Ekskurss filmilinale: "Wonder Woman" (2017)

Eelmisel kuul kinolinadele saabunud "Wonder Woman" (2017) on DC universumisse kuuluv. Film on oma olemuselt kaua oodatud, esimest korda hetkeks "Batman vs Superman: Õigluse koidik" (2016) filmis ilmunud, koomiksitest tuntud ja armastatud võimsa amatsooni Diana päritolulugu.

"Wonder Womanit" on eelnevalt kehastanud Lynda Carter: kultusstaatust nautiv teleseriaal jooksis aastatel 1975-1979. Kuid Gal Gadot on tema kingad edukalt täitnud.

Filmi ekspositsioon kajastab Diana lapsepõlve ning tema arengut nooreks kirglikult enda eest seista soovivaks naiseks: Amatsoonide printsess Diana elab oma ema ning teiste amatsoonidega Themyscira saarel ning soovib plikapõlvest peale vaid saada sama kartmatuks ning võitluses tugevaks nagu kindral Antiope (Robin Wright). Antiope treenib veel noort Dianat juba varakult oma õe, kuninganna soovide vastaselt, kuid hiljem juba kuninganna enda soovil kõvemini kui ühtki amatsiooni kunagi treenitud, ning Dianast saab tugev ja kartmatu sõdalane.

Filmi tõeline konflikt algab, kui amatsoonide varjatud saarele eksib põgenev piloot Steve Trevor ning teda jälitavad vaenulikud sõdurid. Toimub filmi esimene eepiline edukas, kuid kaotustega lõppev lahing. 

Trevor võetakse esmalt vangi, ning mees räägib amatsoonidele suurest inimkonda hävitavast sõjast. Diana on lapsepõlves kuuldud legendide põhjal kindel, et tegu on Arese trikkidega ning sõidab ühes Trevoriga Inglismaale, peatamaks sõjajumala kurje plaane.

Komöödilist elementi lisavad siinkohal seigad Diana kohanemisest 20. sajandi halli, keha katva kultuuri, naise keha piiravate käitumis- ja riietuselementidega ja samuti naise passiivse rolliga ühiskonnas.

Naise roll ühiskonnas on siinkohal kohustuslik kava käsitlemiseks juba sest "Wonder Woman" on üle pika aja esimene naissoost superkangelasi käsitlevatest koomiksimaailmade filmidest, ning filmil on samuti väga haruldases korras naisrezhissöör - reaalses maailmas kulmu kergitav asjaolu ning paljudele naistele filmi- ning vaatajamaailmas suur triumf. Põhimõtteliselt on seega ka oodatav, et mitmed naiseliku pahameele elemendid meessoo suunas esiplaanile tuuakse. Näiteks pole Dianat Inglismaal lubatud ministrite sõjanõupidamisele, mis oleks iseeneesest täiesti loogiline - kuid põhjenduseks mitte asjaolu, et ta on väline positsioonita isik, vaid et ta on naine. Tõene, kuid mitte päris vettpidav...

Huvitaval kombel on sõja teisel poolel hävitustööd tegemas naiskurikael Dr. Maru või Dr. Mürk, kes arendab ülimat hävitavat gaasi, mis purustaks gaasimaskid ja tapaks kõik teelesattuva. Steve on oma haardesse saanud Dr. Maru märkmiku, mille abiga kurikaelu peatama minnakse. (reaalne kindral Ludendorff on ajaloo tundja silmis kindlasti absurdne figuurivalik, kuid mitteteadjatele lihtsalt hästi pandud kurja-saksa-kindrali-tüübi nimi...) (Kuid siinkohal on naise võrdse positsiooni või selle puudumise või selle saavutamise aspekt vaid kurjuse ahvatlusele järgnedes miskipärast perspektiivist väljas, tagaplaanil... Jätkem siiski päevapoliitilised küsimused filmist välja.)

Komöödilist-südamlikku elementi lisavad siinkohal Steve'i kohati saamatud, kohati veidi totrad, kuid kohati lihtsalt väljaheidetu staatuses käsilased, kes Dianat mitte naise, vaid inimesena kohtlevad ning lahinguväljal oma julgust ja lojaalsust näitavad. Iga figuur on loodud tuntava originaalsusega, kuigi on klisheelikke elemente, on Steve'i kamraadid põnevad ja värvikad kõrvaltegelased.

Struktuurilisel tasandil on film kenasti jagatud kolme ossa: Esimese osa moodustavad Diana kasvamine ning tema kodune keskkond kaunil paradiisisaarel võimsate, tugevate naiste seas, tema moraalide ning ideaalide areng. 

Teine osa kujutab Diana põrkumist "päris"maailmaga ning tema mustvalge absoluutse hea-halb-maailmapildi purunemist. Kolmas osa märgib Diana täispotentsiaali saavutamist ja tema triumfi halva üle. Diana konflikt laheneb kolmandas osas, ta leiab oma võitluse ja oma tõelise saatuse ning funktsiooni - sest legendid, mida ema talle väiksena jutustas, pole sajaprotsendiliselt tõesed.

Ühest küljest on filmi narratoloogiline pool ümmargune ning rahuldav: kõik sellist tüüpi filmi elemendid on esindatud: sünd, taustalugu, perelugu, eepilised võitlusstseenid, kangelase areng ning eneseusk, armastuslugu, lõbusad seigad, sisemine konflikt ning sellele järgnev kurjuse ahvatlus, vastupanu ning võit.

Teisalt on igasugused filmi loo detailidega seotud aspektid väga, väga õhukesed - loogilised seosed toimuva vahel - kuidas keegi kuhugi jõudis, miks on antud objekt seal, kus ta parasjagu on, kuidas saavutati teatud edu, filmi ajaline-ajalooline taust jnejne - kriitiliselt mõtleva inimese jaoks on filmi süzhees ohtralt auke.

Kuid samal ajal on "Wonder Woman" piisavalt abstraktne ja narratoloogilise ning figuure motiveerivate küsimuste lahendamisel piisavalt absoluutne, et mitte lasta vaatajat häirida mingisuguste detailidega - tähtsad on suured küsimused ning nendega tegeletakse piisavalt.

Näitlejatöö nii Gal Gadot, Chris Pine'i, suurepärase Danny Hustoni ning siin üllatavalt mitmekülgse David Thewlisi poolt on hea, oma figuuri ning figuuri põhilist motivatsiooni (kuigi üldiselt on tegu tüüpidega, heasüdamlik meeskangelane, sünge julm kindral ning kahepalgeline poliitik), kuigi erilist ambivalentsi sisemisel tasandil ei esine.

Paeluvamad on Dr. Marud mängiv Elena Anaya ning admiral Sir Patrick Morgan ehk siis Thewlis. Nende figuure on nauditav vaadata, figuuride reaktsioone huvitav jälgida. Wonder Woman ise ning tema meesabiline jäävad üpris monotoonseks, kuigi neid ümbritsev tegevus on pidevalt põnev ja haarav.

Filmi tempo on hästi valitud, pingeliste (sisemiste ning sõjaväljal toimuvate) lahingute vahele mahub õhtu küünlavalges ning uhke bankett. Samuti on Wonder Womani lahingud ning arengutee visuaalselt väga kaunilt kujutatud. Filmi teemamuusika on meeldejääv ning väga mõjuvõimas. Ühesõnaga oleks justkui iga element läbimõeldud ning rahuldavalt lahendatud.

Filmi lõpp on samaaegselt võimas, rahuldav, veider ning kurb. Teatud realistlikud elemendid kõrvuti väga fantastiliste elementidega jätavad ülima võidu saavutanud Wonder Womani siiski samaaegselt leinama. Kindlasti kannab ta vaataja sümpaatiat ka edasistes filmides.

Isikliku perspektiiviga kokku võttes: olin kinos ning pärast kino sellest filmist täielikus vaimustuses. Filmi oli juba igal pool kiidetud ning üritasin oma ootusi siiski mitte liiga kõrgele kruttida - kuid "Wonder Woman" täitis kõik superkangelasfilmide tüüpi hea filmi kriteeriumid. Põnev, sisukas, visuaalselt kaunis ning võimas, veidi lustakas, veidi müstiline, ilusti lahendatud päritolu- ning arengulugu, taustal tõsisemad teemad nagu hea-kurja-ambivalents ning sõja mõttetus ja naise koht  ja võimalik koht ühiskonnas.

Kuigi sisu ise jäi mõnes kohas väga naiivseks ja narratiiv detaile analüüsides üpris õhukeseks, on "Wonder Woman" omas nishis ära teeninud parima hinde. Soovitan soojalt!

Ekskurss filmilinale: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks"

2003. aastal alanud ning algselt triloogiana plaanitud populaarne "Kariibi mere piraatide" seiklusfilmide seeria viies osa "Salazari kättemaks" (Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales) ilmus kinolinadele mõned nädalad tagasi. 

Kriitikud on üpris ühtsel, hukkamõistval arvamusel. IMDB annab hinnanguks hetkel 7,0 kümnest (link), mis on üldiselt hea kuni väga hea filmi hinne. Publikule seega meeldis.

Minu seisukoht on positiivse poole kõikuv: filmis oli piisavalt nägelemisväärset, kuid ka piisavalt nägemisväärset.

Alustuseks lühike, spoileritevaba kogumulje:

Käisin viiendat filmi kinos vaatamas ja leidsin, et tegu on täiesti vastuvõetava meelelahutusega - viies osa ei saa juba loogiliselt ja kontseptoloogiliselt võttes enam niivõrd erakordne olla kui algne triloogia (kui palju müstilisi meremaailmaga seotud halbade kavatsustega elukaid ning neetud piraate, kes Jack Sparrow'd tappa tahavad, on võimalik välja mõelda? Kusagil peab ikka piir olema), on ta esiteks tunduvalt parem ja läbimõeldum kui neljas osa, sisaldab paar väga huvitavat figuuri ning käsitleb - kuigi üpris pealiskaudselt - huvitavat mütoloogiat.

Lühidalt esmalt veel üsna spoilerivabalt üldistest aspektidest ning siis juba lähemalt loo juurde.

Action-stseenidest lühidalt: neljas osa kukkus suurel määral läbi, sest kõik jahid läbi dzhungli, üle lainete ja katuste jne olid väga tüüpilised ning kordasid osaliselt üks-ühele esimeste filmide elemente. Viies osa näiteks algab aga väga lõbusa Jack Sparrow pangaröövi stseeniga, kus kaheksast hobusest veetud seifi varastama mõeldud rakend selle asemel kogu pangahoone kaasa võtab ning ülikiirusel läbi linna veab.

Samuti on väga efektne ja võimas filmi lõpustseen, kus neptuni kolmhark kogu mere kaheks jagab. Viis tegelast põgeneb merepõhjast, kuid kaks neist ei jõua pinnale.

