - olen äraootaval seisukohal, kas Interneti mõju kirjandusele kui institutsioonile on pigem edasiviiv või stagneeriv.

Mis on seega kirjanduse parim sajand? Minu jaoks jääb selleks 20. sajand, kuid kindlasti ei tohiks unustada, et pea igal eelneval sajandil on omad tähelepanuväärsed pärlid ja kultuurilised kõrgpunktid, mis tänapäevani huvi pakuvad.

Milline sajand pakub teile enim huvi ning millise sajandi olete juba unustanud? Millist sajandit uuriksite, kui saaksite kuu aega puhkust võtta? Kohtume kommentaarides ;- )

Nobeli kirjanduspreemia 1959-1960. Salvatore Quasimodo ja Saint-John Perse luule

Kuna luulest pole minu arvates võimalik arvustavalt kirjutada, esiteks luule eriti subjektiivse ja tundelise loomuse tõttu ning teiseks luule tõlkimise keerulisuse tõttu, olen siiani luule eest Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaatidest teinud vaid lühida, informatiivse postituse.

Loen küll nende luulet ja tekitan enesele mulje neist autoritest, kuid ei soovi neid omadussõnadega hea-halb-perspektiivist analüüsida, vaid pelgalt kirjeldada.

Kuna antud ajavahemikus pärjati kahte luuletajat järjest Nobeliga, otsustasin nood ühte informatiivsesse postitusse kokku panna - minu põhieesmärk on siiski tuua teieni arvamuspostitused 20. sajandi romaanidest. Kuid täielikkuse mõttes ei tohi Salvatore Quasimodo ning Saint-John Perse loomulikult Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarjast puududa ;-)

Nobeli kirjanduspreemia 1959: Salvatore Quasimodo

Itaalia luuletaja, toimetaja. piiblitõlk, kriitik ning proosakirjanik Salvatore Quasimodo (1901-1968) on ühes Giuseppe Ungaretti ja Eugenio Montalega itaalia tuntuim luuletaja. Nobeli preemia anti põhjendusega, et tema luule väljendavat "meie aja elu traagilist kogemust klassikalise tulisusega".

Quasimodo kirjutas eelkõige Itaaliast ning kodukandist Sitsiiliast, religioossetest motiividest ning surma tähtsusest ja elamusest. Tema eeposte ja Piibli tõlked mõjutasid autorit ning tõid Quasimodo luulesse ka mütoloogilisi teemasid, kuid samuti tõlkis autor näiteks Molière'i, Shakespeare'i ning Pablo Neruda luulet.

Quasimodo avaldas küll esseesid ning kriitikat fashistliku rezhiimi vastu, kuid ei ühinenud Itaalia vastupanuliikumisega - tema poliitilised teod piirdusid kirjaliku sfääriga. Siiski on eriti pärast Teist maailmasõda ka tema lüürilistes tekstides seltskonnakriitilist tooni. Üldiselt Quasimodo stiilist rääkides aga sai prantsuse sümbolistise eeskujul määravaks tema luule hermeetiline sümboolika (nagu ka Ungaretti ja Montale loomingus märgata), tugevalt subjektiivne enda loodud keel. Autor luuletab vabavärssides, subjektiivselt tähenduslike sõnade ja fraasidega.

Quasimoto valitud luuletusi on Erri kultuuriraadio lindistuses võimalik kuulata siin (link)

Inglisekeelseid luuletusi on võimalik lugeda siin (link)

Lugemisproovina veidi inglisekeelsest tõlkest:

To my Father

Back and forth your sun cap moved

in the little space they always left you.

For me, too, everything was measured

and I have borne your name

a little beyond the hatred and the envy.

That red on your cap was a mitre;

a crown with eagle's wings.

and now in the eagle of your ninety years

I wanted to speak to you -- your parting

signals coloured by the night-time lantern --

to speak to you from this imperfect

wheel of a world,

within a flood of crowded walls,

far from the Arabian jasmine

where you are still, to tell you

what once I could not -- difficult

affinity of thoughts -- to tell you (not only

the marshland locust, the mstic tree can hear)

as the watchman of the fields tells his master:

'I kiss your hands.' This, nothing else.

Life is darkly strong.

*

Uomo del Mio Tempo

Everyone stands alone at the heart of the world

pierced by a ray of sunlight,

and suddenly it is evening. 

