Poola päritolu briti autori Joseph Conradi kompleksset romaani "Nostromo" olen selles blogis juba käsitlenud (link), sedakorda siis juttu lühemast jutustusest "Pimeduse süda". Nagu "Nostromogi", mängib jutustus Lõuna-Ameerikas, protagonist ning raamjutustuses Inglismaal peatuv Marlow jutustab tagasivaatena oma reisist Kongo jõel elevandiluukaupmehena ning oma tõusust aurulaeva kapteniks.
Jutustus on kiire tempoga ning põnevusest pakatav, Marlow kirjeldab dzhunglielanikke kontrastreeruvalt valge inimesega väga huvitavalt ning olenemata paljudest sisse visatud emotsionaalsetest korduvatest tõikudest nagu dzhungli maagia ja pimeduse südamele lähemale jõudmine on tema toon autentne, justkui ta teaks midagi, mida tema kuulaja küll ei tea, aga tema jutustusest aimab.
Marlow pääseb kohalike nooltest ja odadest ning jätab selja taha kokku üle kolmesaja kilomeetri jõge, oodates pikisilmi kohtumist keskjaoskonnas ootava Kurtziga, keskjaoskonna esimese mehega.
Kurtziga kohtumine saabki raamatu kulminatsiooniks, sest Kurtzi figuur on äärmiselt huvitav - kõhnunud, kuid eluga rahul, valge tsivilisatsiooni tunnused säilitanud kuid metslaste üle mõju saavutanud, intelligentse jutuga, kuid nähtavalt suure osa oma mõistusest kaotanud.
Räägitakse, et Marlow olla autobiograafilisel tasandil Conrad ise, sest temagi juhatas aurulaeva Kongot mööda. Igal juhul on keskne imperialismi-kolonialismikriitiline temaatika protagonistile väga südamelähedane, sest Kurtziga kohtumise elevust kõrvale jättes kirjeldab Marlow väga tabavalt hirmu musta orja ja valge peremehe vahel, mõtiskledes aurulaeval, miks tema viiekordses ülekaalus meeskond valget maha nottinud ei ole ja neile kuuletub, samal ajal miks valge inimene omaenda majas pidevalt relvastatult ringi peab liikuma.
Jutustuse lõpp jätab vajaka, Kurtzi tõeline kohalolu ja panus narratiivi on minimaalne, kuigi võimalik, et meelega hägusaks jäetud, säilitamaks tema figuuri autentset müstikat.
Kõik Kurtzile järgnev on neljas akt, retardatsioon, jutustus seob oma otsad kokku ja jätab Kurtziga hüvasti.
Ning lõpuks, kogu jutustust uuesti läbi mõeldes, ei keskendu jutustus ei Kurtzile ega Marlowle, vaid tõepoolest pimeduse südamele ja mustale maagiale selles tihedas metsas, kuhu valge inimene küünida tahab, aga ei tohiks.
Väga hea lugemine.
Jutustus on kiire tempoga ning põnevusest pakatav, Marlow kirjeldab dzhunglielanikke kontrastreeruvalt valge inimesega väga huvitavalt ning olenemata paljudest sisse visatud emotsionaalsetest korduvatest tõikudest nagu dzhungli maagia ja pimeduse südamele lähemale jõudmine on tema toon autentne, justkui ta teaks midagi, mida tema kuulaja küll ei tea, aga tema jutustusest aimab.
Marlow pääseb kohalike nooltest ja odadest ning jätab selja taha kokku üle kolmesaja kilomeetri jõge, oodates pikisilmi kohtumist keskjaoskonnas ootava Kurtziga, keskjaoskonna esimese mehega.
Kurtziga kohtumine saabki raamatu kulminatsiooniks, sest Kurtzi figuur on äärmiselt huvitav - kõhnunud, kuid eluga rahul, valge tsivilisatsiooni tunnused säilitanud kuid metslaste üle mõju saavutanud, intelligentse jutuga, kuid nähtavalt suure osa oma mõistusest kaotanud.
Räägitakse, et Marlow olla autobiograafilisel tasandil Conrad ise, sest temagi juhatas aurulaeva Kongot mööda. Igal juhul on keskne imperialismi-kolonialismikriitiline temaatika protagonistile väga südamelähedane, sest Kurtziga kohtumise elevust kõrvale jättes kirjeldab Marlow väga tabavalt hirmu musta orja ja valge peremehe vahel, mõtiskledes aurulaeval, miks tema viiekordses ülekaalus meeskond valget maha nottinud ei ole ja neile kuuletub, samal ajal miks valge inimene omaenda majas pidevalt relvastatult ringi peab liikuma.
Jutustuse lõpp jätab vajaka, Kurtzi tõeline kohalolu ja panus narratiivi on minimaalne, kuigi võimalik, et meelega hägusaks jäetud, säilitamaks tema figuuri autentset müstikat.
Kõik Kurtzile järgnev on neljas akt, retardatsioon, jutustus seob oma otsad kokku ja jätab Kurtziga hüvasti.
Ning lõpuks, kogu jutustust uuesti läbi mõeldes, ei keskendu jutustus ei Kurtzile ega Marlowle, vaid tõepoolest pimeduse südamele ja mustale maagiale selles tihedas metsas, kuhu valge inimene küünida tahab, aga ei tohiks.
Väga hea lugemine.
No comments:
Post a Comment