Eepilisi võitlusstseene seekord väga suurel määral ei esinegi, kui välja arvata lõbusad Jacksparrowlikud komistan-põgenen-pääsen-jadad välja arvata. Aga esinevad stseenid pole üle pingutatud ning on hästi ajastatud ja visuaalselt muljetavaldavad.

See oli üldjoontes filmi mittenäinutele kuuluv info - edasi kirjutan (mõõdukate, pigem figuure analüüsivate, kuid ka näiteks osaliselt filmi lõppu avaldavate) spoileritega.

"Piraatide" viiendast osast leiab kapaga elemente, mis võinuksid olla käsitletud põhjalikumalt ning läbimõeldumalt, kaks tundi ja üheksa minutit sellist tüüpi filmi jaoks on küll piisav pikkus ja jahtjooksud, uute hämmastavate paikade avastamine, kaklused zombihaidega ning piraatide või piraatide ja mereväe vahel on piisavas mahus vaheldumas dialoogidega - filmi tempo on sobiv ja puhtast sündmuste perspektiivist seiklusfilmile piisavalt sisukas. Dialoogid pole ehk väga sisukad, kuid kõik vajalik on öeldud. Antud tüüpi filmi puhul mind pealiskaudne dialoog eriti ei häiri.

Näiteks filmi lõppu jääv südantlõhestav dialoog kuristikku kukkuva piraadi ja tema tütre vahel

"What am I to you?"

- "Treasure."

...on tõeliselt ilus element näitamaks koledate räpaste kahtlase moraaliga meeste õrna südamlikku poolt. Sest seda nad ju alati on, nende filmide protagonistid - piraadid. Siiski on sel filmisarjal ka sisu ja hing, mitte vaid müütiliste objektide jaht ning räpane rummihuumor ;-)

Filmi suurim ja tähtsaim punkt, mis kõik figuurid keskpõrandale kokku toob; müütiline objekt #1, mida kõik osalised koos ja eraldi ja üksteise huvide vastu jahivad on kõikvõimas-kõiki-murseid-lahendav-ja-kõiki-needusi murdev Neptuni kolmhark. Will Turneri (Orlando Bloom) poeg Henry (Brenton Thwaites), filmi alguses orvu staatuses, kuid filmi lõpuks piraatide meeskonda kuuluv Carina (Kaya Scodelario), aastaid tagasi Jack Sparrow poolt vaimude ja neetute valda saadetud piraaditapja Kapten Salazar (Javier Bardem) ning filmi lõpuks mingil põhjusel ka briti merevägi, kes tegelikult jahib esimest kolmest mainitud figuurist. Põnev objekt, põnev jaht ning põnev motivatsioon, samuti selguvad uued mitme siiani tuntud figuuride minevikust - hästi kirjutatud, kuigi kohati veidi juhuslik.

Filmi alapealkiri on "Salazari kättemaks", kuna noor Johnny sattus omal ajal piraadina piraate jahtiva kapten Salazari sihikule ja mängis kaptenile meisterliku laevatüürimise tulemusel säärase vingerpussi, mis needis Salazari surematuks ning merepinnal purjetama. Piraatidega sümpatiseerimise vaimus on moraalikompass sama müstiline nagu Jacki kompass: Salazar, ehk võimuinstitutsioonide esindaja, on antud kontekstis "paha", sest tahab Jacki elu kallale minna. 

Filmi müütiline objekt #2: Jacki kompass. Kuna Jacki tollaegne laevakapten suri võitluses Salazariga, sai tema omandiks lisaks kaptenimütsile imeline kompass, mis esimesest filmist peale rolli mänginud ning näitab alati tema suurima südamesoovi suunas. Kompass rändab filmi jooksul mitme kuidas-sa-selle-said-mul-on-omad-trikid-liigutuse jooksul käest kätte, kuni mingil hetkel filmi lõpuks Jacki kätte tagasi jõuab. Kas vahetus pudeli rummi vastu baaris on plaanitud, kas Jackil on mingi motivatsioon kompassi äraandmiseks, kuigi ta teoorias teab, et see vabastab Salazari ebasurnute loori tagant, kuhu tolle laev aastaid tagasi tüüris?

Kahtlen. Aga Jack Sparrow on ju hoolimata üllatavast meisterlikkusest pudel rummi juua ja katuselt katusele ning kahurilt kahurile hüpata oma tuumaomadustelt purjus kakerdis, niiet tema tegudele pole tarvis seletatavat motivatsiooni, kui rumm või raha välja arvata.

Filmi müütiline objekt #3: kaart, mida ükski mees lugeda ei oska. Kaardi idee on, et müstilise Neptuni kolmhargini jõuab vaid tähti kaardina lugedes, mistõttu vaid astroloog ning horoloog (mitmekordsete hooranaljade vundament, jee), kõrgelt haritud ning seetõttu nõiaks ja kurjategijaks peetud Carina seda lugeda oskab ning Neptuni kolmhargini tee leiab. Carina värbab abilisena Henry, Henry omakorda Jacki, Jack kohtub mingil hetkel Barbosaga, kes Salazari poolt ähvardatuna on lubanud talle Jacki üle anda, kuid aitab teatud filmi lõpuks ilmnevatel põhjustel tiimil Neptuni kolmhargini jõuda. Huvitav, ning üldiselt väga võimas objekt, mille käsitlemine tunduv olevat üpris lihtne ja kellegi käest ära võtmine sama lihtne. Lõpustseen oleks olnud tõsine pettumus, kui "kangelastel" poleks tulnud pärast Salazari võitmist ookeanisügavustest pääseda. Ju piisas kaardi ning saare müstilisusest. Kokkuvõtteks siiski üldmüütilisuselt ja komplekssuselt piisavalt põnev ja omanäoline lugu.

Lõpetuseks veel lühidalt figuuridest:

Javier Bardem kui Salazar on suurepärane - Bardem on alati osanud olla muljetavaldav nii head kui kurja mängides ja Salazari poolpõlenud pea hõljuvate juustega, tema lonkav käik ning mõõgaga-koputamine-kui-keegi-surema-hakkab on sünged, hirmuäratavad elemendid. Salazari mustvalge esteetika teeb ta eriti morbiidseks, niiet mädanevaid vetikaid või kombitsaid seekord vaja ei ole.

Johnny Depp on lihtsalt Johnny Depp ning tema dialoogide proportsioon muutub film-filmilt aina väiksemaks. Eeldan, et kusagil kaheksandas "Piraatide" filmis lesib ta purjus peaga kusagil. Kuid tema vähesed stseenid on lõbusad, hästi ajastatud, arusaadavalt artikuleeritud ning sama koomilised kui esimese osa Jack Sparrow. Deppi sarjast tüdimust pole märgata, kuid eeldan, et see on osa põhjusest, miks talle nii vähe stseene kirjutatud. Selge on aga, et Johnnyta "Piraate" enam pole.

Nö. uued Will ja Elizabeth ehk Henry ja Carina: Henry on nägus, igasuguse karakterita süütu ning romantilise hingega, kuid tõsiselt igav ja üheülbaline figuur, kellele üritakse karakterisügavust omistada tema motivatsiooni ja põhjuseta Carinasse armumisest sisemist võitlust tehes. Carina on tunduvalt põnevam karakter, ning tema piraadikülge avastada oleks ehk isegi kuuendas filmis päris põnev. Henryl on Will Turneri pojana garanteeritud roll järgmises filmis - ehk õnnestub tal selleks ajaks veidi huvitavamaks muutuda.

Täiesti alahinnatud ja liig-vähe-kasutatud on pesuehtne nõid ja nägija Shansa (Golshifte Farahani), kes mingil põhjusel elab briti mereväe vangikongis, kuid kellele on teatud tasu eest lubatud külastajaid vastu võtta...? Figuur, kelle visuaalsed ja verbaalsed elemendid mängivad väga muljetavaldavalt kokku ja dialoogid on näideldud veenvalt ja tugevalt, kuid kelle roll kogufilmis jääb üpris mõistatuslikuks ja minimaalseks. Loodan Shansaga kuuendas filmis veelkord kohtuda.

Miks olen kuuenda filmi tulekus nii kindel? Sest "Piraatide" filmide sarjale omaselt on ka "Salazari kättemaksu" tiitrite järel väike stseen, mis tõotab Davy Jonesi tagasitulekut.

Kõik needused on murtud, niiet potentsiaali vanade pahade elluäratamiseks jääb siin küll ja veel.

Kokkuvõtteks: "Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks" sisaldab jaburaid elemente, läbimõtlemata elemente ning alahinnatud hinnalisi elemente - kuid negatiivsetest aspektidest hoolimata on "Piraatide sari" viiendas osas suutnud piisavalt vana head tagasi tuua, end kordamata ning põnevaid figuure luues.

"Salazari kättemaks" pole kindlasti mu lemmik "Piraatide sarjast" (ikka kolmas, alati kolmas, ka Harry Potteri sarjas miskipärast kolmas... okei põhjuseid on kena läbimõeldud käputäis, kohtume kommentaarides, ekskurss lõpp!), kuid täiesti vaatamist väärt, põnev, lõbus, muhe-kerge meelelahutuslik seiklusfilm.

Arvamusreede, 2/17: Kuidas leida head raamatut?

Tere tulemast refleksiivsesse reedesse, kallid raamatusõbrad!

Jätkub igakuine mõtiskluste sari kirjanduse, kirjastamise, lugemise, arvustamise, blogimise ja igasugustel sellega seotud teemadel. Täna jagan teiega oma mõtteid teemal: kuidas leida head raamatut?

Kirjanduseteemalisi allikaid on Interneti tekkimise ajast tänase päevani ilmunud umbes sama palju kui on tähti taevas ning kiire Google otsing viib kiirelt sihile. Kuid kuidas tõepoolest pealkirjade paljususe tagant midagi head välja noppida?

Otsing jaguneb põhimõtteliselt kaheks etapiks: Huvipakkuvate raamatute 1) kogumine ning 2) sõelumine.

Kogumiseks tuleb esmalt sirvida kvantitatiivseid allikaid:

Ajalehed ning ajakirjad postitavad bestsellerite nimekirjasid olenevalt publikatsioonile perioodiliselt. Nende nimekirjad põhinevad populaarsusel ning enamasti on raamatul vaid lühike kirjeldus. Numbrite mäng, sisuliselt pealiskaudne. Aastavalikud on huvitavamad, kuna teatud kirjandusega tegelevad autorid on tõepoolest valinud huvitavamad raamatud möödunud aastast.