Nobeli kirjanduspreemia 1960: Saint-John Perse

Prantsuse luuletaja ning diplomaat Ameerika Ühendriikides, Saint-John Perse (kodanikunimega Marie-René-Alexis Saint-Léger; 1887-1975) on rahvusvahelisel maastikul tuntum nimi, suuresti kuna luuletaja elas diplomaadina 1914-1940 ning hiljem aastani 1967 USAs, ning pälvis luuletajana tuntust nii seal kui Inglismaal. 

Perse pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1960, oma "kõrgelennulise ning elavalt visuaalse luule" eest. 

Ka Perse kirjutab vabavärssides, luuletuste sisuks on eelkõige subjektiivsed tunded ning impulsid; autor on kirjutanud nii putukatest, merest, linasest riidest kui soolast.

Eesti keelde on tõlgitud vaid üks Saint-Perse luuletustest: "Ahtad on laevad", mis peaks olema osa luulekogumikust "Anabase" ning on ühes Perse Nobeli kirjanduspreemia vastuvõtukõnega leitav Akadeemias 1989/3.

1911. aastal ilmunud luulekogumikku "Eloges ja teisi luuletusi" on täisversioonis võimalik kõrvuti inglise ja prantsuse keeles lugeda siin (link)

Hanif Kureishi: "Eimiski" (The Nothing, 2017)

Briti kirjanik, stsenarist, näitekirjanik, 1970ndatest tuntud arvukate pornostsenaariumide režissöör ning Timesi 50 parima uuema aja briti kirjaniku nimekirja kuuluv Haneif Kureishi (sünd. 1954) kirjutab enamasti sensuaalsetel intiimsetel teemadel.

Kureishi alustas oma karjääri puhtalt näite- ning filmikirjanikuna ning saavutas ka edu: tema stsenaarium filmile "Minu kaunis pesula" (My Beautiful Laundrette, 1985), peaosades Daniel Day-Lewis ja Richard Graham, kandideeris parima originaalstsenaariumi Oscarile.

Kureishi on avaldanud ka mitmeid romaane, neist eesti keeles on ilmunud "Äärelinna Buddha" (The Buddha of Suburbia, 1990), mille aineil vändatud ka teleseriaal; "Lähedus" (Intimacy, 1998); "Gabrieli and" (Gabriel's Gift, 2001) ning "Midagi sulle öelda" (Something to Tell You, 2008).

Lugesin Kureishi uusimat lühiromaani - sel aastal ilmunud "Eimiski" (The Nothing, 2017).

Romaani sisuks on ratastooli jäänud haiglase stsenaristi Waldo tundub et viimased päevad (ja ööd) temast kakskümmend aastat noorema abikaasa Zee seltsis ning Waldo kinnisidee Zee afäärist tema endise kolleegi Eddiega. Lugu on jagatud kahekümneks fragmendiks - igaüks neist päev täis staatilist olemist, mõttemaailmas sukeldumist ning Zee tegemiste püüdlikku jälgimist ning pealtkuulamist magamistoast.

***

Kartsin, et rahulolu hävitab mu kunstnikumina. Et kaotan oma teravuse, viha, agressiivsuse ja kibestumuse. Siis on mul parematki teha kui avalikkuse meelt lahutada. Olin seda teiste puhul näinud. Kuid koos Zeega olemine oli eksperiment, mille ma pidin ette võtma. Mind oli ülemäära kaitstud. See oli mind eemale hoidnud sügavamatest, meelerahu häirivamatest ja erutavatest kogemustest. Tahtsin viimaks ometi näha, kui lähedale ma ühele naisele pääseda suudan. Kui lähedale ma suudan teisele inimolendile pääseda, samal ajal kui me mõlemad eraldi inimesteks jääme. Tahtsin end kaotada ja täiesti sõltuvaks muutuda. Tahtsin, et Zee muudaks mind.

Olen nõrk ja õnnetu, kuid ma pole alla andnud. Planeerin järgmist sammu. 

Tulgu pauk dünamiidiga või ei, aga ma kinnitan, see tuleb otsene ja radikaalne. Kui Zee pole valmis armastusest loobuma, tuleb temas valmisolek tekitada. 

Ma ei taha, et Zee õnnelik oleks. Ma lihtsalt tahan, et ta oleks minuga. On seda liialt palju palutud?

***

Kureishi romaan on lühike, kuid tihe: vaid 160sse lehekülge mahub aga ohtralt emotsioone: vanemakssaamise kuid end siiski mehena tunda tahtmise ja mitte suutmise melanhoolia, Zeega tutvumise ning enese naises leidmise nostalgia, reetmise avastamise ning kättemaksu viha ja paranoia, leppimise lootus ning võitmise triumf vaheldumas valmidusega siiski vana küünikuna armastuse nimel surra.

Intensiivsetes lühipeatükkides jõuab Waldo jutustada nii oma minevikust ja olemusest, võitlusest narkootikumidega, Zee terapeerivast mõjust tema hingele, kauneilt veedetud aastatest, enda keha närtsimisest ning sellele järgnevast vägivaldsest hääbumise ajast ning abielusuhte vihkamisvõistluseks muutumisest. Kureishi oskab maalida oma figuure nii maalilistes kui käredates kui pehmetes kui sumedates kui süngetes toonides ning asjaolu, et jutustaja perspektiiv ei pruugi olla tõene ega usaldusväärne ja et kõigi figuuride sõnades ja tegudes tuleks mingil hetkel kahtlema hakata, teeb "Eimiskist" väga põneva jutustuse.

Kontrastina romaani vägagi staatilise, praktiliselt liikumisvõimetu, igast aspektist vaid vaatleja rolli surutud protagonistiga on narratiiv mitmekihiline ning iga järgmine lehekülg toob põnevaid muutusi figuuridevahelises dünaamikas. Kureishi romaanis ühinevad teatud jaapanipärane melanhoolia (võrdluseks näiteks Haruki Murakami või Kazuo Ishiguro looming - julgelt seksuaalne, kuid romantiline ning nostalgiline) ning narratoloogiline asjalikkus. Autor valitseb ilmselgelt nii vormi kui sisu. Waldo kui jutustaja kramplikud üritused narratiivi ning ennast teiste figuuride ja samal ajal lugeja silmis valitseda ning hilisem abituse tunnistamine ning allaandmine on praktiliselt mainimata, kuid ilmnevad jutustuse käigus selgelt ning muudavad ehk muidu ebasümpaatseks jääda tõotava perversse vanamehe sümpaatsemaks.

Kureishi figuurid ongi erakordsed tänu oma tagurpidi-psühholoogilisele kirjeldusviisile - alguses tunduvad kõik romaani tegelased ebasümpaatsed, kuid lõpuks leiavad nad end vaikselt liigutades tee lugeja südamesse. Oleviku sündmused jooksevad küll kiiresti, kuid mõtlikud minevikuperspektiivid hoiavad romaani tasakaalus ja lisavad kogumuljele hea veini mitmekihilise küpsuse. Sellele aitab kaasa ka suurepärane stiil (siinkohal tuleks kiita ka romaani tõlkijat).

Mida enam "Eimiski" üle mõtisklen, seda enam väikseid naudinguid leian. Haruldane lugemiskogemus, soovitan soojalt jaapani kirjanduse fännidele ja julgetele mõtlejatele.

Ekskurss filmilinale: "To the Bone" (2017), "Siid" (Silk, 2007), "Diary of a Chambermaid"/"Journal d'une femme de chambre" (2015/16)

Tere tulemast, kallid filmisõbrad. Eetrisse saabub selle nädala XXL-ekskurss filmilinale. ;-)

Olen viimasel ajal vaadanud üpris suurel hulgal filme, kuid ükski neist ei vääri esmapilgul pikemat analüütilist postitust - vaid mõned head ning halvad aspektid põgusat esiletoomist. Seega lahkan siin lühemas vormis kolme hiljuti vaadatud filmi.

"Luudeni välja" / To The Bone (vaba tõlge, 2017) on hiljuti Netflixi platvormil ilmunud draama toitumishäiretest, peaosas anoreksiaga võitlev Ellen (Lily Collins). Film pälvis laiemas laastus üpris palju kriitikat, kuna anoreksia olla tõsine teema ja haigus ning sellest film vändata olla paljude arvates vastutustundetu. Samaegselt kirjutavad paljud anoreksia all kannatajad foorumites, et teatud aspektid on väga realistlikult kujutatud ning nad ei näe filmi temaatikas probleemi, pigem on nad tänulikud, et Netflix avatud dialoogi jaoks platvormi pakub.