Kirjastuste kodulehtedelt on võimalik top-loeteludest temaatiliselt huvipakkuvat leida. Sisukirjeldused on loomulikult ülivõrretega täistopitud nagu filmitreileridki - iga raamat peab vähemalt tunduma võimalikult huvitav. Selliseid kirjeldusi halvematele raamatutele on post-lugemist väga lõbus külastada. ;-)

Auhinnakomiteede kodulehtedelt nagu näiteks Nobeli kirjanduspreemia, aga ka iga suurema kirjanduspreemia koduleht (Prix Goncourt, Pulitzer, Saksa raamatuahind) on võimalik lugeda valitud romaanide kirjeldusi ning nende erilisuse või kultuurilise või sotsiaalse või ajaloolise või antropoloogilise või filosoofilise tähtsuse kohta ning kuigi teatud hinnangud võivad olla tugevalt aegunud, on kiitus mingil hetkel ära teenitud ning põhjendatud.

Leksikonid, kirjanduslood- või õpikud ning entsüklopeediad annavad kõige lihtsama, asisema ülevaate möödunud aegade kirjandusest, ilustamata ning subjektiveerimata. Uuemat kirjandust neist aga ei leia.


Kui oled huvipakkuva raamatu leidnud ning soovid veenduda selle kvaliteedis, läheb elu veidi keerulisemaks, kuna raamatu kvaliteet on tihti väga subjektiivne. Kuid küsimine ei maksa erinevalt raamatust midagi, vaid veidi aega.

Foorumid ning raamatublogid on kõige isiklikumad ebaisiklikud kohad, kus raamatutest rääkida. Enamasti on tegu väga lühikeste pealiskaudsete meeldis-ei-meeldinud-tüüpi arvamusavaldustega, kuid tihtipeale kohtab ka süvitsi minevaid analüüse ning huvitavaid kirjeldusi autorite eluloost. Nagu näiteks minu blogis ;-)

YouTubeist on viimaste aastate jooksul saanud kõige populaarsem internetiplatvorm sisuka sisu jagamiseks - sellest tulenevalt on olemas ka arvukalt raamatuarvustajate kanaleid. Tihti on tegu väga huvitavate kirjeldustega ning kedagi raamatust rääkimas kuulata-vaadata on päris põnev.

Sõbrad, kes hea meelega loevad ning olenevalt teie sõpruse kestvusest või hingesuguluse intensiivsusest (faktorid ei pea teineteisega seostuma) teie maitsele raamatuid soovitada oskavad. Olen sõprade-sõbrannade soovitusel lugenud paari väga hea ning paari väga kesist raamatut, ning erinevaid arvamusi on tagantjärgi sama põnev võrrelda kui võrdset vaimustust jagada. Huvipakkuvat raamatut on ehk ka juba keegi lugenud ning oskab selle kohta midagi asjalikku öelda? Raamatusõbrad, ühinege! ;-)


Olenemata eeltöö mahust võib muidugi mõnikord juhtuda, et lugemiselamus ei vasta ootustele, või et sinu teele satub hoopis muid teid pidi väga hea raamat. Mina ostsin näiteks paar nädalat tagasi oma lugejate kommentaariumist soovitatud raamatud ja olen väga põnevil, sest varsti on nende aeg lugemisplaanis käes!

Kokkuvõtteks soovitan teil tutvuda nii vanema kui uuema, nii euroopa kui laiema maailma kirjandusega, jälgida meedias kajastatut, ning jälgida raamatublogisid. Lai silmaring ning avatud suhtumine tagab huvitava raamaturiiuli. Sama autori üks raamat võib olla pettumust avaldav ning järgmine suurepärane, või vastupidi.


Põneva nimekirja maailmakirjandusega tutvumiseks avastasin mina näiteks hiljuti siit! (80 raamatuga ümber maailma - inglisekeelne link) Olen sellest nimekirjast eelnevalt lugenud kolme raamatut, need leiate ka blogist, ning need on suurepärased. Asun sel suvel paralleelselt Nobeli laureaatidega ka seda ümber-maailmanimekirja lugema :-)

Kuidas teie häid raamatuid leiate, milliseid allikaid usaldate ning mida soovitate?

Jään huviga teie mõtteid ootama!

90. Shikibu Murasaki: The Tale of Genji Genji

Eksootilisi kultuuriruume avav kirjandus on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ajaliselt ja ruumiliselt kaugeid maailmu tunnetada on kõige lihtsam läbi raamatute reisides.

"Lugu Genjist" või "Prints Genji lugu" (Genji Monogatari) kuulub jaapani kirjanduse raudvarasse. Kuueosaline romaan on kirjutatud õuedaam Murasaki Shikibu poolt ja valmis ilmselt 11. sajandi esimeses pooles. "Genjile" kuulub maailma esimese psühholoogilise romaani ning arenguromaani tiitel. Raamat kirjeldab toimumisi Heiani perioodi õukonnas ning õukonnategelaste erootilisi ning südameseiklusi. Tegevus algab veidi enne Genji sünniaega ja lõpeb pärast printsi surma.

Romaan on ülipikk ja sama põhjalik ning igale osale eelnevalt on toodud sugupuu ning enamasti lehekülje pikkune tegelaste nimekiri, vältimaks segadust lugemisel figuuride segiajamisel - kuid kuna tol ajal oli ebaviisakas pöörduda kõrgest soost inimeste poole nende pärisnimesid kasutades ja tegelased väljendasid end vaid erinevate loodusluuletuste, ei iial lihtlausete abil, tekib segadus üpris kiirelt.

Teatud mõttes on "Genji" eksootiline maailm väga paeluv ja tegelasedki huvitavad. Kirjeldatakse nii prints Genji hingeelu kui ka kavalaid (ja samaaegselt erinevate väga komplekssete tavadega seotud) manöövreid naiste tähelepanu ja vooruse võitmisel. Samuti sisaldab romaan pikki vestluse teemadel nagu milline võiks olla täiuslik vastassoo esindaja, mis on õnn, mis on voorus, mis on tarkus, kas tarkus ja ilu käivad käsikäes, jnejne.

Seega on "Genji" detailne ajalooline portree 11. sajandi kõrgemast ning madalamast seltskonnast, kommetest, kirjandusest, samaaegselt aga hästi koostatud psühholoogiline portree valitseja ning teenija muredest ja rõõmudest, kirjeldades küll eelkõige õukonnaelu, laienedes aga maastikumaaliks, mis laiemat, kirevamat seltskonda mahutab.

Kogu positiivsusest hoolimata lõppes minu jaoks lugemiselamus juba romaani esimeses kolmandikus, kuna jaapani kultuurist mitte väga intensiivselt - ja ma olen ometigi semestri jaapani keelt õppinud ja piisavalt jaapani kirjandust lugenud - huvituv lugeja mingil hetkel tahes-tahtmata arvukate metafooride, allegooriate ning käitusmismallide kataloogide ees taandub, mis eurooplasest lugejale mõningatest joonealustest seletustest hoolimata lõviosas hoomamatuks jäävad.

Seega; Jaapani fännid, lugege ja nautige Genjit, sest värvikas ja kompleksne ning põnev ning vallatu ja filosoofiline ta on. Mina lugesin vaid sissejuhatava peatüki ning joonealuseid märkusi ning otsustasin, et tekst ise on pigem tudeerimiseks kui lugemiseks.

Mis seal ikka - iga raamat ei peagi minu jaoks olema.

85. Virginia Woolf: To the Lighthouse

Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.

"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.

"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.

Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.

Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.

Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.

Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.

Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".

Ekskurss filmilinale: "Armastajate igavene elu" (Only Lovers Left Alive)

Vampiiriraamatud ja 20. sajandi algusest ka -filmid on alati teatud populaarsust nautinud ja vampiirid kui müstilised ja ohtlikud kiskjad mütoloogiahuviliste huvi samamoodi pälvinud. Viimase aja kommerts on vampiiri figuuri küll mustata üritanud, aga õnneks on piisavalt häid hingi, kes rikutud imagot päästavad - näiteks Jonathan Rhys Meyersi Dracula.

Käisin eile kinos taas üht vampiiriromanssi vaatamas - "Only Lovers Left Alive" (2013), peaosades Tom Hiddleston ja Tilda Swinton. Tegemist on horrordraamaromansiga - pilk kahe tõelist armastust jagava kunstnikutüüpi veidriku ellu... kes täiesti juhuslikult on vampiirid. Kogumulje parimaks kirjeldamiseks tuleks ette kujutada segu järgnevast: Requiem for a Dream 25%, Dark Shadows 20%, Natural Born Killers 25% ja Across the Universe 30%. Mitmed filmiseosed sobiksid veel sellesse loetellu, aga tegu on esiteks täiesti ebatüüpilise vampiirifilmi ja teiseks suurepärase romantilise draama-komöödiaga, mida pole mõtet võrrelda, vaid vaadata.

Alustuseks on "Only Lovers Left Alive" visuaalne ja musikaalne maiuspala. Alustades esimese stseeniga, mille keskmes keerlev vinüülplaat ja blaseerunud ilmel erinevates maailmajagudes lesisklevad vampiirid Adam ja Eva... ja mängimas Wanda Jacksoni Funnel of Love, jätkates mahedalt aeglases ja rahulikus filmitempos suurepärase muusikaga, viies vaataja ühest maailmajaost teise ja tuues kultuurilist ja musikaalset mitmekesisust filmi soundtracki... lastes vaatajal maiustada täiuslikult voodisse laotatud kahvatute kehadega, illustreerides pigem taustale jäävat asjaolu, et progagonistid siiski on vampiirid väheste valitud eriefektidega, mis filmi lihtsusele tohutult juurde annavad.

Kogu vampirismiga seonduv on täielikult ajuvaba ja pigem irooniline lehvitus klassikalistele figuuridele, stseenid nagu kolm päikeseprillidega vampiiri pimeda klubi nurgas livemuusikat kuulamas või erinevad kirjandusest ja teaduste maailmast võetud ilmselged varjunimed, mida Adam ja Eva kasutavad on kõike muud kui tõsiseltvõetavad. Vihjed vandenõuteooriatele teatud kuulsuste vampiiriks olemisest viiakse naeruväärsuse piirini ja inimesi küll imetakse verest tühjaks vaid otsese vajaduse korral, aga kui juhtub, siis juhtub.

Kuidas kõik need kavalalt sätitud naljad figuure kuidagi labaseks ega ülepingutatuks ei muuda, selgub figuuride lähemal vaatlemisel - depressiivne pidevalt enesetapule mõtlev misantroop ja geniaalne muusik, füüsik ja õrnhing Adam, alati mustas, kontrasteerub nõndavõrd kaunilt tantsu, kirjandust ja võõrkeeli armastava Evaga, kes alati valges. Mõlemal on ekstensiivsed teadmised floorast ja faunast ja olgugi et nad kunsti ja teaduse tippsaavutusi imetlevad, ei hooli nad välismaailmast, elades oma täiuslikult ekstsentrilises yin-yang-mullis.