Film ise on kohati pealiskaudne, kuid kohati huvitav ja mõtlemapanev. Armastusloo võimalikkuse idee tundub üldpildis veidi sunnitud, kuid Elleni edusammud füüsilise läheduse normaalsuse ning normaalse toitumise suunas ja arvukad probleemid ning sammud tagasisuunas on hästi lahendatud. Protagonisti minevikku, kus Elleni kunst olla põhjustanud ühe noore tüdruku enesetapu, käsitletakse vaid möödaminnes ning paljud sisulised aspektid kannatavad toitumishäiretega võitlemise põhitemaatika esiplaanile seadmise all. Ellen soovib end ravida ning nõustub elama ühises kodus kuue noorukiga - kellest aga enamik lihtsalt kohti täidavad ja kelle tausta ei tutvustatagi.

Tegu on ilmselgelt teadlikult tehtud valikutega, kuna keskne probleem on siiski võitlus haigusega, ning Lily Collins mängib oma rolli väga hästi. Collins on ise anoreksiat põdenud, misläbi teab oma rolli realistlikult kehastada. Arvukad tugevad stseenid jätavad väga sügava mulje Elleni kannatustest, lootusetusest ning mahajäetud üksiolemise tundest. Samuti portreteeritakse väga ehedalt, kuidas isegi väikesed edusammud võivad osutuda täielikult illusoorseks, ning teraapia perspektiivist kui tähtis on lasta patsiendil ise enese kasuks otsustada.

"To the Bone" on huvitav, muljet jättev draama paljude põnevate pisiasjade ning ohtrate väga tundeliste steenidega ning julgustab dialoogi tähtsatel kesksetel teemadel kuid jääb filmina jutustavast perspektiivist liiga õhukeseks.

"Toateenija päevik" / Diary of a Chambermaid (vaba tõlge, Journal d'une femme de chambre, 2015) on draama noorest teenijannast Celestest (Léa Seydoux) ning jutustab eelkõige tema kogemustest erinevates rikastes peredes ning suhetest erinevate peremeeste ning perenaistega. Arvukates episoodides näidatakse noore neiu minevikukogemusi ning ka tema jutustustest ilmneb, et Celeste'i elu on väga õrnast east peale olnud kõike muud kui lilleline.

Kui Celeste satub Lanlaires'de perekonda ning kogeb vaid lähenemiskatseid peremehelt ning kurja käsutamist ja jooksutamist perenaiselt, pole ime, kui et saladuslik ning sünge aednik Joseph (Vincent Lindon) pakub Celestele välja plaani teenijastaatuse selja taha jätmiseks, nõustub noor teenijanna rikastele kõigi läbi elatud kannatuste eest kätte maksma.

Prantsuse filmide fännidele kindlasti stiilipuhas maiuspala.

Põnev armastuslugu "Siid" (Silk, 2007) 19. sajandi Prantsusmaal. Isa soovil sõdurikarjääri alustanud Hervé Joncour (Michael Pitt) nõustub peresõbra ajendusel reisima jaapanisse, ostmaks hinnalisi siidiusside mune, et taaskäivitada kohalik siidivabrik. Reis on raske ning pikk, kuid Joncour naaseb edukalt ning tema abikaasa Hélène'i juurde (Keira Knightley) ja ehitab lilli armastavale naisele hiiglasliku aia. Abielu tundub olevat stabiilne, kui Hervé kinnisideeks ei saaks jaapani külas kohatud nimeta konkubiin (Sei Ashina). Ta reisib kolmandatki korda jaapani külla, mis aga sõjas laastatud.

"Siid" on visuaalselt kaunis ning Michael Pitt kannab filmi hästi. Tema vaikne meeleheide ning tundeline viis nii oma abikaasaga ümber käia kui jaapani mehi mõista teeb Hervést huvitava, empaatiat vääriva protagonisti. Reis üle mägede, jõgede, metsade ning steppide on kaunilt kujutatud ning lugu on räägitud õiges tempos, vahetades võite ning kaotusi, edu ning pettumust.

Vaikne, loodust armastav Hélène on filmi lõpuks tuleb välja et võib-olla kõige huvitavam figuur - kuid miks see nii on, tuleb filmi vaadates välja uurida.

"Siid" on üldjoones vaga-vesi-tüüpi film - alles hiljem selle üle mõtiskledes ilmeb filmi sisuline ilu, kui filmi visuaalselt haaravad stseenid haaravad tähelepanu koheselt.

Soovitan!

Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)

Mart Laar: "Eesti suured armastuslood" (2017)

Kes teab, kuidas Jannseni elu oleks kulgeda võinud, kui ta mitte ootamatult armunud poleks. Naise võttis ta igatahes samasuguse kirgliku hooga, nagu ta muudki tegi. Peigmehena loeb ta romantilist "Eliset" ning kirjutab pruudile punase tindiga armutõotusi, pihtides samal ajal päevaraamatule, et vaevleb patuste ihade käes, nii et ei saa palvetadagi.

7. märtsil 1843 on Jannsen seoses pulmadega päevaraamatusse kirjutanud: "See kogu eluks tähtis päev peab mulle igaveseks meelde jääma kui kalli Emiliega laulatuse päev. Pulmapidu toimus küll teisiti, kui tõelistele kristlastele kohane on. Ärgu Issand seda pahaks pangu." (lk. 12–13)


Eelkõige poliitikuna ning noorematele lugejatele ajalooõpikute autorina tuntud eesti ajaloolane, filosoof, kirjanik ning poliitiline aktivist Mart Laar (sünd. 1960, Eesti Vabariigi peaminister 1992-1994 ning 1999-2002) on kirjutanud väga suures koguses erinevas formaadis raamatuid Eesti ajaloost.

Enamasti majanduslikest või militaarsetest perspektiividest kodumaa minevikule lähev Laar on sedakorda kokku pannud antoloogia "Eesti suured armastuslood" (2017).


Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.


Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.

"Eesti suured armastuslood" on võib-olla veidi ülepingutatud pealkiri, kuna lood on jutustatud lihtsas, ladusas, ilustamata, kuid südamlikus stiilis - tegu on tihti üpris argiste kohtumis- ning kooselulugudega, suurt armumist või põnevat tutvumislugu mõnikord polegi. Kuid Laaril on väga hästi õnnestunud asine informatiivne osa huumori ning tundelise osaga kokku viia ja paeluvad jutustused kirja panna.

Ohtralt on töötatud kirjade ning päevikutega, jutustused sisaldavad osaliste endi ning sõprade-tuttavate sõnu, mis asjalikult ning sisutihedalt kirjutatud lugudele ka küllaldaselt hinge annavad. Iga loo algusesse on sätitud mõlema osapoole fotod.

Kokkuvõtteks on "Eesti suured armastuslood" ühest küljest muhe öökapiraamat lühikeste jutustustega abikaasade kohtumisest ning armastuse tärkamisest, teisest küljest väärt lugemine kodumaa ajaloost tuntud tegelastest huvitatutele. Ja igast küljest põnev tükk eesti ajalugu.

Kindlasti loeksin huviga ka antud kogumiku järge, kuna Laar mainib ise sissejuhatuses, et "Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal". Ehk julgeb mõni vingem ajaloolane paarikümne aasta pärast teise osaga välja tulla. ;-)

Mart Sander: "Litsid: Naiste sõda. II raamat"

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. "Litside" sari on ühtlasti Sanderi esimesed eestikeelsed romaanid.

Triloogia esimene raamat ilmus aastal 2016 ning pälvis minupoolse absoluutse heakskiidu kui tavainimese perspektiivist Teise maailmasõja aegset Eestit kujutav, kuid samaaegselt oma kehaga raha teeniva naise argimuredest realistlikult pajatav, põnev ning värviline romaan. 

Alapealkirja "Naiste sõda" kandev romaan tõi lugejani erineva rahvusliku taustaga naiste sõjaga seotud arvamused, hirmud ning lootused ja käsitles kompleksset okupantide vahetumise ning hirmuvalitsuse suuna ja suunaja muutumise.

"Litside" esimesest raamatust kirjutasin läinud aastal siin (link).