Kahe näitleja ja kahe figuuri vaheline suurepäraselt mängitud ja kujutatud dünaamika on nimelt see, mis filmile hinge ja võlu annab. Näitlejate valik mõlemal puhul on suurepärane, ka vähesed kõrvaltegelased täidavad oma rollid kenasti. (mainimist väärivad kindlasti Mia Wasikovska Eva hellitatud noorema õe Eve-ina - "You drank Ian!" - ja Anton Yelchin Adami ainsa inimesest sõbrana)

Samuti huvitav on asjaolu, et antud film tundub väga hästi lavale sobivat. Üllatusin, kui leidsin, et tegu on nn. original screeplayga. Aga hei, ehk keegi märkab ja teeb.

Suurepärane film, kavatsen uuesti vaadata.

Andrus Kivirähk: Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Tunduks, nagu oleks Päikesejänku taas talveunne langenud, sest raamatublogi oleks nagu unarusse jäänud... tegelikult on asi nii, et õpetan hetkel ülikoolis noortudengeid ja seetõttu pean nende jaoks tekste analüüsima, mis lugemispäevikus juba käsitletud.

Jõudsin aga nädalaks Eestisse ja kallis sõbranna kinkis mulle jõuluks hiljuti ilmunud Kivirähu "Maailma otsas", mis eesti autorite ilukirjanduse tabeleid valitseb. Läbi loetud sai ta kiirelt, sest tegu on kerge lugemisega. Läbi loetud sai ta mõtlikult, sest Kivirähul on teatavasti point. Läbi loetud sai ta muigega, sest Kivirähk oskab kirjutada tänapäevaselt ja samas ajatult, kirjeldades oma lihtsate tegelaste mõttemaailma valitud, aga lihtsakoelise sõnavara ja kergelt-kiirelt jooksva sündmustikuga, näidates samal ajal ka põlvkondadele ja stereotüüpidele omistatavaid klisheestsenaariume ja pannes sellega igapäevase üle muigama ja mõtlema.

Tegu on romaaniga tavaliste, lihtsate eestlaste eludest, mis kõik omavahel mingitpidi põimunud seeläbi, et tegelased samas baaris või samas majas liiguvad või nende lapsed samas pargis mängivad. On keskklassi emasid ja isasid, töö kaotanud intellektuaalseid joodikuid, kahtlase väärtusega dressareid ja pargipingilmagajaid ja noori välispidiselt mõtlevaid neiukesi. Igast üks kui täpne olla, sest Kivirähk on üpris edukalt võtnud kõikvõimalikud keskmise eestlase stereotüübid ja nende kompleksid ja probleemid välismaailmaga suhtlemisel ja teinud sellest maailmast (kohati ka figuuride eheduse nõudmiste tõttu väga labase) huumoriga pikitud jutustuse, mis mingil hetkel ühe tegelase ellu hüppab ja mingil hetkel sellesama tegelasega ka lõpetab.

Tegelaste sisemaailma on enamasti innukalt kirjeldatud, nende olematuid ambitsioone, nende soovi siit maailmast põgeneda ja olla ilus, tark ja edukas (osav ei pea olema) - kontrastiks siis pisikeste korterite ja tühjade rahakottide ja külmkappide reaalsus, mis idaeurooplasele niivõrd võõras ei tundugi. Kuigi tundub, et tegevus toimub kusagil nõukogude liidus (sic), on ometigi aeg praegu - Vabaduse väljaku lähedal lillemüüjalt võõrasemasid ostes makstakse eurodega.

Ma pole päris kindel, miks see romaan nii populaarne on - kas Kivirähu nime pärast või puhtalt sellepärast, et kogu see kurblik-koomiline maailm keskmise eestlase siiski veidi kvaliteetsemat eksistentsi ilusamatesse toonidesse seab. Paar peatükki on tõeliselt naljakad ja paar tegelast sellised, kes eesti kirjanduses 21. sajandil juba "kultuuri"pärandi mõttes peavad jäädvustatud saama.

Võttes "Maailma otsas" kui sotsiaalkriitilise mõttega teost ja realistlikku portreed vaesest elust maha jäänud ennast liiga tõsiselt võtvast eestlasest, on Kivirähk absoluutselt naelapea pihta tabanud. Ja just seetõttu loeb minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt keskmine eestlane just seda romaani väga hea meelega.

Siiski ei loe ma seda romaani teistkordselt. Tagasi "Ussisõnade" juurde, vat see oli klassika.

Kaunist kahe tuhande neljateistkümnendat, kallid raamatusõbrad!

Ekskurss filmilinale: "Suur ja kõikvõimas Oz" ja "Ilusad olendid"

Vaataja silme ees avaneb kaks maagilist maailma maagiliste tegelaste ja maagiliste sündmustega. Meessoost peategelane, kes alguses küll juhuslikult, hiljem selgelt saatuse sammude ammu teada olnud kursi tõttu kurja ja hea võimuvõitluse keskmesse satub ja lõpuks tasakaalu saavutamisel keskset rolli mängib. Mõlemad filmid on käesolevast aastast.

"Suur ja kõikvõimas Oz" on lugu üpris tähtsustetust võlur Oscarist - hüüdnimi Oz -, kes ei oma trikkide kui oma paljude naissoost vallutuste puhul siiruse ja meisterlikkusega ei hiilga. Ozile tööd andva tsirkuse direktor avastab ta oma naisega flirtimast ja kuumaõhupallis põgeneval Ozil õnnestub tornaadosse kisutud saada, misläbi ta maagilisse Ozi transporditakse. Võlur kohtub heade ja halbade ja ambivalentsete nõidadega, sõdib kurja nõia vastu oma kahtlase väärtusega maagiaga, kuid mõistuse eelised annavad võlurile võimed hea nõia Glenda abiga armeele fataalne põnts panna ja Ozist saab Ozi kuningas. Hurraa.

"Ilusad olendid" on veidi keerukama sisuga jutustus 17-aastasest Ethan Wateist, kelle veidrad unenäod võõrast abi vajavast tütarlapsest tõeliseks muutuvad, kui Lena Duchannes Gatlini linnakesse saabub. Noored armuvad, kuid varsti avastab Ethan kummituslikus mõisas veidra perekonnaga elava Lena tõelise olemuse - neiu on nõid ja ootab ärevalt oma 16ndat sünnipäeva, mil selgub, kas ta kisutakse pimeduse või valguse poole. Kasuks ei tule ka asjaolu, et neiul lasub needus, mille kohaselt keegi, keda ta armastab, on määratud hukule.

Mõlemad lood on põnevad ja peaksid vaatajat enesesse kiskuma nii visuaalse kui emotsionaalse poolega, sest mõlemal on huvitavad ja müstilise taustaga tegelased. Olgugi et lendav ja rääkiv ahv ja portselanist nukk vanemale vaatajale niivõrd huvitavad ei tundu kui tõsistes kompleksides vaevlev seksikas ja ohtlik nõid. Järele mõeldes - mõlemas filmis on selliseid tegelaskujusid. Mõlemas filmis on meeskangelane ja naiskangelane. Mõlemas filmis muudavad olendid kuju. Ja nii edasi. Mõlemad filmid on veidi naiivsed.

Siiski juhtub kusagil Ozi vaatamise esimeses kolmandikus nii, et ääretu igavus täidab meelt ja eesmärk, põnevust tekitada ja ülal hoida ei täitu mitte teps. Imelik on, et näitlejad teevad oma tööd teooriast hästi, aga mingil tasandil kumab läbi, et nad näitlevad ja see ei tohiks tavaliselt juhtuda. Dialoog ei ole kõige parem, võibolla on dialoogi ka liiga vähe ja visuaalsetele efektidele on liialt rõhku pandud. Armastuskolmnurgad peaksid olema intensiivsed ja tegelased ambivalentsed, ei tohiks kohe nähtav olla, mis nende motiivid on. Võibolla ongi viga selles, et kõigi tegelaste motiivid ilmnevad üpris varakult. Ozi sisemine reform on oma tulemises samuti nii ilmselge, et mingeid suuri üllatusi ei ole. On tosinate kaupa paremaid filme, mida vaadata.

"Ilusate olendite" treiler oli küll hea, täitis mind aga kõigepealt skeptitsismiga, sest tundub nagu oleks ilmunud järjekordne Twilightisarnane sisutu teos-film, kus tegelastel on üleloomulikud jõud ja sellel lasuv ülejäänud sisu oleks pealiskaudne. Aga siin on lugu, kus peategelased leiavad oma ühisosa teineteise intellekti põhjal ja kus tüdruk on noormehest teatud määral üle, noormees saab aga üpris kiiresti selliseks meheks, millist Lenal vaja on, samuti on ta karmatu ja oma tunnetes vankumatu.

Kogu mütoloogia nõidade pere ja ajaloo kohta on mõnevõrra naiivne ja asjaolu, et kusagil väikelinna keldris on maailma suurim "lummajate raamatukogu", tundub jabur ja segab natuke asjade käiku, aga nii pea- kui kõrvaltegelased on huvitavad ja filmi lõpp on veidi üllatav, erinev tavaklišeedest. Põnevus püsib, kuigi siingi nüüd geniaalset dialoogi ülesehitatud ei ole. Aga sellel filmil on ka pinget ja huumorit.

Minge "Ilusaid olendeid" vaatama. "Suur ja kõikvõimas Oz" on raharaiskamine.

74. Lev Tolstoi: Anna Karenina

Vene kirjanduse suurkuju Lev Tolstoi "Anna Karenina", ilmunud esmalt järjejutuna 1873–77 ajakirjas  "Russkii vestnik" ja romaanina 1878, Tolstoi sõnul tema esimene "tõeline" romaan, on üks tuntumaid vene kirjanduse pärlitest ja Anna figuur üks tuntumaid romaanitegelasi maailma romaanide ajaloos. Autorid nagu Fjodor Dostojevski, Vladimir Nabokov ja William Faulkner on nimetanud seda maailma parimaks romaaniks, realismi tippsaavutuseks ja üleüldiselt veatuks üllitiseks.

Veider on teineteisest pea sajandi võrra lahutatud romaane omavahel võrrelda, aga mulle südamelähedane Robert Musili Ulrich, mõne aja eest käsitletud nn. Omadusteta mees näib antud hetkel Kareninaga väga sarnane olevat. Mõlema protagonisti õlul lasub kurb saatus mõelda teisiti, sügavamalt ja ausamalt kui nende ümbruses on lubatud. Tulemuseks on üldine pettumine inimestes, inimloomuse jälkuse väljakannatamise võimatus, püüe seista teiste keskel kuid moraalselt ja eetiliselt kõrgemal, pettumine, murdumine ja traagiline lõpp.