Triloogiate üldine häda on alati olnud nende teleoloogia - sihile suunatud kirjutamise käigus jääb kolmiku keskmine laps üldiselt tähelepanuta. Triloogiate teised osad on nii filmilinal kui kirjanduse maailmas kahjuks pahatihti määratud jääma vaheetapiks ja nii juhtus ka "Litside" teise raamatuga. Romaani sisu on nii figuuride kui sündmuste tasandil tunduvalt õhem kui esimeses osas, intriige ja tegelaste vahelisi konflikte on arvuliselt vähem ning keskendutakse Proua Kuke mineviku-müsteeriumide lahenduste sissejuhatusele.

Kui esimene osa käsitles sarja ekspositsioonina arvukate neidude taustasid, saatusi ning tegeles nendega veidi pikemalt, juhatamaks sisse ja haaramaks lugejat, keskendub teine osa paarile seigale neidude suhetest teatud ajaloost tuntud noormeestega, mis põimib "Litsid" nö. päris ajalooga; samuti keskendub teine raamat Proua Kuke minevikuga seotud saladustega; teise osa sisse toodud on NSVLi elu ja argielu pisiasjade ohtlikkuse kontekstis väga intensiivne stseen seoses härrastemaja juhataja Proua Kuke kinnivõtmise ning ülekuulamisega, kuid näiteks teise romaani lõpp on vaid sissejuhatav pingeline poolik olukord: avanev uks, mille taga ootamas müstiline tegelane. 

Võrdluseks esimese osa 277 leheküljega kätkeb teine romaan 236 lehekülge ehk siis umbes ühe peatüki võrra vähem. Mõlemad romaanid on dialoogirikkad ning mahlakalt kirjutatud, kuid siiski jääb teisest osast puudu see miski, mis esimese osa niivõrd hästi täitis. Tundub, et Sander on isegi  juba pigem kolmanda romaani kirjutamise ootusärevuses. Teine raamat on hea - kuid esimene on lihtsalt parem.

"Litside" esimene osa oli niivõrd tugev raamat, et sellele väärilist järglast üllitada oleks väga raske olnud.

Triloogiana omab "Litsid. Naiste sõda" aga väga tähtsat kohta eesti kirjanduse ajaloos ning ootan põnevusega kolmanda osa ilmumist, millele panustan suurelt. Oleksin väga pettunud, kui Sanderil iseendale tehtud nõudeid täita ei õnnestuks.

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)

Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.

Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.

Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.

Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.

Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.

Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...

Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.

Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 

Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.

Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.

Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!

Nobeli kirjanduspreemia 1955. Halldór Laxness: "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948)

Islandi tuntuim 20. sajandi kirjanik Halldór Kiljan Laxness (1902-1998) on ainus Islandilt pärit Nobeli kirjanduspreemia laureaat ning Gunnar Gunnarsoni kõrval ilmselt ainus tänapäevani tuntud Islandi kirjanik - kui suurte saagade autorid nagu nt Snorri Sturluson kõrvale jätta.

Laxnessi sulest on ilmunud romaane, lühijutte, näidendeid, esseesid, artikleid ning tõlkekirjandust, näiteks tõlkis Laxness islandi keelde Hemingway "Kellele lüüakse hingekella".

Autor veetis oma lapsepõlve Reyjkjaviki lähedal ning alustas kirjutamist suhteliselt vara - tema esimene ajaleheartikkel avaldati 1916 ning esimene novell 1919.

Laxness reisis suhteliselt palju Euroopas ning veetis pikalt aega Luksemburgis Saint-Maurice-et-Saint-Maur kloostris, kus pühendus prantsuse ja ladina keele ning teoloogia- ja filosoofiaõpingutele. Mõnda aega hiljem reisis Laxness aga USAsse ning tema katoliiklik faas lõppes. Autori kirjandus 1930ndatest oli kristluse ja spirituaalsuse vastane, soosides pragmaatilist-sotsialistlikku filoosofiat ning poliitikat.

Laxnessi tuntuim romaan on Islandi olmeelu ja muremaailmu kirjeldav "Iseseisvad inimesed", millest juttu tulnud aastaid tagasi siin (link).


Lugesin sedakorda Laxnessi romaani "Aatomijaam" (Atómstöðin, 1948). Tegu on satiirilise ühiskonnakriitikaga ning  - romaani esimene trükk müüdi välja esimesel ilmumise päeval. USAs oli Laxness suuresti "Aatomijaama" tõttu 1960ndatel keelatud raamatute nimekirjas. 1984. aastal vändati romaanist ka film.