Siiski on Ulrichi elu tunduvalt lihtsam - jutt käib mehest 20. sajandil, kelle siseelu on tema enese asi ja kelle seltskondlikud afäärid samuti nii vasakule kui paremale vaadata ja katsuda lubavad. Annal aga lasub surve end väljapoole näidata ja kõrget seltskondlikku staatust omavale naisele kohaselt püsivalt ning veatult kaunis, graatsiline, läbimõeldud olla ja vastavalt tegutseda ja seda alati ning komistamata. Tolstoi suurteos on suurepärane portree vene seltskonnast, kus küll iga roa juurde parimaid veine serveeritakse ja kus kulda ja vääriskive paremale ja vasakule loobitakse, aga nagu romaani jooksul üha rohkem ja kulminatsioonina eelviimases peatükis ilmneb: nad kõik vihkavad teineteist, siplevad võlgades ja on üdini võltsid.

Vaatasin hiljuti ja kirjeldasin ka siin viimast Anna karenina filmingut ja romaani lugedes paistis üha rohkem, kuivõrd hästi Tom Stoppard ja Joe Wright Tolstoi tooni tabanud on, kujutades kogu tegevust toimuvana peamiselt ühes suures teatrihoones, laval, kulisside taga ja publiku seas. (Film keskendub peamiselt Anna-Vronski-Karenini kolmnurgale, siinkohal on näiteks 1997. aasta filmivariant laiahaardelisem, aga ei lähe niivõrd süvitsi siseeludesse nagu 2012. aasta variant. Tolstoile jääb muidugi igasugune filming alla, mistõttu plaanin lähiajal 2000. aasta neljaosalise minisarja vaatamist.)

Romaan jutustab paljude paaride elust: Stiiva ja Dolly vananenud abielu, Levini ja Kitty häbelik üle-kändude-ja-kivide-kurameerimine, Vronski ja Kitty põgus flirt, Anna ja Karenini abielu nung muidugi Anna ja Vronski armulugu. Kõik need tegelased on tähtsad puslekillud ja kokkupandult avavad lugeja silmad kõigele, mis tolleaegses vene seltskonnas valesti. Romaan algab Stiiva mõtisklusega abielu teemadel - olla ju iseenesestmõistetav, et 30-aastane naine, kes oma mehele seitse last sünnitanud, peab mõistma, et kuigi mees teda armastab, on viimasel aga vajadus ja õigus noorte näitlejannade ja tantsijannadega end noorena hoida... Kõrgel ametikohal olevad riigiametnikud on saavutanud selle koha enamasti tänu oma vanematele, sugulastele või nende abikaasade vanematele ja sugulastele. Kui nende peres midagi seltskonnas skandaali põhjustavat peaks juhtuma ja nende prestiiž seetõttu vähenema, on nende karjäär läbi ja õnn sama kõrgele oksale jääda, milleni nad selleks hetkeks roninud on. Teatris käiakse vaid klatšimiseks ja oma sädelusega teiste suhtes üleoleku ja staatuse demonstreerimiseks. Huvi kultuuri vastu on pealiskaudne ja väetab pealiskaudseid vestlusi, kus vaid üks arvamus õigena kehtib. Põllumajanduslikest küsimustest ja talupoegade nigelatest palkadest ja hõivamismeetoditest jätan rääkimata, sest Levini mõtisklused antud teemadel pakkusid mulle kõige vähem huvi, kuigi Levin ise oma toore, ausa kestaga ja seltskondlikult kohmaka käitumisega jäi mulle meelde ühena vähestest sümpaatsetest tegelastest.

Siiski seisab Anna traagiline saatus esiplaanil ja iga lõppev Anna+Vronski=Peatükk tõi pettumuse ja tahtmise edasi lehitseda. Olenemata kogu selle suurepäraselt joonistatud, huvitava taustsüsteemi kaalust ja asjaolust, et kogu romaan tervikuna omab sellist tähtsust nagu ta jätkuvalt omab (sest ma olen Nabokovi, Faulkneri ja Dostojevskiga täiesti nõus) on selge, et Anna on Tolstoi opus magni põhiprotagonist ja kisub katki kõigi meie südamed, pannes lugeja enesesse vaatama ja tundma.

Miks on ta nii eriline?

1. Anna on erakordselt ja omanäoliselt ilus nii nooremana, vanemana, neiuna, naisena, emana kui armukesena. Tema välimus, graatsia, kõne, kõnnak on midagi iselaadset.
2. Anna mõtleb südamega ja julgeb järgida oma emotsioone. Ta pole aga ka rumal. Anna loeb, mõistab, mõtleb ja on tark naine mitmekesiste huvidega.
3. Anna abikaasa on näotu, igav ja kuiv mees, kelle kõrge moraalitunne ja pühendumine religioonile tundub olevat vaid väline ja tegutsemine vaid seltskondlikust arvamusest ja heakskiidust motiveeritud. Sellest hoolimata austab Anna teda ja annab endast parima, et olla hea abikaasa ja ema.
4. Annal on moraalne kompass ja ta võitleb hoolimata oma ülalkirjeldatud abikaasa võimetusest teda õnnelikuks teha armumise vastu ning üritab kiusatust pikka aega vältida, kuid ei saa lõpuks teisiti kui oma südamele truuks jääda.
5. Anna käitub küll kohati irratsionaalselt ja ebakindlalt, kuid kirjeldab armukadedust endas deemonina. Väga tabav ja realistlik kirjeldus.
6. Anna näeb maailma sellisena nagu ta on ja ei soovi kellelegi haiget teha. Ometi heidetakse ta seltskonnast välja tegude eest, mida enamik inimesi teeb, kuid mida on tabu avalikult teha, olgu need siis siirad või mitte. Anna viga on oma tegudega paljastada seltskonnale selle vead ja kahepalgelisus, mistõttu ta üksi jäetakse.

Vronski ja Anna armastust on kirjeldatud kõigi selle tunde võimalike varjunditega. Vronski armastuse tuline algfaas, hõõguv keskfaas, leekivad kõrgpunktid ja osaliselt söestunud kuid jätkuvalt hõõguv (lõputu) lõppfaas, mõlemi siseheitlused, vastastikune voodis visklemine teineteise tundeid analüüsides...

Nõnda keeruline on ühe suhte dünaamika ja ühe seltskonna dünaamika ja ühe perekonna dünaamika ja nõnda osavalt on Tolstoi mõistnud kõik need väikesed tükid üheks realistlikuks maaliks siduda. Ja ometi on kõige keskmes Anna, kõigi kirjeldustes Anna, kõigi argades südametes Anna, kes neid kõiki paremini mõistis, kui nemad teda kunagi mõista oskasid. Siinkohal meenub ka näiteks Dostojevski imeilusalt kirjutatud Vürst Mõškin ja olgem ausad, meenuvad nii mõnedki suurepäraste romaanide protagonistid, kes kõik südamesse ja mõtetesse jälje jätavad ja mõju avaldavad, kellest aga ometigi keegi niisugust hinge ei oma nagu Anna Karenina.

Igavene imetlus.

Ekskurss filmilinale: "Django Unchained" ja "Lincoln"

Kui kaua aega võtab ühe filmi tegemine? Kui kaua enne seda stsenaariumi kirjutamine? Kui kaua näitlejate leidmine ja filmi väntamine? Kui kaua lõikamine ja viimistlemine?

Erinevate filmide puhul erinevalt, võiks öelda, ka muidugi olenevalt eelarvest. Kui tegu on pisikese no-name filmiga, tuleb asi kiiresti vändata, et raha veel jaguks. Aga kui projekti taga on nimed nagu Tarantino ja Spielberg, pole kahtlust, et iga detaili jaoks varutakse just täpselt nii palju aega kui vaja. (Filmimiseks kulus Tarantinol kuu kauem kui Spielbergil, viimane teostas aga kaksteist aastat uuringuid, et kõik oleks ajalooliselt täpne.


Miks selline mõtisklus - sest Obama ametisseastumisega - ja ma mõtlen esimest, mitte teist ametiaega siinkohal - on ilmselgelt rohkem hakatud keskenduma nendele kangelastele, kes võitlevad mustade ja valgete võrdsuse eest. Terrorismitemaatika oli televisioonis juba varem, enne Zero Dark Thirtyt. Kuigi võiks küll selle aasta filmidest öelda, et võitlus orjastamise vastu ja inimliku võrdsuse eest (ja üldisemalt, okei, rahu eest) on vägagi esiplaanil sel aastal.

Kaalusin mõnda aega, kas neid filme annabki teineteisega võrrelda, kuna tegu on nii erinevate filmidega. Ühest küljest Django oma püstoliga-näkku-ja-verd-lendab-huumoriga - spoiler - kes ei naernud, kui Leo DiCaprio õeraas Django kuulist tabatuna ukseavast läbi, tempo järgi otsustades ruumi teise otsa lendas? Kui hobustel laraki pead otsast lendasid? Django on küll romantiline kangelane, kelle eluülesandeks oma teise istandusse müüdud naine leida ja koos taas õnnelikuks saada, aga kes Djangoga rinda pistab, saab sinna ilmselt üks kuni mitu kuuli.
Palju rohkem šarmi kui Jamie Foxx - kuigi Jamie Foxx tegi head tööd oma rolliga - lisas Djangole Christopher Waltz, keda ma vist enne Inglorious Basterdsi kusagil märganud ei olegi, aga kelle võrratu viisakas-julm-viilitud-filigraanne-kõneviis ja tulistamist mitte pelgav teguviis kombineeritult ühe suurepärase figuuri moodustasid. Waltz - andestage, et ma tema figuuri nime mäletada ei tahagi, sest see oli rohkem Christopher Waltz moodsa vesterni kulisside keskel kui keski muu figuur - oli super ja ainus kurblik episood narratiivis oli - spoiler - tema traagiline lõpp lõpumäruli keskmes.
Django on kiire tempoga, põnev, naljakas, aga samal ajal, olles just lugenud Toni Morrisoni, toob vaikselt kuid märgatavalt vaatajani ka piisavalt kaadreid neegerorjade viletsast elust ja sellest, kuidas Waltz ja Django ebatavalise duona mööda maad reisides enneolematu paar olema tunduvad - kuna nende inimeste maailmas lihtsalt ei ole selliseid reegleid. Aga tuleb üks valge mees ja purustab kõik eelarvamused. Kõmaki.
Mida ma ei mõista, on mitmest allikast kuuldud kriitika Tarantino pihta. Ta on ise öelnud, et soovis vesterni žanriga midagi uut ette võtta - pealegi on tegu metsiku Lõunaga, kus tegevus toimub, mida ta ka ise mainis. Seetõttu on tegu kohati lihtsalt vesterni žanri paroodiaga. Samuti on igaühele esimese kolme minuti jooksul selge, et vaatamisel on järjekorne Tarantino-film, kus teatud ajavahemikega erinevatel elusolenditel erinevate kaameraperspektiivide alt jäsemed otsast lendavad. Ma julgen kahelda, et ajalooline detailide järgimine ja ajale kohane tegevus Tarantino esmaeesmärk oli, kuigi tegevuse aeg filmi alguses paika pandud saab.