"Aatomijaam" on fragmentaarne jutustus lihtsast talutüdrukust Uglast (islandi k "öökull"), kel vägagi progressiivsed arvamused religioonist, võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikest konventsioonidest ja nende naisena järgimisest. Ugla tuleb tööle poliitiku peresse Reyjkaviki lähedal ning tutvub erinevate inimeste ja poliitiliste ning moraalsete positsioonidega sotsialismist kapitalismini, pühendunud kristlusest anarhiani.

Mõned kriitikud on öelnud, et "Aatomijaam" olla üks Laxnessi nõrgematest romaanidest, kuid minu arvates on see lühikestest peatükkidest kokku pandud kergena tunduv mitmekihiline lugu vägagi huvitav ja sisaldab äärmiselt palju informatsiooni Islandi mentaliteedist Teise maailmasõja lõpul ja järgnevatel aastatel. Kirjeldused peegeldavad mitte ainult Islandi, vaid Euroopa erinevaid mentaliteete ning sotsialismi ja kapitalismi põrkumisel tekkinud konflikte; ning poliitiliste mõjualade ja soosingute liikumist ülemaailmsel skaalal ja sellest tulenevaid ohvreid ja muudatusi väikeriikides.


Romaani poliitiline narratiiv on Aatomijaama ehitamine Islandile, pakkumaks Läänele kaitset aatomisõja korral. Keskne diskussioon antud teemal on Islandi iseseisvuse alistamine ning rahva absoluutne vastuseis kuid samaaegselt mõjutamisvõimetus otsuse tegemisele.

Keskne lugu keerleb siiski Ugla ning teda ümbritsevate figuuride ümber: meeldiv politseinik, poputatud poliitiik, pips poliitiku abikaasa, kõike teha tohtivad ning empaatiata kasvavad rikaste vanemate lapsed, kunstnikud ning muusikud liberaalsete anarhistlike vaadetega.

Ugla kirjeldab end ise lihtsa ja veidi rumala inimesena ning tema kokkupuuted sotsialismiga ja naiivsed püüded seda õigustada on huvitavalt kirjutatud ja ehk palju nutikamad kui mõne poliitiku oskus oma seisukohti kirjeldada. Ugla enesekirjeldused tunduvad üha enam ja enam olevat fassaad, sest tegu on ilmselgelt terava mõistusega naisega.

Mingil hetkel tulevad mängu perepoliitilised, moraalifilosoofilised ning südameasju puudutavad teemad ning Ugla kui modernne naine ei soovi teha viga kellegagi abielluda, vaid "saada inimeseks, saada iseendaks". See lühike pihtimus on kergesti interpreteeritav kui liberaalse humanismi, feminismi ning modernse võrdõiglusliku ühiskonna juhtlause ja Uglast saab üpris kiiresti tõsiseltvõetav, sümpaatne figuur.

Mõned kõrvaltegelased nagu näiteks kaksikutega jumalad või Kleoparta - ei selgita, lugege - on ehk liialt sümboolsed ja nende kohalolek muu kui teatud poliiitiliste seisukohtade väljendamise nimel narratiivi tasandil pole vajalik, kuid sellest hoolimata on nende kohalolek põnev. Puudub keskne konflikt ning suur romaanijutustuse narratoloogiline mitmekesisus - "Aatomijaam" pole kindlasti klassikaline romaan vaid pigem midagi omanäolist, essee ja romaani segu, fiktiivsete fragmentide kogumik.


Kokkuvõtteks: kui "Aatomijaam" on 20. sajandi Islandi mentaliteeti kirjeldavate lühikeste muljete-jutustuste kogumik ja üldiste ühiskondlike probleemide kogumik moraali, eetika, religiooni ning filosoofia rinnetel, on tegu väga põneva teosega ja Ugla mõtisklused ning tema kohtumised erinevate figuuridega kuldaväärt lugemismaterjal. Suure armastusloo või kompleksse narratiivi otsijatele siin aga midagi leida ei ole. Neile võiks huvi pakkuda Islandi "Tõde ja õigus" ehk "Iseseisvad inimesed" (link sellele blogile ülal.)


Minu arvates on "Aatomijaam" väga põnev lugemine ning soovitan seda väga soojalt.