Teisest küljest räägib president Lincoln oma vaikse ja südamliku, mõtliku pilguga tühjusega tõtt vaadates anekdoote oma minevikust ja kuulab kõiki, kes temaga rääkida soovivad. Orjuse kaotamine Lõunas on tema eesmärgiks ja filmi põhiline sisu ongi kuidas Lincolni kampaania Põhiseaduse 13. paranduse poolthäälte kogumiseks, et kõigis osariikides orjapidamine keelustada. Ja kuigi film on kohati väga aeglane ja keskendub praktiliselt ainult Daniel Day-Lewisele ja eelkõige Tommy Lee Jonesi kuid ka teiste parteilaste suurele siseheitlusele hääletamispäeva eel ja nendele otsustele, mis ameerika ühendriikide ajalugu muutsid. Daniel Day Lewis kehastab Lincolni suurepäraselt ja mõjub usa kodanikele tänapäeva ameerikas ilmselgelt meenutusena, et näe, me oleme nii suurepärane rahvus ja meie president oli nii suurepärane, ilma temata ei oleks meil praegust presidenti, keda me niivõrd armastame.
Ma ütlen ausalt, et minu jaoks oli filmi esimene pool liiga aeglane, aga Daniel Day Lewise Lincoln võlus mu ära ja nüüd on mul suur huvi selle mehe eel- ja muidu loo vastu. Kõik, kellele aega (sise-)monoloogiks anti, kõik näitlejad tegid oma tööd hästi - kuigi presidendi naise "raske elu" minu empaatiakeskusesse ei jõudnud. Eks ta isegi ütles, et teda keegi heas valguses mäletama ei saa.


Ja sellepärast on võimalik neid kahte filmi võrrelda, et oli teema, oli tähtis teema, ja üks lähenes sellele huumoriperspektiivist, teine draamaperspektiivist, ja mõlemal oli üks suur kangelane, valgenahaline, kes tõi muutusi sellesse maailma, üks rahva seast, ja üks rahva esindajana mitte enam päris rahva seast vaid nende seast, kel on võim rahvast mõjutada. Üks film väga kiire tempoga ja sündmusterohke, teine pigem siseelude rindel sündmusterohke. Aga mõlemad tahavad ju mingil määral öelda, et Näete, meie Ühendriigid, hurraa.
Ja lõppude lõpuks veenab see üks suurepärane geniaalne näitleja meid asjaolus, et tegu oli päris heade filmidega. Mil määral see nüüd ajalooline portree ja mil määral farss või filmilinal ülepingutatud ülistamine oli, on tänu väga heale näitlejatööle juba ununenud. Kuigi kogu traagika Spielbergi poolt täpselt sama ülepingutatud oli kui Tarantino poolt verisus. Hea elamus oli. Olid mõlemad.

72. Stendhal: The Red and the Black

Stendhali psühholoogiline Romaan "Punane ja must" (Le Rouge et Noir, 1830) portreteerib noore Julien Soreli emotsionaalset ja karjäärilist arengut, näidates samal ajal satiirilisest ning kohati vägagi otsekohesest ja kriitilisest perspektiivist Prantsusmaad. Tegevus toimub aastatel 1826-1831 ja originaalkeeles oli romaani alapealkiri "19. sajandi kroonika" - inglisekeelses tõlkes seda aga ei lisatud ja sinna ta kaduski.

Juhtus see kärbe nüüd ruumiökonoomilistel põhjustel või kellegi põhjaliku järelemõtlemise tagajärjel - pole tähtis, romaani esiplaanil on selgelt noorhärra Julien Sorel, vaimuliku käe all haridust omandav puusepa poeg, teismeliseea lõppu jõudnud noormees, kes väga nutikas ja tark, kuid kel seltskonnas liikumise ja suhtlemise kommetest aimugi pole. Õnneliku juhuse läbi saab temast perekond Rênalide õpetaja ja väikeste sammudega proua Rênali armuke. Kui afäär aga vaikselt ilmsiks tulema hakkab, peab Julien teoloogiaseminari põgenema ja seal esmalt haridusele pühenduma. Mõne aja pärast võtab aga seminarist lahkuv juhatav vaimulik noormehe oma tiiva alla ja muretseb talle Pariisis koha markii de la Mole'i sekretärina. Mõne aja pärast hakkab Julien võrgutama peretütat Mathildet, ja nende suhe on kohati kuum ja kohati jahe, kuni mingil hetkel vale interpretatsiooni tõttu katkeb. Julien üritab Mathildes armukadedust äratada ja kirjutab sõbralt saadud tüüp-armastuskirju pere sõbrannale. Mingil hetkel kohtab Julien kirikus oma esimest armukest ja armastust, proua de Rênali, ja teda tabab impulss naine tappa. Kuigi Julien vaid naise õlga tabab, on tema edasine saatus traagiline. Tundub, et raamatu lõpuks selgub ka, millised Julieni emotsioonidest romaani vältel ehtsad on olnud, kuna mõlemad naised teda vanglas tormiliselt külastavad, noormees aga vaid ühe tunnetele vastab.

Kuigi narratiivi jälgides on tegu tüüpilise romaaniga ja tüüpilise arenguromaaniga, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et antud ajastul oli Stendhali panus realismi kui kirjandusvoolu kujunemisse väga suur. Enne "Punase ja musta" ilmumist kirjeldati seltskonda nimelt hoopis teisest perspektiivist kui oma tähelepanu objekte armastava ja vihkava Julieni analüütilise ja kõiki häid ja halbu omadusi kaaluva pilgu läbi. Nimelt on Julien salongide suhtluskommetes täiesti kogenematu ja läheneb seetõttu kõigile ja kõigele tohutu umbusaldusega. Ta ei salli kõrgemas seltskonnas liikumist ja teeskleb pidevalt, imiteerides seda, mida näeb, et pääseda kõrgemale positsioonile. Naised, keda ta jahib, ei huvita teda päriselt...

..ja siis, äkitselt, iroonia iroonia, istub Julien vangis ja leiab Mathilde de Mole'i üle mõtiskledes toime pandud võrdlustega alanud mõtiskluste kulminatsioonis, et proua de Rênal on ainus naine, keda ta tõeliselt armastab ja tema nimel on Julien nõus ükskõik mida tegema. Kui tõsi see kõik on ja kas Julieni sentimentaalsuses ja üldiselt hetke ajel valatud pisarates ka midagi ehedat peitub, jääb lõpuni vaidlustatavaks, sest noormehe emotsioonid vahelduvad kiiremini kui pilved tugeva tuulega pärastlõunal.

Miks on "Punane ja must" teatud narratiivide veidrast katkemisest ja taasilmumisest hoolimata suurepärane romaan, mida lugeda? Sest kõik on kirjeldatud väga läbipaistvalt. Samal ajal ei kaldu teos naturalismi ja ei kirjelda tegelaste traagilist saatust ülepingutatud vormis. Kirjeldatakse nii Julieni, tema armukeste, nende meeste ja isade kui ka Julieni sõprade ja kolleegide mõtteid. Kõik on nad ambivalentsed ja oma emotsioonides ebakindlad, sest - üllatus! - emotsioonid on ebaratsionaalne ilming. 

Kuidas õige riietus, õige käitumine ja õige sõnavalik seltskonnas ülimat tähtsust omavad ja isegi kõrgema positsiooni omaniku andestamatusse olukorda võivad asetada, mainib autor kriitilistes märkustes. Poliitiline olukord ja rahva suhe Napoleoniga kajastub mõnedel lehekülgedel, kuid esiplaanil on minu jaoks siiski mitte poliitilised eelistused (kuigi nad enamiku tegelaste puhul põgusalt kirja pannakse), vaid just salongides toimuv ja kuidas jaburad argumendid õiges sõnastuses õige rahasumma omamise saatel absoluutselt mõjukad võivad olla, samal ajal kui valesti valitud kaelaside või saapad kogumulje purustavad. Julieni ratsakäik läbi erinevate sfääride avab need tema pilgu läbi ja näitab just täpselt, kuidas teatud aspektid väga huvitavad, teatud aspektid keerulised mõista ja teatud aspektid täiesti ajuvabad on.

Samal ajal ei ole siinkohal toolide, uste ega kirikutornide kirjeldustega üle pingutatud nagu Hugo või Balzac seda omal ajal tegid ja teatud peatükke ignoreerima sundisid. Kõik on sellises tasakaalus nagu olema peab.

Samamoodi tasakaalus on peategelane ise - teda ei kirjeldata niiväga kuivõrd tema enda mõttekäike. Sellest perspektiivist saab lugeja ise täiesti objektiivse hinnangu sooritada ja mõtisklemist, kas Julien on hea või halb inimene või mis või kes teda teatud tegusid tegema motiveeris - ka kohati väga hägune punkt -, jätkub kauemaks. Mis on hea romaani võlu. Samaaegselt meeldib mulle väga, et romaanil niivõrd traagiline (kuigi kohati ehk lausa liigselt emotsionaalne) lõpp on. Tundub realistlikum kui õnnelik lõpp.

Kui teil on nädalake, võtke ja lugege see realistlik ja satiiriline ja põhjalikult läbimõeldud, kuid siiski kerges stiilis kirja pandud seltskonnapeegel läbi. Mulle meeldis igatahes.

71. Sophocles: Oedipus the King

Oh, traagilise saatuse pioneer, kuningas Oedipus, miks küsisid sa jumalatelt ja oraaklitelt ja karjustelt oma päritolu kohta, kui oleksid võinud õndsas teadmatuses oma ema voodisoojas veel palju õnnelikke aastaid veeta!

Sophoklese "Kuningas Oedipus" (nii umbes viiendal sajandil eKr üllitatud) on Tragöödia suure T-ga, sest see näidend jutustab sellest, kuidas oma saatusega pole võimalik võidelda ja kuidas mõnedele meist on kahjuks määratud osaks saama kurb saatus, sest jumalatel on omad tujud ja ideed ja kõigil surelikel inimestel ei ole võimalik nende soosingu osaks saada.

Kuningas Laiuse poja sündides kuulutati, et poiss mõrvab mingil hetkel oma isa ja naib oma ema. Selle kohutava saatuse vältimiseks (oli tal nüüd mõtteis enese või pigem poja heaolu - no vahet pole) andis kuningas oma poja lihtinimestele kasvatada ja ei saanud noodki teada, kelle lapsega on päriselt tegu, sest nagu hiljem Oedipuse jutust selgub, oli ta arvamusel, et tema esivanemad naaberlinna kuningasoost pärinevad...
Igatahes on Oedipusest näidendi alguse hetkel saanud Teeba kuningas, kuna tal õnnestus lahendada Sfinksi mõistatus ja seetõttu Teeba linn hukatusest päästa. Kahjuks ei tea ta veel, et tegu on veel suurema hukatusega ja hakkab otsima oma isa mõrvarit, kuigi teda sellel rajal kõndimise eest hoiatatakse. Pärast põhjalikke uurimisi ja küsitlemisi selgubki, et Oedipus on juhusliku maanteel toimunud mina-ei-lähe-kitsalt-teelt-kõrvale-tüüpi intsidendi käigus mõrvanud oma isa, kuningas Laiuse, ja tänu Sfinksi mõistatuse lahendamisele saanud koos kuningriigiga käiva kuninganna Jocasta abikaasaks. Oedipusele jõuab see kõik kohale ja tulemusena torkab ta enesel silmad peast, et mitte enam näha, mis jubedaid jubedusi ta on sellele kuningriigile lasknud osaks saada - oma isale, emale, lastele, vendadele ja õdedele. Kes neist nüüd täpselt kes on? Valusad küsimused.

Oedipuse tragöödia on üks neist mitmetest traagilistest jutustustest, mis hoiatab tolleaegse jumalad-näevad-kõike-ja-valitsevad-meie-saatuse-üle-tüüpi maailmapildi kohaselt oma saatuse enda kätesse võtmise eest. Ükskõik kuidas kuningas ka poleks üritanud vältida ennustust, ikkagi oleks see juhtunud, sest jumalad on nii ette näinud. Ta oleks pidanud noore Oedipuse kohe jumalate juurde tagasi saatma, sel juhul oleks aga isa tapnud poja, mis pole ka sugugi parem kui poeg, kes tapab isa. Keeruline olukord...

Oedipus on oma ülla iseloomu, õiglase meele ja ilmselgelt teistest peajagu kõrgemal oleva mõistusega igatpidi asjalik ja kuninga positsiooni vääriline kodanik, kel on nii kuninglikud sugemed kui ka kuninglik olemus ja mõtteviis. See lisab asjale muidugi veel rohkem traagikat...

Isiklikult soovitaksin leida see näidend kohaliku teatri repertuaarist, sest see on tõeline traagika ja taaskord üks neist meestest, kelle kohal Hamletile sarmaselt hõljub isa vaim ja kelle kogu siseelu rikutakse sellepärast täielikult, ja selline ühe inimese emotsionaalne kildudeks purunemine on alati vaatamist väärt. Näidendid on mõeldud laval jälgimiseks, mitte lugemiseks - või siis seoses näidendi vaatamisega lugemiseks.

Oh, näeksin ma vaid seda versiooni suurepärase Ralph Fiennesiga nimirollis:

Ekskurss filmilinale: Anna Karenina ja Les Misérables

Läinud aasta filmirepertuaaris on üpris palju kvaliteetset materjali, mistõttu jätkuvalt veel kindel pole, kes Oskarite jagamisel favoriidikoha endale kähmleb. Selle aasta Kuldgloobuste jagamisel jagasid aga võitjate poodiumi Lincoln, Argo ja Les Misérables. Anna Karenina oli nomineeritud parima filmimuusika auhinnale, mille krabas - ka täiesti teenitult, see film on suurepärane - Pii elu helilooja Mychael Danna.

Mõlemad linateosed mängivad väga hästi teguritega nagu muusika, lähivõtted, pilgud ja emotsioonid.

Anna Karenina puhul on juba visuaalne teostus niivõrd stiilipuhas ja toob oma suure teatrimajana kujundatud kulisside abil esile Tolstoi romaani metafoorika elust kui suurest lavast, kus kõik sind pidevalt jälgivad ja kus vaid reeglite kohaselt käituda ja teatud vormistusi kasutata tohib. Dialoogi on täpselt õiges koduses ja domineerib tegelaste siseelu. Taust on minimeeritud ja tihti astub Karenina ühest uksest välja, et kohe teisest uksest sisse astuda (lava-tüüpi kujundus näiteks keerleva lavaga võimaldab niimoodi keskenduda hoopis sellele, mis samal ajal Annas toimub). Filmimuusika on haarav ja illustreerib täiuslikult peategelaste suurt ängi ja kannatusi, kuna nende armastusel tulevikku ei ole ja kuna nende leegitsev suhe abielus Anna seltskondliku staatuse hävitab.
Viimati nägin Keira Knightleyd psühhiaatrite Freudi ja Jungi kätes sipleva vaimselt tasakaalutu seksuaalkäitumises häiritud kuid väga intelligentse neiu rollis, kus tema äng ja kannatused küll teatud mõttes esile toodud said, kus ta aga kogu oma potentsiaali mingil põhjusel välja elada ei saanud. Võibolla jäi ta liialt kõrvaltegelase rolli Jungi ja Freudi vahelises mängus. Ma pole kindel. Aga Anna Kareninana kehastab ta täiuslikult kogu traagikat, mis noorele tunnetest juhitud naisele osaks saab, kui ta otsustab oma kiresuhte avalikustada ja seltskonna ninakirtsutustega rinda pista. Tema kahtlused noormehe esimeste tähelepanuosutamiste ajal, tema heitlus iseendaga, lõpuks huvile ja sümpaatiale allumine, armastuse õnn, kahetsuse kannatused, kadeduse kurjad deemonid ja lootusetus ja traagiline lõpp. Perfektselt kehastatud tundevikerkaar ja väga mõjuv performance. Kuidagi nii ehedalt mängitud, et ei olnud oma traagikas ja emotsionaalsuses ülepingutatud. Lisaks sellele kogu see suurepäraselt teostatud visuaal ja lummav muusika - see film võinuks kesta kakskümmend-kolkümmend minutit kauem ja ma oleksin igat hetke nautinud.


Les Mis' on oma ülesehituselt veidi erinev - on traagikat, on majesteetlikke stseene värvide ja emotsioonide ja eepikaga, on lausa liiga palju sõnu, sest kogu siseelu ja nii mõndagi toimingut kirjeldatakse värvikalt sõnade ja laulude abil. Ka siin on kulissid tihtipeale tagaplaanile jäetud ja lähivõtte meetodil tegelaste pisaratest läikivad silmad kaamerasilmale lähemale toodud, et kinokülastaja saaks traagilist saatust taluvate protagonistidega tõtt vaadata.
Anne Hathaway ja Hugh Jackman on oma laulu- ja näitlemistöö eest juba parajas koguses kiita saanud, ja tõsi on, et Keira, kes kannataja rollis küll suurema meisterlikkusega hiilgab kui ülejäänud filmides, kus ta kannataja rolli kehastab (siinkohal võrdluseks näiteks sama traagiline Kirsten Dunst, kes oma nuuksumise puberteedist välja toob filmis All Good Things, kus tema pidevalt filmilinal nähtud töinamine lõpuks muljetavaldavalt veenev on, kuigi muidugi Ryan Gosling filmile ja Dunsti tegelasele tohutult juurde annab - aga Knightley teeb talle ikkagi kokkuvõtteks oma esituses Kareninana täiega ära) , edusammud võrreldes siiani romantiliste komöödiate peategelasena ja enam-vähem-Kassnaisena nähtud Anne Hathaway massiivse hüppega kehastatud figuuride komplekssuses lausa pisikesed on. Vedas ühel lihtsalt varem kui teisel? Keira on ainult kolm aastat vanem, aga tema karjäär on minu teada siiski enamate aastate võrra pikem...
Igatahes, tagasi Les Misérablesi juurde - Hathaway oli oma mõneminutilise üliemotsionaalse soologa ja oma ülejäänud esitusega muljetavaldav ja Hugh Jackman on üleüldiselt geniaalne kuju nii näitleja kui inimesena seega saab ta 100% sümpaatiat juba enne laulmise alustamist. Kumb neist nüüd rohkem kaalus kaotas, et oma tegelaskuju traagilist traagikat paremini esile tuua, ma ei mäletagi, aga ka see on muljetavaldav...
Ka Eddie Redmayne oli väga lummav oma armunud laulutoonis ja mängis oma osa hästi. Kui välja arvata, et Russel Crowe ei ole vokaalselt kaugeltki nii hea kui ülejäänud näitlejad, oli muusikaline osa väga kaunis. Ka visuaalne osa oli, kuigi minu jaoks veidi ebaühtlane, hästi tehtud ja nagu öeldud, ilusate värvidega, mis kenasti emotsioone peegeldasid, vägagi ilmselgelt.

Aga nii kurb kui see ka poleks, leian ma, et kuna muusikalid on niigi emotsionaalsed ja keskenduvad sõnadele ja häältele ja see annab vaatajale väga tugeva arusaama figuuride tundeelust, oleks võinud mitmed nendest lähivõtetest ära jääda, kuna kogumulje jäi ülepingutatud ja seetõttu ei istunud see variant mulle üldse nii hästi kui nt. omal ajal Tallinna Linnahallis nähtud teatrivariant Les Misérablesist.
See... vaadatav film oleks võinud jääda teatrilavale.

70. Toni Morrison: "Armas" (Beloved)

Toni Morrisoni "Armas" (Beloved, 1987) on nagu ühes Vikerkaare artiklis kirjeldatud, lugu mustanahalise Ameerika kurbusest ja hellusest. Romaan viskab lugeja alustuseks ühe maja sisemusse, elusa maja, vaimudest täidetud maja, ja lubab sealt alates ringi vaadata, tegelaste ja seejärel sündmustega tutvuda. Vaikselt koorub tegelaste minevik ja kui lõpuks on selgunud, et tegu on empaatiat vääriva mustanahalise Medea-looga (sest Euripidese Medea on minu silmis traagiline antagonist), põimitud maagilise realismi sugemetega.

As for the rest, she worked hard to remember as close to nothing as was safe. Unfortunately her brain was devious. She might be hurrying across a field, running practically, to get to the pump quickly and rinse the chamomile sap from her legs. Nothing else would be in her mind. The picture of the men coming to nurse her was lifeless as the nerves in her back where the skin buckled like a washboard. Not was there the faintest scent of the cherry gum and oak bark from which it was made. Nothing. [...]
Then something. The plash of water, the sight of her shoes and stockings awry on the path where she had flung them; or Here Boy lapping in the puddle near her feet, and suddenly there was Sweet Home rolling, rolling, rolling out before her eyes, and although there was not a leaf on that farm that did not make her want to scream, it rolled itself out before her in shameless beauty. It never looked as terrible as it was and it made her wonder if hell was a pretty place too.

Romaan keerleb põhaisjaliselt Sethe elu ümber ja näitab lugejale alustuseks maja, kus naine oma tütrega elab, läbi tema silmade, pealiskaudsete mõtiskluste, killukaupa mõeldud-jutustatud mälestuste. Kui naise kadunud abikaasa vend majja satub ja minevikust taas rääkima hakatakse, rulluvad traagilised sündmused vaikselt lahti ja sellega paralleelselt tulevad mineviku vaimud sõna otseses mõttes majja nii maja kui selle elanike eluvaimu kallal närima.

Paljud detailid tunduvad tähtsusetud, aga kui romaan lõpuni loetud ja selgunud, milliseid piinu Sethe täpselt on pidanud läbi elama ja mis tal on tulnud teha, et ennast ja teisi mustanahalise orja saatusest päästa, saavad raamatu esimesed alguses lihtsa mälestusena tunduvad leheküljed hoopis sügavama-kurblikuma tähenduse.
Esmalt tundub, et Morrison üritab kirjeldada 1870ndatel ja enne seda valitsenud näruseid tingimusi, milles need valgenahaliste poolt inimese ja looma seguna defineeritud olendid (kes omalt poolt valgeid nahatuteks nimetasid) elama pidid ja millist käitumist mõlemalt poolt aktsepteeriti. Kuidas nad unistasid vabadusest ja inimlikkuse piires elamisest ja kuidas nad valget meest kartsid, kuidas neid nagu koeri ja inkubaatoreid koheldi.
Sellest ju juba piisaks, et piisavalt sügava ja värviseguse mudapõhjaga erineva voolukiirusega jutujõgi sängitada. Aga kusagil raamatu teise kolmandiku lõpus - võibolla oli see ka varem - selgub, et Sethe on teinud midagi kohutavat ja selle tagajärjed ja reaktsioonid tulevad järgnevatel lehekülgedel ilmsiks ja kogu lugu muutub veel kurblikumaks ja hirmsamaks.

Tegu on romaaniga armastusest ja kannatusest ja sellest, kuidas need omavahel põimitud on, eriti kui armastajad elavad orjuses ja ei ole oma elu peremehed. Morrison jutustab vaikselt, ühe inimese perspektiivist, siis aga avaneb hoopis teine maailm kellegi teise silme läbi ja lõpuks jutustavad kõik läbisegi, nii mineviku kui oleviku vaimud ja inimesed. Sellest kõigest emotsionaalse kliimaksi osaliseks saanule avaneb tulevik ja raamatu lõpp tundub helge, aga tegu on nii haaravalt traagilise looga, et meelde jäävad kannatused.

Morrisonil on väga omapärane, väga tegelaste mõttekäikudele lähedane viis asju kirjeldada, nagu Sethe oma kodu näeb ja nagu ta teatud detaile seoses teatud sündmustega kirjeldab, on alguses täiesti seosetu, loob aga romaani lõpuks temaga läheduse ja tekitab absoluutse empaatia. Tõepoolest jäi mulle mulje, nagu autor oleks tüki oma hingest sellesse romaani laotanud.
Soovitan soojalt.

The day Stamp Paid saw the two backs through the window and then hurried down the steps, he believed the undecipherable language clamoring around the house was the mumbling of the black and angry dead. Very few had died in bed, like Baby Suggs, and none that he knew of, including Baby, had lived a liveable life. Even the educated colored: the long-school people, the doctors, the teachers, the paperwriters and the businessmen hat a hard row to hoe. In addition to having to use their heads to get ahead, they had the weight of the whole race sitting there. You needed two heads for every dark skin was a jungle. [...]
In a way, he thought, they were right. The more coloredpeople spent their strength trying to convince them how gentle they were, how clever and loving, how human, the more they used themselves up to persuade whites of something Negroes believed could not be questioned, the deeper and more tangled the jungle grew inside. But [...] it was the jungle whitefolks planted in them. [...] The screaming baboon lived under their own white skin; the red gums were their own.   

Ekskurss filmilinale: Pii elu ja Kääbik

Läksin kanada kirjaniku Yann Marteli 2001. aastal ilmunud romaani "Pii elu" (Life of Pi) Ang Lee poolt filmilinale toodud versiooni vaatama, sest mu hing oli tol hommikul tume ja nõudis midagi puhastavat. Treileri põhjal olin aru saanud, et tegu on looga ühe mehe uskumatust seiklusest ja tema heitlusest looduse ja Jumalaga. N.ö. vanamees ja meri, aga eksootilise värvinguga, sest Piscine "Pii" Molitor Patel pärineb Indiast ja tõeline seiklus algab tema merereisiga Kanadasse, aga enne seda rulluvad vaataja ette mitmed kaunid ja nii mõnedki lustakad olevused, kes pere omandis Pondicherry loomaaias rahulikult oma päeva veedavad. Rahalistel põhjustel otsustab Pii isa Kanadasse reisida ja loomad kaasa võtta, torm merel põhjustab aga laevahuku ja nii peab Pii ainsa ellujäänud inimolevusena merel hakkama saama. Aga mitte üksi, sest ellu on jäänud ka Richard Parker, täiskasvanud ja üpris tujukas Bengali tiiger. koos elavad nad üle seitsme kuu avamerel väikese vahepeatusega väga müstilisel saarel...

Kuivõrd on tegu allegooria või metafoorina mõistetava looga ja et raamat ise kolmes jaos on: Pii otsingud õige või talle sobivaima religiooni või usu järgi (ja küsimus, kas ja kelle või mille ta nende otsingute kulminatsioonipunktis, lainetes hulpides, leidis, millele ta ise vähemalt filmis refleksiivselt vastab, kui noor kirjanik, kelle Pii vanaonu (?) tema juurde saatis, temalt selle uskumatu reisi kohta küsib), kuud merel ja Pii jutustus laevafirma ametnikele, kus asendab temaga paati jaganud loomad (lühiajaliselt viibisid paadis ja organgutan, sebra ja hüään) laevas olnud inimestega. Pii ise oleks sel juhul tiiger ja selle kohaselt võiks öelda, et ta võitles kogu aja iseendaga. Richard Parker lahkus tagasi vaatamata džunglisse, kui Pii lõpuks Mehhiko randa jõudis... seega lahkus Pii loomalik osa tsivilisatsiooni rüppe naasedes?

See küsimus jääb igaühele vastamiseks ja kuna vastus tundub minu jaoks üpris ilmselge, muudab see loo tähenduse veel palju kihilisemaks. Kumb lugu laevafirma ametnikele rohkem meeldib - eks vaadake film lõpuni.

Igatahes on tegu ilusa, lihtsalt esteetiliselt ilusa, loodusjõude võimsalt portreteeriva filmida - merelained, tuul, välk, päikesepaiste, looduse võime olla täiesti rahulik ja tasakaalus ja paari tunni pärast loopida kõiki, kes julgenud merele tulla. Samamoodi annab mõtteainet saar, mis päeval elu annab ja selle öösel jälle võtab.
Emotsionaalse kihilisuse lisab muidugi sõnatu peategelane Richard Parker, kes oma pilkude ja žestidega oh kui palju tundub ütlevat ja kes hoolimata oma loomalikule loomusele killukese võrra inimlikumaks tundub muutuvat, samal ajal kui Pii loomalikumaks muutub. Tasakaalu saabumiseni.

Kuna protagonisti näol on tegu india kodanikuga ja kuna autor veetis ise üle aasta Indias religioosseid tekste tudeerides, ei üllata mind ka see sõnum sugugi. See on üpris lihtne ka ilma subtekstita. Aga selleski peitub "Pii elu" võlu - lihtsus nüanssides ja nüansside lihtsus jäädes ometi nüanssiderikkaks.

See film haarab endasse ja võtab ühendust praktiliselt kõigi inimlike emotsioonidega, kuni kuulaja-vaataja pärast naermist, kartmist, mõtisklemist, nutmist ja naermist mingil hetkel nukralt tõdeb, et film sai läbi.
Loen kindlasti ka selle raamatu läbi mingil hetkel tulevikus.



Tolkieni 1937. aastal ilmunud romaani "Kääbiku" filmitriloogia esimene osa ilmus eelmisel aastal ja mina hakkasin seda eile õhtul vaatama, sest mul oli vaja mingit ajuvaba tegevust kahe kirjatüki vahele ja õhtusögi kõrvale. Olen "Sõrmuste isandat" lugenud ja triloogia mitu korda läbi vaadanud, aga "Kääbikut" olen ammu-ammu eesti keeles läbi lugenud ja inglisekeelset nö. täisvarianti vaid põgusalt lehitsenud ja seetõttu ka superfänn ei ole.
Ka siinkohal on - võrdluseks - tegu noore Bilbo eneseleidmisega - tema puhas süda leiab julguse võidelda nende eest, kes talle kalliks on saanud ja kääbikust saab vapper mees. Sümpaatiat tekitab samamoodi . Nagu "Sõrmuste isandas" on "Kääbik" täidetud müstiliste legendidega (dark place, dark times jnejnejne), eepiliste võitlusstseenide, eepiliste mäestikuületamisstseenidega, eepiliste haldate linnas aset leidvate stseenidega, ja... ee... veel rohkemate eepiliste võitlusstseenidega.
Mul pole midagi selle vastu, et Keskmaa ajalooga natuke lähemalt tutvuda ja Bilbo rännakut jälgida. Lugu on põnev, visuaalid on kaunid, elukad on kaunid või jälgid, just täpselt nii nagu filmi tegijad seda kavatsesid, ja eepilised rännu-, võitlus-, kohtumis-, lahkumis- ja tapmisstseenid on väga eepilised.
Probleeme oli aga kaks, mis mul täierinnalist nautimist takistasid:
Esiteks toimus kõik väga aeglaselt ja iga natukese aja tagant oli vaja seletada miskiste tegelaste, vaenlaste, kurjade elukate, relvade, laulude, kaartide jm algetest ja seda kõike eepilises aeglases tempos mõjuva madala häälega. See raamat oleks võinud minu poolest kolm tundi kestvas filmis (esimene osa kestis 2:50, no ütleme 15-20 minutit juurde ja voila) olla supersuurepärane eepiline kliimaks või pigem siis post-prekliimaks (sest kääbik on ju filmi kontekstis sõrmusta isanda prequel). Aga tempo oli na aeglane, et ma vaatasin seda tükikaupa ja tõesti taustafilmina.
Teiseks tundus mulle enamik sellest filmist nagu sõrmuste isanda taaskasutatud stseenide kogumik. Ma saan aru, et teatud temaatiline filmimuusika on teatud teemade jaoks tähtis ja keskne ja superfännid vaimustusid nendel hetkedel. Ma tundsin selle muusika ära. Samuti värvid ja näoilmed ja hääletoonid. See kuulub kõik eepilisse Peter Jacksoni ja Tolkieni supereepilisse maailma. Ja see on ilus ja kaasahaarav. Aga ikkagi vaatasin ma "Kääbikut" kui taustal jooksvat filmi.
Ja tal on kavas teha /tegemisel veel kaks filmi... oeh.
Muidugi ma vaatan neid. Aga taustal jooksvana.


Kokkuvõtteks tuleb vist tõdeda, et inimlikumad fantaasiamaailmad paeluvad mind rohkem.
"Pii elu" on superfilm. Minge vaatama.